Ära armasta mind enam. Tea Lall

Чтение книги онлайн.

      Riksu tormas ema häält kuuldes talle vastu. Ta saba peksis vastu esikukappi nii kõvasti, et ma imestasin, kuidas ta haiget ei saa.

      «No tere, vorstike,» nunnutas ema koera, patsutas ja musitas teda, kuis jaksas. Seisin, vaatasin neid kaht ja mõtlesin, et miks ta mind ei kallista. Mitte et ma oleksin seda nii väga tahtnud, aga ikkagi …

      Lõpuks, kui ema oli koera ära musitanud, vaatas ta üle ukse kööki ja siis mulle otsa, etteheitev nägu peas. Ma ei saanud aru, mis ta öelda tahtis, kõik oli ju korras.

      «Vesi,» näitas ta käega koerakausi poole, «vorstil on vesi otsas.»

      Täitsin kausi veega.

      Ema viskas all elamisele hindava pilgu peale ja läks siis üles.

      «Sul on üleval kõik kütmata!» hüüdis ta mulle, etteheide hääles.

      «Jah,» hõikasin vastu, «ma olin ise põhiliselt all, üleval ei käinud ega hakanud kütma ka, väljas pole ju veel miinuseid.»

      «Aga oleksid võinud! Siin on nii niiske,» jätkas ta.

      Olin nördinud, et ema koju tulles kohe märkusi tegi, samas süüdistasin ennast, et polnud ülemisi tube ära kütnud. Teadsin ju, et ema ja isa tulevad, oleks võinud. Aga mul oli see kuidagi meelest läinud, sest mul endal polnud üles suurt asja olnud.

      «Viasat on maksmata, teade tuli,» ütlesin, kui ema alla tagasi tuli.

      Ema vaatas imestunult mulle otsa ja hakkas isa kiruma.

      «Kuradi Kaur, tema pidi arved ära maksma!»

      Sain taaskord aru, et miski pole siin enam endine. Ta püüdis isale helistada, aga isa telefon oli välja lülitatud.

      «Olgu,» ütles ta siis ja hakkas arveid, mis ma olin postkastist ära toonud, lahti rebima.

      Mõne aja pärast vajus ema istuma ja vahtis enda ees olevaid pabereid.

      «Pagan,» pomises ta, «kõik on maksmata.»

      Alles nüüd tuli ema minu juurde, võttis ümbert kinni, kallistas ning hakkas siis nutma. Ju talle oli seda õlga vaja, mida märjaks nutta, mõtlesin veidi kibestunult. Ja mina olin kohe varnast võtta.

      Laupäeval tuli ka isa.

      «Hei, mu poiss!» hüüdis ta rõõmsalt mind nähes, viskas koti nurka ja haaras mind kohe oma mehisesse kaissu ning kallistas nii, et minu õblukesed kondid ragisesid. Kui ta oli mu lahti lasknud, pilgutas silma ja võttis kotist GoPro kaamera, mida olin endale juba tükk aega tahtnud. See oli asi, mida Eestist ei leidnud, ent kui olin seda internetis näinud, teadsin kohe, et selle pean ma saama. Ma ei tea, kust ta selle mulle välja oli võlunud, kuid nüüd hoidsin seda väikest imevidinat käes ja olin enam kui õnnelik. Tänasin papsi. Suu kõrvuni peas, imetlesin oma kallist kingitust ja tundsin, et olen maailma kõige õnnelikum poiss.

      Nägin silmanurgast, et ema tuli trepist alla, nägu tõsine peas. Läksin enda tuppa, aimates, et miskit hakkab juhtuma, ja ma ei tahtnud seda kuulda, ei tahtnud oma õnne kellelgi rikkuda lasta. Panin oma toa ukse kinni, kuid kahjuks kuulsin siiski ja õnnetunnet ei jagunudki kuigi kauaks.

      Kuulsin, kui ema ütles: «Sul on kõik arved maksmata. Miks?»

      «Sa tead küll, miks,» vastas isa.

      «Kas mina pean siis hakkama nüüd arveid maksma?» kostis ema nördinud hääl. «Poisile saad küll mingeid kalleid vidinaid ei tea kust tuua, aga arvete jaoks mulle raha anda ei saa?»

      Nad läksid millegi üle vaieldes kööki ja ma ei kuulnud enam, mida nad täpsemalt rääkisid.

      Me olime elanud siiani päris hästi, vähemalt nii mulle tundus. Olime olnud heal järjel, meil oli kõik vajalik olemas. Kui isa Soome tööle läks, jäi ema esiotsa minuga siia, aga mõne aja pärast hakkas samuti seal tööd otsima ja kui koristajakoha sai, läks temagi. Meil käis tuline vaidlus selle üle, kas mina peaksin nendega kaasa minema, aga ma polnud sellega nõus. Asi läks isegi nii hulluks, et ma ähvardasin kodust jalga lasta, kui pean sinna minema.

      Tahtsin oma koju jääda ja oma koolis edasi käia. Ma olin vilets kohaneja. Ma ei armastanud suuri muutusi, uusi kohti, võõraid inimesi. Mul polnud siin eriti sõpru, olin rohkem üksinda uitaja, kuid siin oli minu kodu. Teadsin isegi, et olin teistest erinev – minu huvid olid teised ja ma ei sõbrunenud kergesti. Tegelikult pidasin oma sõbraks ainult Ülast. Oli ka paar poissi, kellega vahel mõne sõna vahetasin, näiteks paralleelklassist Robin, kes armastas samuti looduses kolada ja pildistada, ning minu klassist Keir, kes vaimustus robootikast ning oli veidi omamoodi nagu minagi. Üldiselt olin vaikne ja hoidsin omaette.

      Natuke olin hakanud viimasel ajal suhtlema ka Tuulega, oma klassiõega. Tuule luges tohutult palju raamatuid. Ta elas koos vanaemaga, käis imelikult riides ja õppis viitele. Ta isegi rääkis imelikult, nagu vanainimene, aga ta oli tõesti tark tüdruk. Vahel tuli ta kooli, silmad punased peas, ja kurtis, et luges terve öö ning pole silmatäitki maganud, ka õppida polnud ta jõudnud, sest raamat olevat olnud nii põnev. Siis õppis ta tavaliselt enne tundi kümne minutiga kogu materjali ära, mida mina olin poolteist tundi tuupinud, ja viied lendasid! Ta nägi imelik välja ja paljud norisid tema kallal, aga tegelikult oli ta päris lahe tüdruk. Ta käis riides umbes samamoodi nagu minu vanaema ja see oli tõesti veidi naljakas. Aga mul ei tulnud mõttessegi teda selle pärast kuidagi solvata või temasse halvasti suhtuda. Ma ei tundnud teda väga hästi ega teadnud tema lugu, seda, miks ta vanaemaga elas või kus olid tema vanemad.

      Teadsin vaid, et nad elavad vanaemaga kahekesi väikeses ühetoalises korteris ja et ta luges öösiti taskulambiga teki all, riidekapi taga, mis tema voodit vanaema omast eraldas.

      Kuulsin, kuidas hääled köögis valjemaks muutusid, ning panin klapid pähe. Aimasin halba. Seda oli ennegi juhtunud, et ema ja isa üksteise peale karjusid, aga lõpuks olid nad alati ära leppinud. Loodetavasti läheb nii ka seekord.

      Mõnikord sai ema isa peale nii vihaseks, et kippus talle kallale. Ta hakkas kätega vehkima ja üritas isa lüüa, kuid isa võttis siis tavaliselt tema kätest kinni ning ema jäi naljakalt siputama. Aga kui päris aus olla, siis oli selline tülitsemine päris hirmus. Ma ise olin oma loomult nii vaikne ja rahulik, et igasugused agressiivsed rünnakud mõjusid mulle halvasti.

      Mõnikord kippus ema isa provotseerima. Siis ajas ta end puhevile, astus isale nina alla ja ütles: «Noh, tahad lüüa mind? Eks siis löö, mis sa ootad?» Ema selline käitumine ajas mind tõeliselt vihale. Ma polnud kunagi näinud, et isa oleks kedagi löönud, aga kui ema tema nina ees niimoodi praalis, kiskus isal käsi rusikasse küll. Muidugi ta ei löönud. Tavaliselt lõppes see sellega, et isa lihtsalt keeras end ringi ning läks kodust minema.

      Ema oli vahel nagu kiirkeetja, mõtlesin mina. Olin sellist nõuka aegset monstrumit vanaema juures näinud. Sellega juhtus ükskord nii, et vanaema keetis selle veidra imeasjaga kartuleid. Ühtäkki käis pauk ja kui me kööki tormasime, olid kartulid mööda kööki laiali, kõik kohad olid kartulilöga täis. Jumal tänatud, et keegi parasjagu köögis ei olnud. Minu ema oli just samasugune pott, mis vahel kõik, mis temas kees, mööda ilma laiali pillutas. Õnneks oskasime isaga end kaitsta, kui see pott ähvardavalt podisema hakkas, kes õue minnes, kes oma tuppa varjudes.

      Iga kord, kui köögist vaidlusele iseloomulikud hääled üle muusika kostsid, keerasin volüümi juurde. Lõpuks mattusin üleni valju muusikasse ning väljastpoolt tulevad hääled minuni enam ei ulatunud. СКАЧАТЬ