Armastuse silmad. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ me loomulikult kavatseme teha,” vastas leedi McDorn, „kuid meile räägiti, et oma haigete silmade pärast ei taha ta kedagi vastu võtta.”

      „Mitte kedagi?” kordas Vara. „Kui veider! Äkki ta on suurtes valudes.”

      Neiu mõtles, et sel juhul hoolitsevad krahvi eest arstid.

      Kõik lossist saabuvad uudised levivad inimeselt inimesele ja siis saavad ka tema isa ja ema varsti kõigest teada.

      Enne kui ema jõudis vastata küsimustele, mis Varal meeles mõlkusid, avanes külalistetoa uks.

      Tuppa astus kindral koos kirikuõpetajaga.

      Viimane oli vanem mees, kes tundis Varat lapsest saadik.

      „Ma kuulsin, et sa oled kodus, Vara,” lausus kirikuõpetaja, kui neiu talle lähemale astus, „väga tore, et sa tagasi oled.”

      „Ma olen väga õnnelik, et kodus olen,” vastas Vara. „Ema hakkas mulle just uudiseid pajatama. See on väga põnev, et krahv on lossi elama asunud.”

      „Just sellepärast ma sinu jutule tulingi, mu laps,” teatas kirikuõpetaja, „kuid luba mul enne ema tervitada.”

      Õpetaja astus leedi McDorni tooli juurde. Naine ei tõusnud, kuna teda vaevas artriit.

      „Te peate mulle andestama, et ma pühapäeval kirikusse ei tulnud,” vabandas ta, „kuid ma ei saanud öösel magada ja Alistar käis peale, et ma koju jääksin.”

      „Ja õigesti tegi,” vastas kirikuõpetaja. „Kuid ma tundsin teist puudust, ja väiksest Varast samuti tema äraolekul.”

      Ta naeratas Varale ja ütles siis:

      „Mul on natuke imelik ülesanne, kuid ma usun, et kui te ära kuulate, mis mul öelda on, siis saate aru, et asi on väga tähtis.”

      „Lubage mul esmalt midagi värskendavat pakkuda,” ütles kindral. „Kas jooksite koos minuga klaasi šerrit?”

      „Hea meelega,” vastas õpetaja.

      Kindral lahkus toast ja kirikuõpetaja istus diivanile.

      „Ma tulin sulle ütlema,” pöördus ta Vara poole, „et krahv ei tunne end hästi.”

      „Ema ütles jah, et tema silmad on haiged. Mis juhtus?” küsis Vara. „Kas ta sai lahingus haavata?”

      „Mul on tunne, et tal ei ole füüsilisi vigastusi,” vastas kirikuõpetaja, „aga selge on see, et ta ei näe. Arstid on tal keelanud silmi kasutada. Ta peab vähemalt kaks kuud silmade peal sidet hoidma.”

      „Kas see juhtus Indias?” küsis Vara.

      „Ma arvan, et see juhtus looderindel,” vastas kirikuõpetaja, „aga ta ise ei soostu sellest rääkima ja teeb kõikide lossielanike elu väga keeruliseks.”

      Leedi McDorn vaatas tikkimistöölt üles.

      „Ma olen kuulnud jah, et midagi on valesti,” ütles ta, „aga ma arvasin, et on parem sellest vaikida.”

      „Te tegite täiesti õigesti,” ütles kirikuõpetaja. „Me soovime, et krahv mõistaks, kui tähtis on tema positsioon ja et ta seaks end mõnusalt lossis sisse, kuid praeguseks ei ole see õnnestunud.”

      „Aga miks?” küsis Vara. „Kas sellepärast, et ta ei näe?”

      „Ma arvan, et see on peamine põhjus,” vastas kirikuõpetaja, „aga sellega ta teeb kõikide elu raskeks. Ta ei taha isegi klanni vanemaid vastu võtta.”

      Vara oli üllatunud.

      Ta oli kindel, et see solvab kohutavalt klanni vanemaid, kes teadsid väga hästi, kui tähtsad isikud nad on.

      Kui nad ei ole rahul oma uue juhiga, siis hakkab see mõjutama ka kõiki McDorne, ükskõik kus need ka ei viibiks.

      „Mida te selles suhtes ette saaksite võtta?” küsis Vara.

      „Just sellepärast ma täna hommikul teie juurde tulingi,” vastas kirikuõpetaja. „Minu poole pöördus Tema Kõrguse sekretär härra Bryden, keda sa kindlasti mäletad ja kes on lossis juba üle kahekümne aasta elanud.”

      „Muidugi ma mäletan teda,” noogutas Vara.

      „Talle tundub, et Tema Kõrguse suhtes tuleb midagi ette võtta ja kõige tähtsam oleks leida talle ettelugeja.”

      „Kuid kindlasti oskab härra Bry…”, alustas leedi McDorn.

      Kirikuõpetaja tõstis käe.

      „Kohe ma selgitan. Härra Bryden rääkis mulle, et krahv ei saa aru šoti aktsendist. Ta käib peale, et otsitaks keegi, kes räägib samasugust inglise keelt nagu ta isegi.”

      Vara ahmis õhku.

      „Ta ei saa šoti aktsendist aru?” hüüatas ta. „Aga… ta on ju šotlane!”

      „Loomulikult on, muidu ta ju poleks üheksas Dornochi krahv!” vastas kirikuõpetaja. „Aga teda kasvatati nagu inglast.”

      Mees vaikis hetke ja jätkas siis:

      „Tema isa, kes oli abielus ühe inglise aadliku tütrega, ei osanud aimatagi, et temast endast või tema pojast saab kunagi krahvitiitli omanik.”

      Varale meenus, et kadunud krahvil oli olnud vaid üks poeg.

      See oli teeninud Kuninglikus Mustas kaardiväes ja saadetud Sudaani kindralmajor Gordoni alla.

      Vara mäletas väga hästi, kui muserdatud oli suguvõsa olnud.

      Vikondi surnukeha toodi tagasi koju.

      See asetati perekonna hauakambrisse kirikus.

      Šotimaal oli Dornochi krahv igatahes väga tähtis mees.

      Kui uus krahv šotlasi mingil viisil halvustada kavatseb, reageeritakse sellele kindlasti õuduse ja suure hukkamõistuga.

      „Sa ju mõistad,” jätkas kirikuõpetaja, „et kuna kadunud krahv oli enne surma kaua aega haige, jäi pooleli palju asju, mis nüüd tuleks lõpetada, kaasa arvatud lossi remont. Ainuke inimene, kes sellisteks töödeks käsu saab anda, on Tema Kõrgus.”

      „Ja tema keeldub?” küsis Vara.

      „Ma kardan, et ta ei saa või ei taha aru saada ettekannetest, kui neid loeb talle ette härra Bryden või keegi teine lossist.”

      „Nad on seetõttu kindlasti väga solvunud!” ütles Vara tasase häälega.

      „Kui sellest laiemalt rääkima hakatakse, teeks see krahvile kindlasti karuteene,” ütles kirikuõpetaja. „Kõik on ju ammu oodanud uute ideedega noort juhti, kes neid julgustaks ja aitaks kohalikku tööstust arendada.”

      Vara teadis väga hästi, et see on tõsi.

      Nii nagu suurem osa tavalistest šotlastest, teenisid ka McDornid elamiseks raha käsitöö ja kalapüügiga.

      Nad СКАЧАТЬ