Peidetud süda. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga ta oli ometi veendunud, et need polnud samas järjekorras, milles tema need kappi riputas. “Ma kujutan seda ette,” mõtles Sylvia, aga helelillat kleiti silmates taipas ta, et polnud eksinud. Selle alusseelik, mille külge oli õmmeldud õukonna rätsepa firmasilt, rippus tagurpidi pööratult. Keegi oli seda katsunud, ehk isegi kleidi leedi Clementina juurde viinud.

      Nüüd mõistis ta, miks leedi Clementina teda küsitles ja sundis tunnistama, et riided pole tema omad. Aga miks peaks keegi tema järel nuhkima? Ja miks peaks see leedi Clementinat huvitama? Sylviale tundus järsku, et leedi Clementina on nagu ämblik ning kõik, kes sellesse majja tulid, jäid tema võrku kinni. Proua Cuningham oli teda hoiatanud – ja ka hoidja.

      Sylvia sulges kapiukse. Ta oli vihane ja hirmul. Ta ei saanud toimunust aru, see oli tema jaoks liiga salalik, ootamatu ja imelik. Mida see kõik tähendas? Ja kui ta minema saadetakse, mis siis saab?

      Sylvia mõtles onu Octaviusele ja Hastingsi kiriklale ning teadmatus pitsitas südant. Mis tähtsust oli muul selle hirmu kõrval? Kas ta mitte ei kartnud elu seal rohkem kui leedi Clementinat ja Sir Robertit või midagi muud, mis selles majas võis peituda?

      Sylvia teadis vastust. Ta tõi kuuldavale naeruturtsatuse, avas ukse ja jooksis Lucyt otsima.

      6. peatükk

      “Ma kardan!”

      Hoidja pani õmblustöö käest ja vaatas Sylviat, kes istus teisel pool kaminat.

      “Kas leedi Clementinat?” küsis ta.

      Sylvia noogutas. “Ta ei luba mul siia jääda. Ta tahab, et ma lahkuksin, ma tean seda, ehkki ta pole seni midagi kindlat öelnud.”

      Hoidja ohkas. “Ma arvasin seda.”

      “Kas ta on teile midagi öelnud?” uuris Sylvia.

      “Tegelikult mitte, aga kõrgeauline proua käitub sageli nii. Vahel mängib ta pikalt kassi ja hiirt, ehkki on ammu otsustanud kellegi lahti lasta.”

      “Aga miks? Miks ma talle ei meeldi? Mida ma teinud olen?”

      Hoidja ajas huuled torru ja Sylvia teadis, et ta arutleb, mida öelda. Neiu oli mõistnud, et ennekõike on hoidja sellele majale ja oma tööandjatele ustav. Ta oleks võinud Sylviale viimastel päevadel paljugi rääkida, aga ta oli olnud vait, püüdes kõike parimas valguses näidata, soovides, et õhkkond tunduks meeldiv ja sõbralik kui mitte Sylvia, siis vähemalt Lucy pärast. Ja ometi oli palju sellist, mida ei saanud varjata.

      “Asi on selles,” sõnas hoidja viimaks hoolikalt sõnu valides. “Kõrgeauline proua on seda majapidamist peaaegu pool sajandit juhtinud. Talle ei meeldi naised. Olen kuulnud teda tihti ütlemas, et talle meeldiksid ainult meessoost teenijad. Pealegi olete te noor ja ilus.”

      Hoidja naeratas seda öeldes ja Sylvia püüdis jätta muljet, nagu oleks tal komplimendi üle hea meel.

      “Tänan. Samas pole see suurem asi lohutus, kui mind aetakse selletõttu minema paigast, kuhu ma tahan jääda, kui see takistab mind elatist teenimast.”

      “See on raske ja ebaõiglane,” nõustus hoidja, “aga ma olen näinud paljusid tublisid tüdrukuid välimuse pärast kannatamas. Hea välimus on pigem needus kui õnnistus, kui sa pole just rikas.”

      Sylvia langetas meelt heites pea, võideldes vägisi silmi tungivate pisaratega. See kõik tundus nii julm ja ebaõiglane. Kui poleks leedi Clementinat, oleks ta siin õnnelik võinud olla. Tõsi, ta kartis Sir Robertit. Lucy viimine söögituppa, kus ka mees viibis, oli olnud lausa piinav. Sylvia kartis meest, tema eemalolevat kõrkust, seda, kuidas ta ei teinud neiut märkamagi, mõjudes ometi Sylviale nii kummaliselt, et neiu oli tema kohalolust pakitsevalt teadlik kohe, kui mees tuppa astus. Sylvia kinnitas endale, et harjub sellega, et ta polnud harjunud meestega niimoodi pidevalt koos olema, sest elas viimased aastad emaga kahekesi. Ta on lihtsalt häbelik ja ta uskus, et aja jooksul suudab ta Sir Robertiga vestelda ja tema juuresolekul loomulikult käituda.

      Aga leedi Celementina oli vaenlane, selles oli Sylvia kindel hetkest, kui teda sunniti osavalt, ent julmalt tunnistama, et riided, mida ta kandis, ei kuulu talle. Ja sestsaadik, nagu hoidja väga värvikalt mainis, oli leedi Clementina mänginud temaga nagu kass hiirega. Leedi ei öelnud midagi kindlat ei tema lahkumise ega sinnajäämise kohta, ent ta pommitas Sylviat aeg-ajalt teravate sakiliste nooltega, mistõttu neiu värises pidevalt ärevusest ja hirmust.

      Samal hommikul, kui Lucy oma vanaema juures käis, oli leedi Clementina lapsele öelnud: “Kui lumi on sulanud, palu Batesonil end katusele viia ja vaadet näidata. Siit näeb väga kaugele.”

      “See meeldiks mulle,” oli Lucy hüüatanud. “Ja kas preili Wace võib ka tulla?”

      Leedi Clementina oli vaadanud Sylviat mõistatusliku pilguga.

      “Võib-olla see ei huvita preili Wace’i – juhul kui ta üldse siin on.”

      See oli kõik, aga Sylviale sellest piisas. Ta teadis väga hästi, mida leedi Clementina talle öelda tahtis.

      “Ma ei taha lahkuda,” ahastas ta nüüd.

      “Kindlasti mitte,” tähendas hoidja. “Aga kui kõrgeauline proua on otsuse teinud, ei saa talle vastu vaielda. Ta on alati selline olnud. Mäletan, kui mina siia tulin. Ta oli siis noor ja väga ilus, ehkki seda nüüd ei arvaks, kangekaelne ja oma arvamuses kindel, nii et keegi ei julgenud talle vastu hakata.”

      “Isegi mitte tema abikaasa?” uuris Sylvia, meenutades kena nägu portreel, mida ta oli fuajees vaadanud.

      “Sir Hugh idealiseeris teda tol ajal,” vastas hoidja. “Alles pärast…” Ta vakatas ja võttis õmblustöö kärmesti kätte, nagu oleks liiga palju lobisenud.

      “Pärast mida?” küsis Sylvia uudishimulikult.

      “Ma räägin liiga palju,” sõnas hoidja. “Minevik tuleb rahule jätta ja unustada.”

      “Mulle on algusest peale tundunud, et leedi Clementinat ümbritseb mingi saladuseloor…” alustas Sylvia, aga vaikis, kui uks avanes ja Bateson sisse astus.

      “Sir Robert soovib teiega oma kabinetis rääkida, preili.”

      Sylvia hüüatas ja tõusis.

      “Huvitav, mida ta tahab,” ütles ta endamisi ja märkas Batesoni näol võidukat ilmet.

      “See on midagi ebameeldivat,” mõtles ta siis, “ja Bateson on rahul.”

      Ta oli viimastel päevadel taibanud, et lisaks leedi Clementinale ei meeldinud ta ka Batesonile. Ülemteener oli rääkinud ja käitunud täiesti korrektselt, aga Sylviale tundus, et mees jälgib teda. Miks, seda ta ei mõistnud. Kui neiu viibis majas kusagil väljaspool Lucy tube, varitses Bateson alati nurga taga, kõnetas teda vaikselt ja vihjavalt, püüdes Sylviat mingil arusaamatul põhjusel panna end tundma võõra ja soovimatuna.

      Sylvia silus kleiti ja marssis Batesonist viimase poole vaatamata mööda. Ta läks mehe ees mööda koridore ja tammepuust trepist alla, tajudes kogu aeg selja taga tema vaikseid, veidi lohisevaid samme.

      Nad jõudsid raamatukogu ukse juurde ja Sylvia ootas, et Bateson selle avaks. Ülemteener ootas hetke ja teatas siis kergelt muiates: “Preili Wace, Sir Robert.”

      Sylvia astus sisse. Ta nägi, et Sir Robert tõusis suurest, kõrge seljatoega toolist ning СКАЧАТЬ