Peidetud süda. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      Sylvia sulges silmad, aga tal polnud und. Ta arutles aina ärevamalt, mis neid reisi lõpus ootab. Ta oli füüsiliselt väsinud, aga teadis, et ei suuda rahulikult puhata enne, kui teab vastust kõikidele teda vaevavatele küsimustele.

      Ta oli eelmisel õhtul väga hilja koju jõudnud. Ta oli oodanud proua Bootle’it ja kui nad viimaks koos läbi lumiste tänavate tagasi minema hakkasid, oli Poolbrook nagu väljasurnud ning selle elanikud magasid ammu. Nad kõndisid vaikides, sest tempo oli kiire ja nad pidid jälgima, et ei libiseks märjal lumel, mis oli tee keskelt rentslitesse vajunud. Lõpuks jõudsid nad koju ja Sylvia oli pöördunud uksel, öeldes anuvamalt kui ise taipas: “Te tulete ju sisse, proua Bootle, eks?”

      “Jah, tulen, kullake,” kostis vastus. “Ma ei taha kauaks jääda, aga ma pean sulle üht-teist rääkima ja sina pead seda kuulma.”

      Sylvia sulges ukse ja kiirustas süütama õlilampi esikulaual. Tal kulus natuke aega, et elutoa kaminas tuli põlema saada, aga kui leegid lõpuks tulehakatist limpsasid, vaatas ta küsivalt proua Bootle’i poole, kes seisis toas koguka ja imposantsena, lumine must keep telgina seljas.

      “Nii on parem,” tähendas proua. “Ja nüüd, kullake, asume asja kallale.”

      Ta heitis keebi üle õla ja tõi kaenla alt nähtavale suure pambu. Sylvia oligi arvanud, et tal on midagi kaasas, kui nad proua Cuninghami juurest lahkusid. Nüüd avas proua Bootle kompsu ning Sylvia silmad läksid üllatusest suureks, ta oli sõnatu. Esmalt ilmus nähtavale must kleit, mida ta oli teenija toas näinud ja mida proua Bootle oli talle näidanud. Järgmisena nägi ta musta mantlit, mis sobis kleidiga, valge pitsäärega alusseelikut ja helelillast siidist õhtukleiti, millel oli kaeluserüüs ja šifoonist varrukad ning mida kaunistasid suured kunstlillede kimbud.

      “Proua Bootle!” hüüatas Sylvia.

      “Oota, see pole veel kõik,” tähendas proua Bootle.

      Lilla kleidi voltide vahelt ilmus välja kübar, must ning sulgede ja lilledega kaunistatud, ääristatud peene läbipaistva looriga. See oli ilus kübar – selline, mida Sylvia oli varem näinud vaid moeajakirjade reklaamides.

      “Oh, proua Bootle!” hüüatas ta taas.

      “Minu meelest peaksid need sulle sobima,” nentis proua Bootle. “Neid on vaja ehk siit-sealt kokku võtta, aga kui ma väga ei eksi, oled sa proua Cuninghamiga üsna sama mõõtu.”

      “Oh, proua Bootle, kuidas ma… ma tahan öelda, et need on…”

      “Jah, ma tean, mida sa öelda tahad,” segas proua Bootle vahele. “Sina võid seda varguseks pidada, ent mina mitte! See vaene daam – rahu tema hingele – oleks kindlasti eelistanud, et sina need endale saad, kuna sa hoolitsed tema tütre eest, mitte et see vargaplikast teenija need endale krabab. Ta oleks need ise sulle andnud, kui oleks jõudnud sellele mõelda, see vaene hing. Ja mulle ei meeldinud sugugi, et too teenija pakkis asju juba enne, kui tema käskijanna surnud oli! Milline tänamatus! Aga tänapäeval on see juba nii. Vanu häid teenijaid pole enam. Igatahes mitte selle maailma proua Cuninghamide jaoks.”

      “Oh, proua Bootle, ma ei saa… Kas te arvate, et nii tõesti sobib?”

      Sylvia oli püsti hüpanud ja silmitses riideid, puudutades ühe käega pehmet lillat kleiti.

      “Kuula mind, kullake,” ütles proua Bootle. “Alati ei saa öelda, et ainult ühtemoodi on õige ja teistmoodi vale. Minu meelest pole sugugi vale, kui sa sulle määratud ülesannet täites hea välja näed. Pealegi seal, kuhu sina lähed, vajad sa minu arusaamist mööda kainet mõistust ja miski ei anna naisele rohkem enesekindlust kui teadmine, et ta on hästi riides. Need on ilusad rõivad, parimatest töökodadest, nagu siltidel kirjas. Kanna neid ja ära sellele mõtle. Ma oleksin võtnud rohkemgi, oleks mul aega olnud, aga ma ei tahtnud, et see lipakast teenija mind taga rääkima oleks hakanud – mitte et keegi teda kuulaks! Aga ei või iial teada.”

      “Kas ta võtab muud asjad endale?” uuris Sylvia.

      “Arvan, et mitte,” tähendas proua Bootle süngelt. “Proua Cuninghami advokaat saabub homme. Doktor leidis tema aadressi samast karbist, kust ta sulle raha andis. Kui advokaadid on kohal, pole enam niisama lihtne asjadega välja kõndida, nagu see noor preilna arvab, või minu nimi pole Bootle.”

      “Aga kui ta nende riiete kohta midagi ütleb?” küsis Sylvia murelikult.

      “Lõpeta muretsemine,” rahustas teda proua Bootle. “Jäta see minu hooleks, kullake. Ja kui sa Sir Robert Sheldoni juurde lähed, säti end kenaks ja väärikaks nagu daamile kohane. Te lahkute homme hommikul, nii et sul pole aega poodides käia.”

      “Jah, ma pean varakult kohal olema, enne kui Lucy ärkab. Ta võib ehmuda, kui avastab end üksinda koos…” Sylvia kõhkles viimaste sõnade juures.

      “Vaene laps,” lausus proua Bootle vaikselt. “Aga sa annad ju endast parima.”

      “Te teate, et annan,” lubas Sylvia. “Ma tahan teid tänada, proua Bootle, aga ma ei leia õigeid sõnu.”

      “Polegi vaja,” tõrjus proua Bootle.

      “Isegi kui sellest midagi välja ei tule,” jätkas Sylvia tõsiselt, “isegi kui ma pean Lucy Sheldon Halli jätma ja ise tagasi tulema, on mul väike hingetõmbehetk, enne kui pean minema… onu Octaviuse juurde.”

      Ta mõtles tahtmatult sellele, mida tema onu ütleks, kui näeks teda võtmas endale riideid naiselt, kes oli vaevu tund aega surnud olnud, teades, et Sylvia kavandab reisi enne, kui tema ema on korralikult maetud ning loodab kogu hingest, et ei pea oma onu enam kunagi nägema. Sylvia võitles otsustavalt oma sisemiste hirmudega.

      “Proua Bootle,” ütles ta paluvalt, “rääkige, mida te teate proua Cuninghamist ja… Sir Robert Sheldonist.”

      Proua Bootle võttis keebi seljast ja riputas tooli seljatoele kuivama. Siis vajus ta aeglaselt tugitooli ning hakkas saapanööre avama. Kui ta oli saapad ära võtnud, sirutas ta sukkades jalad leegi poole ja ohkas õndsalt.

      “Alustame algusest,” ütles ta vaikselt. “Proua Cuningham kolis siia kaks aastat tagasi. Ta ostis maja, kus sa täna käisid, ja asus sinna koos väikese tütrega elama. Alguses räägiti temast linnas päris palju. Inimesed ei teadnud, kas teda külastada või mitte ja püüdsid välja uurida, kes ta on ja kust tuli. Varsti pärast proua Cuninhgami saabumist palus doktor Dawson mul tema eest hoolitseda. Asi polnud kuigi tõsine – lihtsalt külmetus, nii et proua pidi mõne päeva voodis veetma ja ta ei tahtnud meditsiiniõde kohale kutsuda.

      Kohe kui ma teda nägin, sain aru, et tema tervis on väga hullus seisus. Paar päeva hiljem tunnistas ta mulle, et oli käinud kahes sanatooriumis ja kolis Poolbrooki, kuna siinne õhk pidavat rinnahädade puhul kasuks tulevat. Rääkisin sellest saladuskatte all doktor Dawsonile ja ta vaatas proua järgmise visiidi ajal läbi. Ta avastaski, et proua kopsudes on äge põletik. Proua teadis isegi, et terveks teda ravida ei saa, et ta peab elama rahulikult ja lootma parimat. Noh, varsti sain ma veel midagi teada. Selgus, et proua Cuningham ei tahagi elada. “Ma olen elanud, Bootle,” kordas ta ikka ja jälle. “See oli lõbus, aga mulle pole enam midagi jäänud.”

      Tookord ei öelnud ta rohkem midagi, aga ümberkaudsetes majades käies sain peagi üht-teist teada. Proua Cuningham polnudki proua Cuningham. Ta oli leedi Sheldon, aadliku abikaasa. Ta oli mehe juurest põgenenud noore härrasmehega, kelle nimi oli Cuningham. Nad reisisid mitu aastat mandril ringi ja lõbutsesid koos korralikult. Hiljem, kui ma proua Cuninghami paremini СКАЧАТЬ