Südamehääl. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ südame vastu surutud, mis näis peaaegu ta kergest satiinpihikust välja hüppavat.

      Kaugel eemal, nõrgalt nagu ohe tuules, kostsid viiulihelid!

      Oli juba koidik, kui Sabina viimaks magama jäi. Ta jälgis läbi kardinapilu viimast kuukiirt kadumas. Ta nägi esimest kahvatut päiksekiirt seda välja tõrjumas ja varje hajutamas, enne kui viimaks uni ta üle võimust võttis. Siis suikus ta rahutusse unne. Esmalt nägi ta hullumeelseid unenägusid, kus mustlane teda sügavast, tumedast veest näis päästvat – kummalistest ohtudest, mis kunagi lõpuni ei kestnud, kuid olid seda hirmutavamad, sest ta ei suutnud neid mõista.

      Ärgates leidis ta, et väljas oli juba suur valge ja tuba päikest täis. Ta ärkas tugeva õnnetundega ja arvas, et kõik, mis eelmisel ööl juhtus, oli üksnes unenägu. Siis aga meenusid talle aeglaselt öised sündmused, mis neiut veensid, et ta polnud sugugi maganud, vaid ärkvel olnud.

      Nüüd ei suutnud ta ära imestada, kuidas ta end nii halvasti üleval oli pidanud ja nii laiduväärseid asju korda saatnud. Rääkida armastusest hulkurist mustlasega, mehega, kes oli Euroopas ringi rännates end ungarlaseks nimetanud, kuid kellel tegelikult polnudki rahvust, sest rändavatel mustlashõimudel puudus riigitruudus ja nad olid omaette lindpriid. Kuningaks oli mees end nimetanud, aga kelle kuningas ta oli? Ringirändava mustlashõimu!

      Sabina tundis, et punastas, kui talle meenus, kui intiimne nende jutuajamine oli olnud, kui palju ta endast mehele rääkinud oli. Nüüd arvas ta, et ta pidi purjus olema, aga ta polnud peale ühe klaasi veini õhtusöögi ajal midagi joonud ja see klaasitäis ei saanud ju mingil seletataval moel teda kella neljani hommikul mõjutada.

      End sarjates meenus Sabinale, kui pikk ja kena mees kuuvalgel oli olnud, mustad juuksed laubalt tagasi kammitud ja nahk kuldpruun. Mees näis kummalisena, kui teda võrrelda heledapäiste ja valgenahaliste inglastega, keda Sabina oli kodus ja Londonis nägema harjunud. Aga mehe juures oli kahtlemata märke aadliseisusest ja ta rääkis hästi inglise keelt. Tal oli küll aktsent, aga võõras keel ei valmistanud talle mingeid raskusi.

      Igatahes oli mees mõistev ja kuna ta iialgi neiu elus midagi tähendama ei hakka, ei olnud tähtsust, et ta oli mehega nii avameelne, nagu ta eales ei oleks söandanud olla omasuguse mehega.

      Kui kujuteldamatu oli mõelda nii avameelsest jutuajamisest Arthuriga, kellega ta kihlatud oli! Sabinale meenus kerge ehmatusega, et Arthur pidi täna saabuma. Ta pidanuks olema selle mõtte peale rõõmus, aga tundis hoopiski hirmu. Arthur pani teda alati kohmetuna ja end tähtsusetuna tundma, aga sellegipoolest oli mees just tema välja valinud ja osutanud talle ülimat au teda naiseks paludes. Ta pidanuks olema elevil, et peagi on ta abielunaine. Arthur oli muutnud kõik ta elus – kui tänulik ta peaks olema!

      Talle meenus nüüd, kuidas ta meest esimest korda näinud oli, kui mõisnik ühel õhtul oli saatnud kiriklasse teate, et keegi tema peokülalistest mõisas oli haigeks jäänud ja kas leedi Evelyn ei saadaks ühe oma tütardest tema asemele õhtulauda.

      „Kui lahke Sir George’ist meie peale mõelda,” oli leedi Evelyn teadet lugedes öelnud, aga Sabina oli mõistnud nähes ema huuli kriipsuks tõmbuvat, et need sõnad ta tegelikke mõtteid varjasid.

      „Lahke!” oli Harriet turtsatanud, kes alati välja ütles, mida mõtles. „Ma ei nimetaks seda lahkuseks, mamma, ma arvan, et see on neist üsna häbematu, et nad meid viimasel minutil kutsuvad, nagu oleksime me mingid teenrid, keda võib käsutada. Nad ei kutsu meid kunagi peole õigel ajal. Ma arvan, et see on sellepärast, et Laura ja Dorothy nii lihtsakoelised ja inetud on, et nad kardavad lasta meid oma kalliste noorte meeste lähedale!”

      „Harriet! Harriet!” manitses leedi Evelyn. „Mida küll papa ütleks, kui ta sind praegu kuuleks?”

      „Papa meelest on kõik korras,” nurises Harriet edasi. „Ma tean, et meie elamine on mõisniku oma, aga ta näib arvavat ka, et sellest tulenevalt võib ta meile öelda või meiega teha, mida tahab. Aga me ei ole mingi loomakari, keda võib ringi ajada, et Bartramidele meele järele olla, arvaku nad mis tahavad.”

      „Harriet, kui sa ütled veel ühegi sõna, räägin ma papaga,” lausus leedi Evelyn tõsiselt. „Ma olen sinuga nõus, et oleks kena kui Sir George ja leedi Bartram saadaks teile tüdrukutele ka vahel kutse, mis ei oleks pelgalt kohatäiteks või kellegi ootamatult äraöelnud külalise asendamiseks, aga samal ajal peame me meeles pidama, et ei saa uhkeks minna.”

      „Ma ei näe ühtki põhjust, miks me ei võiks uhked olla,” vaidles Harriet. „Mõisnik sai rüütliseisuse üksnes poliitilistel põhjustel. Sa oled ise öelnud, mamma, et sinu esivanemad pärinevad juba William Vallutajast ja ka Wantage’ite perekond on üsna viisakas. Ma olen kuulnud onu Herbertit seda ütlemas ja tema on ometi snoob.”

      „Harriet, sa ei või ometi nii ebadaamilikult kõnelda,” pahandas leedi Evelyn. „Ja nagunii ei oodatagi sind peole. Sabina võtab selle kutse vastu.”

      „Oh ei, mamma,” protesteeris Sabina. „Sa ju tead, kui õnnetuks Laura ja Dorothy mu alati teevad, ma ei tea kunagi, mida neile öelda. Nad tunduvad alati meile ülevalt alla vaatavat.”

      „Las mina lähen, mamma,” palus Harriet. „Ma veel näitan neile. Mina juba ei karda, mis nad öelda või teha võivad.”

      „Kindlasti mitte, Harriet. Sa ei ole veel valmis. Järgmisel aastal on asjad teistmoodi. Nüüd aga läheb Sabina. Õnneks on su valge kleit puhas, Sabina, ja me saame selle sinise vööga rõõmsamaks teha.”

      Sabina vastuväiteid ei peetud miskiks ja õnnetu ning hirmul õhtu ees Bartramidega, asus ta külast laenatud tõllaga mõisa poole teele. Ta oli arvanud, et tunneb end kui kala kuival nende moodsate ja hoolimatute inimeste hulgas, millised tavaliselt mõisa külalised olid, aga ta oli meeldivalt üllatunud, kui leidis end õhtusöögilauas ühe noore mehe kõrvalt, kes algul rääkis üsna ülespuhutult raamatutest ja viis siis jutu poliitilisele olukorrale Euroopas.

      Sabina ei saanud pooltestki asjadest, mida mees rääkis, aru, aga ta oli tähelepanelikult kuulanud ja rahul, kui pärast õhtusööki härrasmehed daamidele seltsi pakkuma tulid ning noormees ta üles otsis. Õhtu möödus üsna meeldivalt ja kui ta läks võõrustajaga hüvasti jätma, küsis leedi Bartram, kas ta saaks järgmisel päeval neile kroketit mängima tulla.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCAMgAe0DAREAAhEBAxEB/8QAHwAAAQQDAQEBAQAAAAAAAAAAAAYHCAkEBQoDAgEL/8QAaBAAAQMDAwIDBAQIBwkLCQERAgEDBAUG СКАЧАТЬ