Südamehääl. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hästi aega veeta, Sabina kullake. Ma tean, et tädi Edith võib vahel vanamoodne ja tüütu olla, aga temast on nii lahke sind hooajaks enda juurde kutsuda ja õukonnale esitleda. Ma sooviks väga, et saaksin seda ise teha, aga kullake, meil ei ole seda raha ja sinu jaoks on praegu see võimalus ainulaadne – enne kui teised tüdrukud suureks saavad.”

      Ema ja tütre pilgud olid kohtunud ja Sabina teadis vägagi hästi, mis ütlemata jäi. Veel neli tütart talle järgnemas – veel neli tüdrukut, kes kõik tahavad riideid ja võimalust Londonisse pääseda – kokku viis tüdrukut, kellele tuli kaasad leida ning nüüd oli käes tema suur võimalus.

      Kui vaid üks inimene, üks mees, ükskõik kui sobimatu, oleks temasse armunud, mõtles Sabina hiljem, oleks see ikkagi leevendanud ta läbikukkumistunnet, et ta kõrgemasse seltskonda lootusetult sobimatuks osutus.

      Ta oli jäänud nii sügavalt mõttesse, et mustlase hääl teda üllatas.

      „Kui vana te siis olite?” küsis ta.

      „Kui ma Londonisse läksin?” küsis Sabina. „Sain just seitseteist.”

      „Kas te olete kunagi varssa näinud?” küsis mees nüüd.

      Küsimus üllatas Sabinat, aga ta vastas: „Jah, muidugi. Meil on kodus mitu hobust. Just enne kui ma lahkusin, sündis meil üks varss – armas pisike olend, tähekesega otsa ees.”

      „Kui varsad saavad vanemaks,” seletas mustlane, „siis, kas olete märganud, kuidas nad algul on pikkade tudisevate jalgadega ja nende pea tundub keha suhtes pisikesena; nad on sel ajal kohmakad ja arglikud ning püüavad kohe taganeda, kui keegi neile läheneb?”

      „Jah, muidugi olen ma seda tähele pannud,” vastas Sabina segadust tundes.

      „Ja siis äkki,” jätkas mees, „lausa üleöö, saab temast väga ilus noor hobune.”

      „Nii, nüüd saan ma aru,” hüüatas Sabina. „Te püüate mulle seletada, et Londonisse minnes olin ma kohmakas nagu varss. Aga ma ei tunne, et oleksin eriti viimase kolme aasta jooksul muutunud.”

      „Aga olete küll. Te olete vanemaks ja kenamaks muutunud ja ehk veidi targemakski.”

      „Ma arvan, et te naerate minu üle,” ütles Sabina. „Ma ei tea isegi, miks ma seda kõike teile rääkisin. Ma ei ole sellest varem kellelegi kõnelnud.”

      „Isegi mitte mehele, kellega abiellute?” imestas mustlane.

      „Kuidas saaksin ma lord Thetfordile midagi sellist rääkida?” küsis Sabina. „Ta ei saaks aru. Aga te ometi ju näete, kui tore see on, et olen kihlatud ja abiellun ja et olen kutsutud Monte Carlosse, et mul on kaunid kleidid… ja ma inimestele meeldin.”

      „Ja seda kõike tänu lord Thetfordile,” ütles mustlane.

      Sabina noogutas. Siis äkki, nagu mõistes, mida Arthur ütleks, kui saaks teda praegusel hetkel näha, lisas kärmelt:

      „Ma pean minema, ma tõesti pean! Ma ei mõista, kuidas see juhtuda sai, et ma siin nii kaua seisnud ja teiega rääkinud olen. See oli teist hirmus kena, et te mu prossi tagasi tõite. Tänan teid väga… ja head ööd.”

      Ta sirutas käe ja mustlane võttis selle vastu.

      „Mulle tegi suurt rõõmu, et minuga rääkisite,” lausus ta. „Et te ei arva, nagu väga paljud teised inimesed, et mustlased vaid kelmid ja röövlid on.”

      Nende sõnade peale Sabina võpatas. Täpselt samuti olid leedi Thetfordi sõbrad öelnud ja Sabina möönis endamisi, et inglise keeles kõlasid need palju räigemalt.

      „Palun unustage sellised asjad,” anus ta. „Te olete teistsugune ja ma olen kindel, et mitte keegi, kes teid tunneks, ei kahtlustaks teid hetkekski.”

      Mees tõstis ta sõrmed huultele.

      „Tänan teid,” lausus ta õrnalt. „Ja kas ma tohin teid veel vaatama tulla?”

      „Ei, ei, muidugi mitte,” vastas Sabina. „Arthur… ma pean silmas lord Thetfordi, saabub homme. Ta oleks šokeeritud, kohutavalt šokeeritud, kui ta saaks teada, et ma niimoodi öösel siia välja tulin ja teiega rääkisin. Ma poleks tohtinud seda teha…”

      „Ärge kartke,” sõnas mustlane vaikselt. „Ma ei räägi kellelegi.”

      „Ei, muidugi mitte. Ma olen rumal. Lihtsalt on nii hea, kui saan kellegagi rääkida, kes tundub aru saavat.”

      „Isegi kui ma vaid mustlane olen?”

      „Võib-olla just sellepärast, et te olete mustlane, te aru saategi. Ma ütlesin teile, et inimeste arvates on teil maagilised võimed.”

      „Kui mul on maagilised võimed, siis hakkan neid kohe kasutama,” ütles mustlane. „Ma räägin teile, et ühel päeval leiate te tõelise õnne, mitte sellise, mis tuleb kaunist kleidist, edust peol või sellest, et olete inglise lordiga kihlatud. Leiate hoopis õnne, mis tuleb armastusest.”

      Mehe hääl oli väga vaikne, kuid selles kõlas kummaline heli, mis pani Sabinat tundma, nagu vibreeriks kogu ta keha sõnade rütmis.

      „Meil on üks mustlaslaul, mis räägib armastusest,” jätkas mees. „Ma püüan selle sõnad inglise keelde tõlkida. See algab nii: Armastus on nagu tormine meri, tuleb alistuda selle tugevusele ja suursugususele. See võib su alla neelata, aga sa ei mõista seda kunagi.”

      Sabina võttis ootamatult oma käe ära.

      „Ma vist kardaksin sellist armastust,” ütles ta ja pöördus ära.

      „Oodake üks hetk,” anus mustlane. „Ma tahan teid mäletada sellisena, nagu te praegu olete; tegelikult ma tean, et ei suudagi teid unustada. Oh, mu kullake, paljud mehed hakkavad teile rääkima, et armastavad teid, sest teis on midagi, mis äratab mehe südame ja paneb teie järele õhkama.”

      „Ma ei pea teid kuulama,” sosistas Sabina, aga ei liigutanud end.

      „Poeedid räägivad alati, et inglise tüdruk on nagu roos,” lausus mustlane. „Aga teie ei ole roos, te olete nagu täht – nagu seegi väike täht, mille ma teile just tagasi andsin – vilkumas taevas mehe kohal, mis teda juhatab, inspireerib ja aina edasi viib ning siiski kättesaamatuks jääb. Täht, mis on kättesaamatu mustlasele, Sabina.”

      „Miks peaks te häbenema mustlaseks olemist?” küsis Sabina. „Te peaksite uhke olema… uhke oma inimeste üle, kes on ausad ja vaprad ja abivalmis, kui keegi hädas on. Pealegi olete te kuningas.”

      „Mis on kasu on kuningaks olemisest, kui kõik, mida hing ihkab, on siiski kättesaamatu?” küsis mustlane.

      „Kuidas saan ma vastata taolisele küsimusele?” imestas Sabina. „Pealegi ei mõtle te oma sõnu ju tõsiselt. Te suudate asjad romantiliseks ja põnevaks teha, ükskõik kas ütlete neid prantsuse või inglise keeles. Aga võib-olla on see sellepärast, et on öö ja see siin on väga romantiline koht.”

      Mustlane naeris mahedalt.

      „Kas te püüate oma südametunnistust rahustada, väike Sabina? Ma mõtlen kõike, mida teile ütlesin, täiesti tõsiselt. Aga ma ei kiusa teid rohkem täna õhtul.”

      Jälle СКАЧАТЬ