Ära armasta mind enam. Tea Lall

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ julges kapi taha piiluda. Vanaema oli samas asendis, mis ennegi, selg toa suunas, ega liigutanud. Ka mina piilusin üle tüdruku õla voodi poole, endal süda kurgus peksmas. Ma vaatasin kogukat keha, mis voodil lebas, ja mulle tundus, et vana naine ei hinganud.

      «Issand jumal, vanaema,» hakkas Tuule nuuksuma, kuid ei julgenud memme puudutada. Ma võtsin oma telefoni ja valisin 112.

      Mõne aja pärast pandi vanaema raamile ja viidi ära. Kõik. Vanaema oli surnud.

      «Kus su vanemad on?» küsis punastes riietes kiirabitöötaja Tuulelt.

      «Ema … eee … on … tööl,» kokutas tüdruk nuuksudes.

      «Kas sa talle helistada ei saa?» uuris naine lapselt edasi.

      «Ee … saan ikka … aga ta ei saa töö ajal telefonile vastata,» sõnas tüdruk venitades. «Ma proovin mingi aja pärast ta kätte saada,» lausus siis end veidi kogudes.

      «Proovi jah, me viime su vanaema praegu ära, haigla juurde külmkambrisse. Las ema tuleb sinna niipea, kui jõuab. Saad sa siin hakkama?» uuris naine ja vaatas teraselt Tuulele otsa.

      «Jah, saan ikka. Ma otsin ema kohe üles.»

      Naine läks ära. Me vaatasime aknast, kuidas kanderaam auto peale tõsteti ja auto minema sõitis.

      «Mis ma nüüd teen?» sosistas Tuule ja vajus taburetile istuma.

      «Kus su ema töötab?» küsisin asjalikult. «Me võime ju talle töö juurde minna, kui sa teda telefonitsi kätte ei saa,» pakkusin.

      Tüdruk vaatas mulle tühjal pilgul otsa ja ütles vaevaliselt: «Mingit tööd ei ole, mingit ema ei ole …»

      «Mis mõttes?» ehmusin. «Mis mõttes ema ei ole?»

      «Gail, ma pole oma emaga vähemalt kaks aastat suhelnud. Mul pole aimugi, kus ta elab. Ta on joodik. Viimati, kui ma tema juures käisin, elas ta Turu tänaval ühe mehe juures. Mingil ajal ta helistas vanaemale ja ma salvestasin selle numbri telefoni, aga rohkem ei tea ma temast midagi ja see number on nüüd välja lülitatud. Ma olen teda vahel linnas eemalt näinud, aga olen jooksu pannud. Ma pole tahtnud temaga kohtuda. Aga nüüd vist ei jää mul muud üle, kui ta üles otsida … Keegi peab ju need matused korraldama … Issand jumal, mismoodi???»

      Istusime köögis. Tuule nuttis ja ma ei osanud teda kuidagi lohutada. Päris jama seis, mõtlesin ainult. Ikka palju hullem kui minu oma. Mu peas polnud enam ühtegi mõtet. Mul polnud aimugi, kuidas edasi käituda, mida teha. Mul polnud kedagi kunagi surnud ja ma ei teadnud, kuidas need asjad käivad.

      «Äkki minu ema oskab aidata,» pakkusin.

      Tuule vaatas mulle ehmunult otsa.

      «Ei, ei!» hüüdis ta. «Sa mõtle ka, siis mind ju viiakse lastekodusse, kui nad teada saavad, et mul polegi enam kedagi,» hädaldas tüdruk nutuselt.

      Tal oli õigus. Muidugi viiakse ta siis minema. Ükski neljateistaastane ei saa üksinda elada. Täitsa jama lugu ikka, mõtlesin. Mis päev see täna ometi oli?

      Me istusime ja olime lihtsalt vait. Midagi tuli ju teha.

      «Läheme sinna Turu tänavale ja vaatame, äkki elab su ema ikka veel seal,» tegin ettepaneku, kui olin natuke aega mõelnud. «Ega sul muud üle jää. Ema peab need matused kuidagi ära korraldama. Kui ema sinna haiglasse ei lähe, oled omadega pekkis.»

      Tuule noogutas.

      «Aga lepime kokku, et kõik, mida sa näed, jääb meie vahele,» ütles tüdruk tõsiselt.

      Ma mõistsin teda.

      «Muidugi,» vastasin.

      Turu tänav asus äärelinnas. See oli viletsate puumajadega linnaosa, kus elas vaesem rahvas, põhiliselt vanurid ja muidu kehvemal järjel inimesed, palju oli seal ka eluheidikuid. Siin oli ka linna sotsiaalmaja, kus elas igasugu inimesi, kelle olemasolust tegelikult poleks tahtnud midagi teada. Nägin neid mõnikord linnapargis õlut rüüpamas või purskkaevu kõrval kusemas ja see oli vastik.

      Nii oli see aja jooksul kuidagi välja kujunenud, et meie väike linnake oli jagunenud kaheks – ühele poole raudteed jäid kenamad majad koos kaubanduskeskuse, toidupoodide ja muude asutustega ja siia oli elama asunud linna jõukam rahvas, teisele poole aga oli jäänud viletsam kaader. Majad olid siin enamasti hooldamata ja igaüks isemoodi nukker, mõni rohkem, mõni vähem. Kunagi oli ka siinpool olnud kauplusi ja asutusi, ent aastatega olid needki ümber kolinud «viisakama poole peale».

      Maja, kus Tuule ema viimati elas, oli hall lagunenud fassaadiga madal kökats, mille lääpas ja puruks pekstud lukuga uks oli pärani lahti, justkui andes märku, et kõik möödujad on oodatud. Maja hoov oli kõiksugu rämpsu täis, kõik pilla-palla laiali ning kõrge niitmata umbrohu seest kulges kitsas rada ukseni.

      Tuule ees, mina arglikult järel, astusime koridori, mis haises suitsukonide ja kuse järele. Paremale jäi räpane uks, samuti puruks lõhutud luku ja uksepiidaga, millele tüdruk ettevaatlikult koputas. Pärast vaikust kostis seest mehe rämisev hääl: «Jaa, kurat, tule sisse, mis sa kolgid seal!»

      Tuule lükkas ukse ettevaatlikult lahti. Mees, kes vastanud oli, lebas köögis kušetil, võidunud kaltsude vahel, mis kunagi olid olnud ilmselt tekk ja padi või midagi sellist.

      Ta keeras vaevaliselt oma pea meie poole ja vahtis meid, saamata aru, kes me oleme või mis me tahame.

      «Kas Maimu elab ka siin?» pomises Tuule arglikult.

      «Maimu,» kordas see tont järgi, «mis kuradi Maimut te siit tahate?»

      «Maimu Baranov,» selgitas tüdruk.

      Tudisev inimvare ajas seepeale end voodis vaevaliselt istukile. «Jaa,» rämises ta, koukis voodi alt pooliku õllepudeli, kulistas seda kahe käega hoides nii, et nire suunurgast välja jooksis, pani siis pudeli ettevaatlikult maha tagasi, limpsas keelega üle pundunud huulte, ajas end sirgemaks ja kordas: «Jaa. Maimu elab siin jah. A mis te tast tahate?»

      «Mul on vaja temaga rääkida,» ütles Tuule. Mina seisin, nagu oleksin puuga pähe saanud, nii rõve oli see pilt, mis meie ees avanenud oli.

      «No ma ei tia,» kobises purjus töll, «ta vist pikutab tagatoas.»

      Tüdruk tahtis saapaid jalast võtta, aga sai siis ise ka aru, kui loll mõte see oli, ja astus porist tilkuvate jalavarjudega köögist edasi, tuppa, mina tema järel. Esialgu ei näinud me siin midagi peale riietekuhilate, tühja taara ja konisid täis tuhatooside, aga ühel hetkel, kui me nõutult selles räpases toas ringi vaatasime, hakkas voodis räbalate all miski liigutama ning tursunud näoga naine pistis oma lillaka nina tekiserva alt välja, akna ees rippuvate, suitsust halliks muutunud kardinate vahelt tulevas valgusvihus silmi kissitades.

      Ilmselt ei saanud ta aru, mis tema ümber toimub. Ta vaatas meid, sügas nägu ja hõõrus silmi ning pistis siis pea teki alla tagasi. Tundus, et ka Tuule oli segaduses.

      «Ema?» küsis ta ettevaatlikult ja vaatas mulle õlgu kehitades otsa. Sain aru, et ta ei tundnud naist ära.

      Vähehaaval tuli ülespaistetanud nägu uuesti teki alt nähtavale.

      «Tuule vä?» küsis siis see käriseva häälega.

      Jeerum küll! Olin sügaval sisimas СКАЧАТЬ