Armastuse sissetung. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Rääkides tiirles Novella peas pöörane mõte, kuidas üksinda Londonisse jõuda.

      Ta vajas kedagi, kes oskaks vaikida.

      Ega peaks imelikuks, et ta tahab nähtava põhjuseta Londonisse minna.

      „Muidugi ei või te minna üksi,” ütles võõras, otsekui tema mõtteid lugedes. „Tundub, et te vaatate oma ema järele ja amm ei lubaks teil nagunii üksi minna.”

      „See on tõsi,” möönis Novella.

      Järsku kostus tema suust hüüatus.

      „Ma tean, kes mulle saatjaks võib olla! Järgmises külas elab minu endine koduõpetajanna preili Graham. Tema kannab amme kombel minu eest hoolt, nagu oleksin veel väike laps.”

      „Just selline inimene peakski teiega kaasas olema,” nõustus mees. „Kas teil on nii palju hobuseid, nagu selleks reisiks vaja?”

      „Kahes võõrastemajas tuleb neid vahetada,” lausus Novella.

      „Kas te siis – lähetegi?” küsis võõras.

      „Muidugi, kui see on nii tähtis, nagu te väidate,” vastas Novella.

      „Siis saan ma teid vaid kogu südamest tänada,” ütles mees sügava häälega. „Nüüd aga sooviksin ma võimalusel panna kirja kõik, mis te peate kaasa võtma, nii et ma vajan sulepead, kirjapaberit ja tinti.”

      „Kohe toon,” kostis Novella, „aga kas te arvate, et tohite liigutada? Teie haav võib jälle veritsema hakata.”

      „Sel juhul tuleb amm ja peatab selle,” vastas võõras.

      Kuna ta oli seda isegi mõelnud, tõi Novella kuuldavale naerupahvaku.

      Ta jooksis trepist alla.

      Ta läks isa kabinetti, võttis sealt kuivatus- ja kirjapaberi, tindi ning kirjutussule.

      Need mehele viinud, aitas ta tal voodis istukile tõusta.

      Novella tajus, et see tekitas mehele valu.

      Õnneks oli haavatud tema vasak käsi.

      Novella sättis kuivatus- ja kirjapaberi mehe ette ning tindipoti raamatu peale, et see ümber ei läheks.

      Siis ütles tüdruk pisut häbelikult:

      „Olen püüdnud mitte uudishimulik olla… aga arvan, et… kui mul tuleb Londonisse minna, peaksin… vähemalt teie nime teadma.”

      Võõras vaatas Novellale üksisilmi otsa. Siis hüüatas ta:

      „Helde taevas! Mulle ei tulnud pähegi, et te ei teagi, kes ma olen! Loomulikult oli minust äärmiselt ebaviisakas end tutvustamata jätta!”

      Novella ootas ja hetke pärast ütles võõras:

      „Minu nimi on Vale Chester, kuid see on nimi, mida ei tohi väljaspool seda ruumi kasutada. Kui Londonisse jõuate, peate minu kohta ütlema Üks-Viis.”

      Novella silmad läksid pärani.

      „Kas see tähendab, et… teete midagi väga salajast?” küsis ta.

      „Väga, väga salajast,” nõustus Vale Chester. „Ja sellepärast ei tohigi keegi peale sinu, Novella, minu nime teada.”

      Novella oli märganud, et mees kasutas tema ristinime, ja lausus seepärast:

      „Ehk oleks turvalisem, kui kutsun teid siin härra Vale’iks, ja pean meeles, et väljaspool olete te Üks-Viis.”

      Kui Novella numbri ütles, pööras Vale pea ukse poole, otsekui vaistlikult kartes, et neid kuulatakse pealt.

      Siis ütles mees:

      „Kas sa annaksid mulle midagi juua? Tundub absurdne, aga istudes hakkab mu pea ringi käima.”

      „See on sellest, et teil on ikka veel palavik,” märkis Novella.

      Laua peal seisis kann ja selle kõrval klaas ning Novella oletas, et kannus on odrakeedus.

      Seda oli amm talle alati haiguse korral andnud.

      Ta valas klaasi pooleldi täis ja viis selle Vale’ile.

      Too jõi selle kiiresti ära ja asus siis kirjutama.

      Kuna Novella ei tahtnud nuhkijana paista, seisis ta akna juures ja vaatas aeda.

      Seal tundus väga rahulik.

      Puude otsas laulsid linnud.

      Nartsissid olid õide puhkemas ning sireli- ja ebajasmiinipõõsad ajasid pungi.

      Sõda ja kõik sinna juurde kuuluv näis kaugel eemal.

      Et sõda oli kestnud juba mitu aastat, ei olnud see kõikjal nii selgesti nähtav nagu selle alguses, kui emad ja teised tema emasugused naised välja arvata.

      Ent nüüd oli rahulikus ja vaikses maakohas, kus muidu midagi ei juhtunud, saanud haavata mees, kes võitles nende vastu, kes talle surma soovivad.

      Ja et mees polnud ise suuteline Londonisse minema, siis pidi tüdruk salajase kirja sõjaministrile viima.

      „See ei saa olla tõsi,” mõtles Novella. „Ma kujutan seda kõike endale ette!”

      Ta vaatas selja taha, nagu sooviks veenduda, et võõras on ikka voodis, ja mees ütles:

      „Ma lõpetasin.”

      Novella läks mehe juurde.

      Too voltis paberi, millele ta oli kirja kirjutanud, väikeseks ruuduks.

      „Oleks hea, kui hoiaksid seda oma keha ligidal,” ütles ta, „kuni saad selle anda mehele, kelle juurde ma sind saadan. Sa pead lubama, et see kiri on sinu juures ööpäevläbi. Kui peaks juhtuma, et sul pole võimalik kaugemale minna või tunned end kellestki tundmatust ohustatuna, siis hävita see.”

      Vale rääkis nii tõsiselt, et Novella mõistis talle ulatatud kirja tähtsust.

      Otsekui oleks mees teda selleks sundinud, libistas Novella kirja kleidi alla, nii et see asus rindade vahel tema naha vastas.

      Vale polnud seda soovitanud; ta polnud seda sõnagagi maininud.

      Ent Novella teadis, et just seda ta tahtiski.

      „Aitäh!” ütles Vale vaikselt.

      Siis, nagu oleks ta end üleliia pingutanud, libises mees voodile pikali ja toetas pea padjale.

      Novella võttis kirjapaberi, sulepea ja tindi laualt ning asetas need kummutile.

      Pannud sinna ka kuivatuspaberi, pööras ta end voodi poole, et Vale’iga rääkida.

      Mees oli sügavasti magama jäänud.

      Pärast einestamist käskis Novella valmis panna ponikaariku, mida ta alati ise juhtis.

      Ta СКАЧАТЬ