Armastuse silmad. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      Vara mõistis, et sellega oleks neil väga raske leppida.

      „Mida te selles suhtes ette saate võtta?” küsis ta kirikuõpetajalt.

      „Küsimus on selles, Vara, mida sina saad selle heaks ära teha?”

      „Mina?” hüüatas neiu.

      „Härra Bryden tahab kedagi, kes oskaks Tema Kõrgusele ette lugeda inglise aktsendiga, kuid ümbruskonnas pole kedagi peale sinu, kes seda suudaks.”

      Vara silmad läksid suureks, kuid ta taipas, et mehel on õigus.

      Nagu enamikule kõrgklassi lastest, isegi neile, kes olid Šoti päritolu, õpetati ka Varale inglise aktsenti, ja ta oli hariduse omandanud Inglismaal.

      Mõninga vaikimise järel küsis neiu:

      „Kas te tõepoolest kutsute mind lossi, et Tema Kõrgusele ette lugeda?”

      „Ma lausa anun, et sa seda teeksid,” vastas kirikuõpetaja. „Härra Bryden on olnud väga ustav ja hoidnud uudishimulikke krahvist eemal. Samas ütleb ta, et ei julge kalureid, metsavahte, teenreid ega kedagi teist Tema Kõrguse lähedusse lubada, kuna too teatab kindlasti, et ei saa aru, mida talle räägitakse.”

      „Ilmselt ei tahagi ta millestki aru saada,” märkis Vara. „Mulle tundub, et ta on lihtsalt üks rikutud noormees ja keegi peaks talle selgitama seda, millised tagajärjed võivad olla tema nõmedal käitumisel.”

      „Kahtlen, et sellest kasu oleks,” vastas kirikuõpetaja. „Näib, et talle on väga vastumeelt leppida selle positsiooniga, millesse ta on sattunud, ja lisaks on ta väga tige sellepärast, et ei näe. Samal ajal ei salli ta mingisugust haletsust ega kaastunnet, sest minu meelest arvab ta, et see on alandav.”

      Leedi McDorn ohkas.

      „Ma mõistan teie probleemi, õpetaja.”

      „Mul on tunne,” lausus kirikuõpetaja, „et kõik sõltub Varast, kes on alati olnud väga tark tüdruk. Ta mitte ainult ei loeks krahvile ette, vaid püüaks talle ka selgeks teha, kui väga vajab klann tema juhtimist.”

      Vara meelest oli mehel õigus.

      Kadunud krahv oli üle kaheksakümne aasta vana, kui ta suri.

      Viimased viis aastat oli ta täiesti seniilne.

      Tema juures said käia vaid kirikuõpetaja ja arstid, kes tunnistasid, et nad ei saa vana krahvi aidata.

      Vara teadis, et tema isa oli koos klanni vanematega krahvile kaasa tundnud.

      Nad leidsid, et kõik läks allamäge juhita, kes oleks neid õhutanud ja suunanud.

      Inglismaal olles oli Vara tihti mõelnud sellele, et paljudes asjades olid šotlased väga lapsikud.

      Nad ootasid, et juht lahendaks kõik nende probleemid.

      Vara ei jäänud mõtlema selle üle, mida kirikuõpetaja ütles, vaid vastas kõhklemata:

      „Muidugi, kui ma saan millegagi kasulik olla, siis ma tulen lossi. Kas te saadate mind hiljem tagasi koju?”

      „Kui seda pole liiga palju paluda,” lausus kirikuõpetaja, „siis ma soovin, et sa jääksid mõneks päevaks lossi.”

      „Jääksin sinna?” küsis Vara. „Aga milleks?”

      „Härra Bryden ütles, et kuna krahv on pime, siis ta ei tee vahet ööl ega päeval. Härra Bryden pole enam noor mees, aga krahv ajab ta tihti voodist välja, et saada vastust mõnele teda huvitavale küsimusele või et talle loetaks ette midagi, millest ta pole aru saanud.”

      „Oi, vaene härra Bryden!” tundis Vara kaasa. „Ta on juba vana ja teda ei tohiks enam keset ööd äratada.”

      „Seda arvan minagi,” nõustus kirikuõpetaja, „ja Donald, krahvi isiklik teener, on pinge all.”

      „Igatahes kavatsen ma krahvile teatada, et mina tahan öösel magada,” sõnas Vara kindlameelselt, „aga kui ta on liiga isekas ja hoolimatu, siis ma ühendan kellad salaja lahti!”

      Kirikuõpetaja naeris, kuid leedi McDorn sõnas:

      „Kullake, püüa ikka mõista, et sellise noore mehe jaoks on kohutavalt raske olla pime. Ma olen kindel, et ta tahaks jõest lõhet püüda või nõmmel jahil käia.”

      „Kui ta tõepoolest tahab terveks saada, siis see on juba pool võitu!” vastas Vara.

      Ta vaatas kirikuõpetaja poole ja küsis:

      „Mida arstid ütlevad, kas on võimalik, et ta oma nägemise tagasi saab?”

      „Ma rääkisin doktor Adairiga,” vastas õpetaja, „kes on nõu pidanud spetsialistidega Londonist. Ta ütles, et krahvi juhtum on väga veider.”

      „Veider? Mis mõttes?” küsis Vara.

      „Vaadake, ilmselt ei leia nad krahvi silmadel midagi viga olevat. Ta lihtsalt ei näe ja kõik!”

      „Aga ilmselt on ikka midagi valesti,” ütles Vara.

      „Kui te minu arvamust küsiksite,” sekkus leedi McDorn, „siis minu meelest on arstid veidi ajast maha jäänud. Ma loen pidevalt lehest operatsioonidest, mille käigus on midagi viltu läinud. Ilmselt ei ravita lahingus viga saanuid nii, nagu peaks.”

      „Ma olen teiega täiesti nõus,” vastas kirikuõpetaja, „kuid tahaks loota, et meditsiiniteadus annab siin endast parima.”

      „Ma ei imestaks,” jätkas leedi McDorn, „kui Šotimaa suurepärane õhk ja tervislik toit ravivad teda paremini kui miski muu.”

      „Tahaks loota, et teil on õigus,” ohkas kirikuõpetaja. „Aga praegu peate mulle andestama, et ma teie tütre kohe pärast koju jõudmist ära varastan. Aga ma tean, et te mõistate.”

      „Mitte miski,” sekkus Vara, „pole nii tähtis kui see, et uus juht korralikult käituks.”

      Kirikuõpetaja hakkas naerma.

      Siis ta lausus:

      „See pole küll täpselt nii, nagu mina ennast väljendaksin, kuid ma olen nõus, et see on hetkel väga oluline.”

      Vara tõusis püsti.

      „Ma lähen asju pakkima,” ütles ta, „aga ma ei saa lubada, et jään lossi kauaks. Ma olen nii oodanud aega, mil saan jälle isa ja emaga koos olla.”

      „Muidugi, mu laps,” sõnas kirikuõpetaja. „Ma ei taha mingi tüütus olla, aga tõesti pole kedagi teist, kelle poole pöörduda.”

      „Üht ma ütlen,” sõnas Vara ukse poole suundudes, „lossi tallis on häid hobuseid, ja kui keegi neid ära pole viinud, siis kavatsen ma vaba aega mõnusasti ratsutamisega sisustada.”

      Kirikuõpetaja silmad sädelesid.

      „Sul on kindlasti õigus, Vara, ja loomad vajavad liikumist. Siia pole maa pikk ja vahepeal saad ka isa ja ema vaatamas käia.”

      „Just СКАЧАТЬ