Armastuse sissetung. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      Kui Novella värava taga peatus, oli preili Graham ametis priimulate korjamisega.

      Ta oli peaaegu kuuekümneaastane naine, kes oli pensionile läinud, sest tal polnud enam vaja edasi töötada.

      Ta sai Novella isa käest väikest pensioni.

      Samuti maksti talle tema isa surma järel mõnisada naela aastas.

      Olles alati väga puhas ja korralik, ei olnud ta hallis peas ainsatki sassis juuksekarva.

      Nüüd pöördus ta vaatama, kes värava ees peatus.

      „Novella!” hüüatas ta. „Sind ma küll näha ei lootnud!”

      Novella ronis kaarikust maha.

      Vana ja üsna laisa poni jättis ta tee kõrvale rohtu näksima.

      Novella teadis, et loom ei lähe kaugele.

      Tüdruk embas oma vana koduõpetajannat ja ütles:

      „Arvasingi, et olete mind nähes üllatunud, aga ma tulin teenet paluma.”

      „Muidugi, kullake,” sõnas preili Graham. „Sa ju tead, et see ainult rõõmustab mind. Ehk tuled tuppa ja ma teen sulle tassi teed või kohvi?”

      „Kohvi, palun,” vastas Novella. „Ma ei saa kauaks jääda, kuid tulin küsima, kas oleksite nõus minuga homme hommikul Londonisse sõitma.”

      „Londonisse?” imestas preili Graham.

      Ta tundus nii üllatunud olevat, et Novella puhkes naerma.

      „Võis arvata, et seda te oodata ei osanud,” nentis Novella, „aga Londonisse pean ma minema papa asjade pärast.”

      „Siis tulen ma loomulikult sinuga kaasa,” ütles preili Graham. „Kui kaua sinu arvates reis kestab?”

      „Sinna sõiduks kulub kaks päeva ja me ööbime samades võõrastemajades, kus papa ja minagi alati ööbisime,” seletas Novella. „Ja meil pole mingit tarvidust Londonis peatuda üle ühe öö.”

      Novella vaikis viivu, enne kui pisut närviliselt ütles:

      „Kas olete kindel, et seda pole teie jaoks liiga palju?”

      „Muidugi mitte!” tuli preili Grahamilt kärme vastus. „Ma võin küll vanemaks jääda, kuid seniilne ma veel ei ole! See on midagi uut, mida ma kindlasti naudin.”

      Ta kõkutas naerda, enne kui lisas:

      „Ma ei salga, Novella, et vahel tundub aeg venivat, kuna mul pole kedagi õpetada ega ühtki sõnakuulmatut last, keda korrale kutsuda.”