Põgenemine paradiisi. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta nägi väga hästi, et siin oli tehtud kõik, et ta end koju jõudes õnnelikuna tunneks.

      Kuid ka Londonis olles oli ta pidanud ühendust mõisavalitseja härra Bennettiga, keda oli isa usaldanud ja Zarina usaldas samuti. Härra Bennett kirjutas talle iga nädal ja jutustas kõigest, mis leidis aset külas ja majapidamises. Zarina saatis külaelanikele õnnitluskaarte kuldpulmadeks ja kingitusi abiellujatele. Ka ei unustanud ta neid, kelle perre sündis laps. Ta lasi tõsta mõisatööliste palka. Ta võis seda endale lubada ning soovis, et mõis oleks sama heal järjel kui see oli olnud isa eluajal – võib-olla veelgi paremal.

      Teed jooma istudes päris ta Duncanilt inimeste kohta, keda mäletas.

      Vikaar oli olnud üks tema lemmikutest juba sellest ajast, kui Zarina leeris käis.

      “Vikaar on ikka samasugune,” ütles Duncan, “ainult veidi vanem ja ta juuksed hakkavad halliks minema. Kuid ta on sama lahke nagu alati.” Ta pidas enne jätkamist lühikese pausi. “Tal on pojaga natuke pahandusi, ent küllap härra Bennett räägib teile lähemalt.”

      “Ma tean, et Walteril on viimase aasta jooksul kolm töökohta olnud,” ütles Zarina. “Kindlasti on ta selle aja peale rahunenud.”

      Duncan raputas pead. “Härra Walteris ei saa kunagi kindel olla.”

      Nad rääkisid mõne aja vikaari perest, siis küsis Zarina arsti, tema laste ja seejärel poodnike järele. Tal oli heameel kuulda, et kõik on elus ja terved.

      Selleks ajaks lõpetas Zarina teejoomise. Ta jättis Duncani lauda koristama ja läks ülakorrusele. Ta kuulis toatüdrukut ja proua Merryweatherit oma magamistoas kõnelevat.

      Zarina möödus paokil uksest ja läks suurde magamistuppa, kus olid kunagi maganud ema ja isa.

      Ust avades tundis ta kohe kuivatatud ürtide ja lavendli lõhna. Taas oli tal tunne, nagu oleksid vanemad siin ja ootaksid teda.

      Ta tõmbas akendel kardinad eest ja lasi päikesel tuppa voolata. Ta silmitses suurt nelja sambaga voodit. Kui sageli oli ta siin ema kõrvale roninud ja muinasjuttu nurunud!

      Oli masendav tagasi tulla ja neid mitte eest leida, kuid Zarina tundis, et tegi õigesti. Ta oli liiga kauaks hüljanud siin töötavad inimesed, kes armastavad teda sellepärast, et ta on oma isa tütar.

      “Ükskõik, mida onu Alexander ja tädi Edith ka ütlevad,” ütles ta enesele valjult, “jään ma siia vähemalt sügiseni.”

      Ta ei saanud eitada, et Londonis on huvitav elada. Ja menu seltskonnas tekitas temas ka omajagu põnevust. Samal ajal teadis ta, et niipea, kui ta ballisaali siseneb, hakatakse sosistama: “Sealt tuleb see p ä r i j a!”

      Sama juhtus igal pool: pidudel, lõunasöökidel, vastuvõttudel.

      Alguses andis see talle enesekindlust, kuid hiljem, kui ta püüdis neid sosinaid ignoreerida, tõdes ta, et tal on raha lõhn küljes. Sellest oli võimatu vabaneda. Kuna aga Zarina oli intelligentne neiu, kinnitas ta enesele, et see ei tohi kujuneda takistuseks inimestega suhtlemisel. Ent ta muutus valvsaks, kui mõni noor mees kutsus ta aeda jalutama ja kuulutas siis ilma igasuguse sissejuhatuseta: “Ma armastan teid, Zarina, ja ma ei soovi siin maailmas midagi muud kui seda, et te saaksite minu naiseks.”

      See kõlas väga siiralt.

      Ja polnud kahtlust, et mees n ä g i sel hetkel armunud välja.

      Samas oli Zarinale räägitud, et kõne all olev noormees on kaelani võlgades. Üks teine jälle oli tuntud aristokraadi poeg, kelle vanem vend pärib kõik.

      Igatahes suhtus Zarina kahtlustavalt – kuigi ta püüdis vastupidist – igasse abieluettepanekusse, mis tehti liiga lühikese tutvuse järel. Miks peaks mees kiirustama, kui ta ei soovi ainult raha?

      Miks mees ei või oodata ja saada kõigepealt temaga sõbraks? Siis saaks selgeks, kas nad on teineteisesse tõsiselt armunud.

      Sellele oli ainult üks vastus.

      Üliagarad kosilased kartsid, et mõni teine mees jõuab ette. Abielusadam aga tähendas neile Zarina raha.

      “Kujutagem ette, et mul pole pennigi?” küsis ta ühel õhtul. “Huvitav oleks teada, mis siis toimuks?”

      Zarina oli just jõudnud tagasi ballilt, kus talle oli tehtud kolm abieluettepanekut. Ta teadis tõde ja see oli väga alandav.

      Nüüd tundis ta vanemate magamistoa akent avades, et on lõpuks kodus. Siinsed inimesed olid armastanud teda juba siis, kui ta polnud veel rikas. Ja sellepärast, et tal on pangas hulk dollareid, ei armasta nad teda nüüd rohkem.

      Ta vaatas alla sileda rohelise muru ja kirevate lillepeenardega aeda. Teisel pool aeda kasvasid puud, mille otsa Zarina oli hakanud ronima niipea, kui oli selleks piisavalt vana.

      Ma armastan seda paika! Ma armastan siin iga rohuliblet, iga linnukest oksal ja iga mesilast, kes lendab õielt-õiele, mõtles ta. Ma olen kodus! Kodus! Ja mitte keegi ei saa minult röövida seda tunnet!

      Ta jäi tükiks ajaks vanemate magamistuppa ja siirdus seejärel kõrvalasuvasse buduaari, kus oli hulgaliselt emast jäänud esemeid. Portselankujukesed, millest ema oli jutustanud lugusid; maalid seintel, mis isa oli kinkinud emale, kuna emale meeldisid Prantsuse kunstnikud. Teatud raamatud, mida ema ikka ja jälle luges, öeldes, et need inspireerivad teda.

      Ma loen need kõik uuesti läbi, tõotas Zarina enesele.

      Veidi hiljem kuulis ta lähenevat tõlda ja teadis, et onu on kohale jõudnud. Zarina oleks meelsamini üksi olnud. Kui ta oli öelnud, et onu ei pea tema pärast Londonist lahkuma, oli see tädis õudust tekitanud.

      “Sa ei lähe kuskile ilma kaaslaseta,” oli ta öelnud.

      “Isegi siis, kui see on mu oma kodu?” oli Zarina küsinud.

      “Sa pole enam tita, kelle eest hoolitseb lapsehoidja,” vastas tädi Edith teravalt. “Sa oled noor naine. Kui sind külastab mõni härra, oleks äärmiselt sündsusetu temaga nelja silma all isegi rääkida!”

      Tädi ei lasknud endaga vaielda ja Zarina pidi leppima paratamatusega.

      Ja nüüd on onu kohal.

      Zarina kartis, et onu rikub majas valitsevat õhkkonda ja tema kodus olemise rõõmu.

      Sammudes mööda koridori oma magamistoa poole, kuulis Zarina alt hallist kostvat onu tugevat ja võimukat häält. Zarina astus oma magamistuppa ja leidis sealt eest proua Merryweatheri, keda ta õrnalt suudles.

      “Milline rõõm, preili Zarina!” hüüatas proua Merryweather.

      “Küll on tore kodus olla,” vastas Zarina, “ja siin on kõik nii korras nagu alati. Ma olen sulle väga tänulik.”

      “Me anname oma parima,” ütles ilmselgelt meelitatud proua Merryweather. “Et kõik oleks nagu vanasti.”

      Zarina läks vanni, mille toatüdrukud olid vahepeal kamina ette asetanud. Kaks teenijat kandsid alt vaskkannudega kuuma vett. Zarina kujutas endale ette, et ta on veel laps. Ta oleks tahtnud kuulda lapsehoidja häält: “Tee kähku, venivillem! Aeg on magama heita!”

      Selle asemel pani ta selga ilusa kalli kleidi, mille tädi oli talle Bond Streetilt välja valinud, ja läks alla.

      Ta СКАЧАТЬ