Peidetud süda. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja aktiivne, nagu teie, peaks tema eest hoolitsema. Aga minu arvamus ei loe, pidage seda meeles, ja teised siin majas ei pruugi minuga nõustuda.”

      “Te peate silmas leedi Clementinat?” pakkus Sylvia.

      “Ma ei maini nimesid,” vastas hoidja. “Tehke oma järeldused. Aga kui te tahate siia jääda, peate kaval olema. See ei ole lihtne.”

      Sylvia oli hoiatussõnade eest tänulik, sest enne lõunat kutsuti ta leedi Clementina tuppa. Bateson oli Lucy mõni minut varem tema juurde toonud. Lapse põsed õhetasid ja ta oli elevil sellest, mida oli tallides näinud ja kui lõbus tal oli hobuste seltsis olnud.

      “Ma ratsutasin ühe hobusega, preili Wace, tõesõna,” hüüatas ta. “Ja ma saan oma poni, päris oma, kohe kui lumi on sulanud. Siis võin iga päev ratsutamas käia!”

      “See oleks tore,” naeratas Sylvia.

      Ta pani Lucyle enne lõunasööki jalga teised kingad ja sukad ning selga ilusa satsilise musliinkleidi.

      Siis teatati neile, et leedi Clementina ootab ja nad läksid koos leedi magamistuppa. Tuba tundus ka päeval hämar ja pahaendeline, ehkki kardinad olid kolme kõrge akna eest kõrvale tõmmatud. Aknad avanesid maja sisehoovi poole ja hoolimata suurtest kasvuhoonelilli täis vaasidest oli ruumis kopitanud vanainimeselõhn, nagu oleks siin liiga kaua elatud.

      Päevavalges paistis leedi Clementina veelgi ebaharilikum. Tema nahk oli nagu pärgament ja massiivsed, sätendavad ehted ainult rõhutasid tema kortse.

      “Tulge siia! Tulge siia!” hüüdis ta käskivalt kohe, kui Sylvia ja Lucy uksele ilmusid. “Miks te hommikul minu juures ei käinud?”

      “Palun vabandust,” ütles Sylvia vaikselt. “Ma ei teadnud, et te ootate Lucyt.”

      “Lucy peab selgeks õppima, et tema vanaema ootab teda alati. Sa pead mulle alati tulema tere hommikust ütlema, laps. Kas saad aru?”

      Lucy vaatas teda suurte silmadega, aga kartmatult.

      “Kas sina oled mu vanaema? Mul pole varem vanaema olnud.”

      “Ei ole või? See on ju tore,” märkis leedi Clementina. “Jah, mina olen sinu vanaema. Mida sa sellest majast arvad?”

      “Arvan, et see on väga ilus,” vastas Lucy. “Ja ma saan poni, oma poni.”

      “Kes seda ütles?” küsis leedi Clementina teravalt.

      “See…” Lucy pöördus sõnu otsides Sylvia poole

      Sylvia vaatas last ja taipas, et see tuleb nüüd esimest korda välja öelda.

      “Sinu isa lubas sulle poni, Lucy.”

      “Minu isa?”

      Lucy näis hetkeks segadusse sattuvat ja leppis sellega siis, nagu poleks selles midagi ebatavalist, et talle ühe päevaga terve hulk sugulasi tekkis.

      “Kas ma kutsun teda issiks?” päris ta.

      “See oleks väga kena,” vastas Sylvia ja vaatas leedi Clementina tähelepanelikesse silmadesse.

      “Nii et sellega on siis korras?” tähendas vana daam kuivalt.

      “Arvan küll,” lausus Sylvia, tehes näo, et ei saa aru, et leedi Clementina mõtles ka kõike muud, mitte ainult poni kinkimist.

      “Ja mis teist saab, preili Wace?”

      Sylviale tundus, et leedi Clementina oli seda hetke oodanud.

      “Minust?” kordas ta.

      “Teil on arvatavasti tulevikuplaanid tehtud.”

      Sylvia hingas sügavalt. “Lootsin pärast eilset, et võin siia Lucy eest hoolt kandma jääda.”

      “Eks me näe,” sõnas leedi Clementina. “On teil sugulasi?”

      “Mu ema on surnud,” vastas Sylvia, “ja ma pean tõesti tööd leidma.”

      “Ja te arvate, et guvernandiamet Sheldon Hallis sobiks teile?”

      Need olid lihtsad sõnad, aga Sylvia tajus siiski, et leedi Clementina õrritab teda.

      “Ma tahaksin ennast selles ametisse pakkuda,” lausus ta leebelt.

      “Me peame selle otsusega kaasnevaid erinevaid tahke arutama,” ütles leedi Clementina. “Palk on üks neist, aga ma kardan, preili Wace, et te olete meie jaoks liiga kallis. Teie riiete järgi otsustades olete te ilmselt jõukas noor naine.”

      Sylvia punastas juuksejuurteni. Ta oli vaistlikult, ent kindlalt teadnud, et leedi Clementina jõuab jutujärjega selleni. Must, hinnaline ja suurepärase lõikega kleit polnud vanemal naisel kahe silma vahele jäänud. Ta oli selle väärtust õigesti hinnanud ja – Sylvia teadis seda nüüd – muutunud kahtlustavaks guvernandi suhtes, kes käis liiga hästi riides.

      “Ehk peaksin seda selgitama,” lausus Sylvia. Ta pöördus Lucy poole ja ütles: “Lippa tagasi hoidja juurde, kullake. Sa ju oskad minna, eks?”

      “Jah, oskan,” vastas Lucy. “Head aega, vanaema. Me kohtume kindlasti pärastpoole.”

      “Kindlasti,” vastas leedi Clementina ja kui uks Lucy järel kinni paugatas, ärgitas: “Noh, preili Wace?”

      Sylvia hingas sisse. “Ta naudib seda,” mõtles ta. “Ta saab sadistlikku rahuldust minu alandamisest ja lolliks tegemiseks.”

      Ta kergitas alateadlikult lõuga ja tema siniste silmade pilk oli leedi Clementinale otsa vaadates trotslik.

      “Te küsisite kleidi kohta,” alustas neiu. “Ma peaksin vist selgitama. Mu ema suri Lucy emaga samal päeval. Mul polnud aega leinata, sest pidin asuma teele, kuna olin lubanud Lucy Sheldon Halli tuua. See kleit anti mulle viimasel hetkel.”

      “Kas minu minia andis?” küsis leedi Clementina. “See on väga tema stiili moodi.”

      Sylvia oleks tahtnud vastata, et see pole tema asi, aga kuna tal polnud vanemate inimestega suhtlemise kogemust, ütles ta tõtt.

      “Ei, tema hooldaja andis selle mulle. Nagu te õigesti oletasite, kuulus see teie miniale.”

      “Seda ma arvasingi.”

      Leedi Clementina toetus patjadele.

      “Noh, preili Wace, mul on hea meel, et te olite minuga aus. Ma olin uudishimulik, kuna noored naised, kes tahavad guvernandi ametikohta, ei kanna tavaliselt Worthi õmmeldud rõivaid.”

      Sylvia vaikis. Talle tundus, nagu oleks ta pidanud maha tõsise lahingu ja kaotanud.

      “See on praegu kõik, preili Wace. Me räägime teistel teemadel, mida ma mainisin – peamiselt sellest, kas te jääte siia või mitte –, järgmine kord.”

      “Tänan teid.”

      Sylvia läks ukse poole, teades, et teda jälgitakse, et iga tema liigutust arvustatakse. Kui ta jõudis koridori, tundis ta, et süda klopib ja laup on niiske. Ta oleks andnud sel hetkel kõik, et sellest majast pääseda.

      Ta СКАЧАТЬ