Peidetud süda. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ riietele, kui tema ema oli äsja surnud ja vaene proua Cuningham suremas. Ent ikkagi ilmusid tema vaimusilma ette nõbude näod. Inetud kleidid, mida ta oli terve elu kandnud, tundusid nüüd veelgi koledamad. Ta hurjutas end selle mõtte pärast ja astus toast välja.

      “Kus Lucy on?” küsis ta. “Ma pean seda väikest tüdrukut nägema.”

      Ta pidi end pingutusega sundima sellest toast lahkuma, et mitte puudutada asju, mis kuulusid teisele naisele.

      Proua Bootle viskas kleidi sõnatult voodile ja läks Sylvia ees koridori. Ta peatus esimese ukse juures ja keeras vaikselt nuppu.

      “Laps võib juba magada,” sosistas ta.

      Tuba ei olnud pime, sest pesukapil põles öölamp. Kostis kerge hüüatus.

      “Kes on?”

      “Proua Bootle, Lucy. Kas sa ei magagi?”

      “Oh, proua Bootle, tulge sisse.”

      Proua Bootle ja Sylvia astusid tuppa. Sylvia seisatas ukse juures ja nägi voodil istuvat väikest kogu. Siis tõmbas proua Bootle tikku ja süütas gaasilambi.

      “Nii on parem,” tähendas ta. “Ja miks sa veel ärkvel oled, noor daam?”

      “Ma ei saa magada,” vastas Lucy. “Ema on haige ja Annie kardab. Ma saan alati aru, kui ta kardab, sest ta ei räägi siis minuga. Ta pani mu voodisse ja läks minema.”

      “Sa peaksid magama, nagu kõik head tüdrukud,” lausus proua Bootle.

      “Kes see on?” küsis Lucy Sylviale osutades.

      Sylvia vaatas teda ja mõistis kohe, et Lucy on ebatavalise välimusega laps. Tema nägu oli liiga silmatorkav ja võimukas, et olla tavapärases mõistes ilus. Üldiselt on selles vanuses laste nägu ümar, ent Lucyl oli kandiline lõug ja lai laup, millel paistsid paksud, tumedad kulmud. Tema silmad paistsid tehisvalguses samuti tumedad, aga kõige tähelepanuväärsemad olid tema juuksed. Need olid keskelt lahku kammitud ja piirasid tema nägu, langedes elegantsete lokkidena õlgadele. Juuksed olid erksat punakaspruuni värvi, mille sarnaseid Sylvia polnud varem näinud. Nende tõttu ei mõjunud Lucy sugugi lapsena ning need rõhutasid tema valget nahka ja ebatavaliselt kandilist nägu.

      “Mina olen Sylvia Wace.” Sylvia astus seda öeldes lapse voodi poole. “Sinu ema palus mul sinu eest natuke aega hoolitseda. Me peame ehk koos reisile minema. Kas see meeldiks sulle?”

      “Kas me sõidame rongiga?” päris Lucy.

      Sylvia noogutas.

      “See meeldiks mulle küll,” teatas Lucy. “Mulle rongid meeldivad. Emme ütleb, et tal ajavad need pea valutama, aga mulle need meeldivad, ehkki seal on kohutavalt räpane.”

      “Mulle meeldivad need ka,” tähendas Sylvia. “Kui vana sa oled, Lucy?”

      “Kuus, saan varsti seitse,” vastas tüdruk. “Ma saan juba päris vanaks, eks?”

      “Jah, väga vanaks,” kinnitas Sylvia pühalikult.

      “Küllalt vanaks, et olla hea ja abivalmis laps,” torkas proua Bootle vahele. “Jää nüüd magama, noor daam, ja hommikul mõtleme koos preili Wace’iga teie rongisõidu peale.”

      Laps puges sõnakuulelikult teki alla.

      “Mul on hea meel, et te tulite, proua Bootle,” ütles ta. “Emme küsis muudkui teie järele ja Annie käis teid igalt poolt otsimas. Ta ei leidnud teid.”

      “Nüüd olen ma siin,” sõnas proua Bootle. “Ja ma kustutan tule ära. Oled valmis?”

      “Olen küll,” vastas Lucy. “Head ööd, proua Bootle. Head ööd, preili Wace. Ärge rongisõitu unustage.”

      “Ei unusta,” lubas Sylvia.

      Ta lahkus koos proua Bootle’iga toast, jättes lapse öölambiga valgustatud ruumi.

      “Noh?” küsis proua Bootle, kui nad väljas seisid.

      “Ta tundub olevat armas laps,” märkis Sylvia. Talle meenus, et tal on proua Cuninghami antud raha ja paberileht endiselt peos. Ta vaatas haritud, hoogsa käekirjaga kirjutatud nime. “Sir Robert Sheldon, Sheldon Hall, Picton Fell.” Ta luges aadressi hoolega ja tõstis siis pilgu, nähes, et proua Bootle vaatab teda.

      “Kus see… Picton Fell asub?” küsis Sylvia.

      “Põhjas,” vastas proua Bootle. “Teil on pikk sõit ees.”

      Sylvia tahtis veel midagi küsida, kui järsku kostis hüüatus.

      “Proua Bootle!”

      See oli doktor. Proua Bootle tõttas minema ja sulges enda järel magamistoa ukse.

      Sylvia läks pikkamööda esimesele korrusele. Ta torkas raha mantlitaskusse, luges veel korra aadressi, kuhu pidi Lucy viima, ja pani ka paberilehe taskusse.

      Ta istus ja soojendas käsi, vaatas fuajees ringi ning nägi avatud ust, mis viis ilmselt elutuppa. Toole kattis läikiv sits, tapeet oli elegantselt kaunistatud sinise-roosakirju paelamotiiviga, seintel olid kullatud raamides akvarellid ja kaminasimsil seisis idamaine portselan. Kõik see avaldas sügavat muljet neiule, kes oli liiga kaua odavas ja vaeses keskkonnas elanud. “Proua Cuningham on vist rikas,” mõtles Sylvia ja meenutas taas proua kummalisi juhtnööre. Kas Lucy oli tõepoolest Sir Robert Sheldoni laps? Siis peaks tema nimi olema Sheldon, mitte Cuningham. Ja kui Sir Robert on elus, miks siis proua Cuningham uuesti abiellus? Lahutus, kas nad võisid lahutada? Sylvia võpatas sellele mõeldes. Säärane ebasünnis ja häbiväärne tegu ei tundunud proua Cuninghamiga kokku käivat. Sylviale meenus tema õrn hääl.

      Proua oli vist kunagi olnud väga ilus. Isegi praegu, haigusest kurnatuna, kõhna ja kuhtununa oli näha, et ta oli olnud ilus ja veetlev. Ja tema riided! Sylvia mõtted pöördusid hoolimata püüdlusest mõelda tõsisematele asjadele riietele, mis ülakorruse magamistoas vedelesid. Ja ometi, proua Bootle ütles… mida ta ütleski? Talle meenusid Bootle’i sõnad ja ta tundis esimest korda tuleviku ees veidi hirmu. Kas Sir Robert Sheldon on oma tütart nähes rõõmus? Ilmselgelt ei oota mees teda, sest Sylvia pidi ette teatamata kohale minema. Kas Sheldon teadis, et proua Cuningham on suremas? Ilmselt mitte. Aga kui ta on Lucy isa, kas siis poleks pidanud talle teatama, nõudma tema kohalolekut? Sylviale meenus, et doktor Dawson oli tahtnud proua Cuninghami sugulastele teatada, aga naine ei öelnud ühtegi nime. Neiu peas oli kõik nii segamini, et ta tundis, et ei suuda kuidagimoodi ise seda lugu lahendada, vaid peab kannatlikult proua Bootle’it ootama.

      Ta kuulis samme ja portselani kõlinat ning nägi proua toatüdrukut trepimademel, ühes käes kandik ja teises läikivast messingist kuumaveekann. Tüdruk oli ikka mossis ja pahur ning oma käskijanna ukse taha jõudes kolistas ta kandikuga üleliia kõvasti. Ta pani kannu käest, et koputada, aga uks avanes enne, kui ta seda teha jõudis. Doktor Dawson seisis uksel. Ta vaatas korraks toatüdrukut ja siis kuulis Sylvia tema häält.

      “Te jäite hiljaks,” ütles arst teravalt. “Teie käskijanna on surnud.”

      3. peatükk

      Nad olid reisinud peaaegu üheksa tundi ja Lucy, kes oli alguses olnud rõõmus ja reibas, jooksnud vagunis edasi-tagasi ja imestanud iga asja peale, tukkus nüüd Sylvia käte vahel, tumedad ripsmed põskedel СКАЧАТЬ