Põgenemine paradiisi. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      Ta tõi Jäälinnu sadula ja ratsmed ning ütles hobust saduldades: „Ärge sõitke täna Priory juurde, preili Zarina. See ainult masendaks teid.”

      “Masendaks?” küsis Zarina. “Miks?”

      Jenkins kinnitas sadulavöö ja ütles: “Seal toimub täna oksjon.”

      “Oksjon?” imestas Zarina. “Mida seal müüakse? Millest sa räägid?”

      Jenkins vaatas talle üllatunult otsa. “Kas te pole siis kuulnud, mis seal juhtus?”

      “Ma pole midagi kuulnud ja oma kirjades pole härra Bennett Prioryst midagi rääkinud.” Bennetti kirjad olid puudutanud ainult tema mõisat, majapidamist ja küla. Linwoodi krahvile kuuluv Priory asus kahe miili kaugusel teiselpool niitusid. Isa maade kõrval.

      “See on kurb lugu,” ütles Jenkins. “Kui vana lord seda teaks, pööraks ta hauas ringi.”

      “Mis siis juhtus?” päris Zarina kannatamatult.

      “Noh, lord oli halva tervise juures ja härra Darcy, nagu me teda kutsume, sattus Londonis raskustesse.”

      Muidugi mäletas Zarina Linwoodi viskonti. Ta mäletas lapsepõlvest, et vanarahvas kutsus teda isand Darcyks ja tema venda isand Rolfe’iks. Mõlemad poisid olid Zarinast mõne aasta vanemad, ja kuna ema ja isa olid krahviga head sõbrad, kohtus Zarina vendadega sageli.

      “Mis siis härra Darcyga juhtus?” küsis ta.

      “Me teame ainult seda, et seal oli mingi pahandus,” vastas Jenkins. “Ja kui ta koju tuli, oli tema ja lordi vahel äge sõnavahetus.”

      Zarinale oli see arusaadav. Darcy oli äärmiselt võluv noormees. Zarina oli kuulnud, kuidas lapsehoidja ja guvernant rääkisid omavahel Darcy ekstravagantsustest ja armuseiklustest.

      “Kõik see algas umbes kaks kuud tagasi,” jätkas Jenkins. “Keegi ei tea täpselt, mis juhtus, kuid hakati sosistama, et härra Darcyt ähvardab vangla.”

      “Vangla?” hüüatas Zarina. “See ei vasta ometi tõele?”

      “Mina kardan küll,” vastas Jenkins, “muidu poleks juhtunud seda, mida ajalehtedes nimetati õnnetuseks tulirelvaga.”

      Zarina jõllitas talle otsa. Siis küsis ta vaevukuuldavalt: “Kas sa tahad öelda, et härra Darcy laskis ennast maha?”

      Jenkins noogutas. “Nii kõik usuvad, ja see tappis vana lordi. Kui ta sellest kuulis, sai ta südamerabanduse, millest ta enam ei toibunud. Arstid ei suutnud teda päästa.”

      “Kui kohutav!” hüüatas Zarina. “Mul polnud sellest aimugi.”

      “Sellest kirjutati ajalehtedes,” ütles Jenkins.

      Zarinat vaevas süümepiin. Oma lõbutsemiste kõrvalt polnud ta leidnud mahti The Timesi või Morning Posti lugeda, kuigi need olid onu kabinetis alati olemas. Nüüd mõtles ta, et onu oli sellest kindlasti teadlik, kuid ei rääkinud talle. Küllap arvas onu, et teade isa vana sõbra surmast võiks teda kurvastada. Zarina küsis: “Sa ütlesid, et seal toimub oksjon.”

      “Härra Rolfe on tagasi kuskilt idamaadest, kus ta lordi surma ajal viibis. Räägitakse, et ta müüb härra Darcy võlgade katteks maha kogu vara ja ka Priory enda.”

      “Ma ei suuda seda uskuda!” ütles Zarina. “Kuidas ta saab Priory ära müüa? See on Linwoodi suguvõsale sajandeid kuulunud!”

      “Teil on õigus,” tunnistas Jenkins, “ja me oleme siin isekeskis arutanud, et kes selle ostab, mis saab majateenijatest ja mõisatöölistest ning kas nad kaotavad töö.”

      Zarina teadis väga hästi, milline õnnetus see oleks. Paljud neist, kes Linwoodi mõisas töötasid, olid nagu tema oma töölisedki käinud oma isade, vanaisade ja vaarisade jälgedes.

      Priory mõisahoone oli üks kauneimaist, mida Zarina oli eales näinud. See oli läinud esimese Linwoodi krahvi valdusesse mungakloostrite likvideerimise ajal. Selle oli kinkinud talle Henry VIII kuninga teenistuses üles näidatud vapruse eest.

      Kuidas saab Rolfe sel kõigel minna lasta, küsis Zarina eneselt.

      “Kogu see lugu on äärmiselt masendav,” ütles Jenkins, “ja ma ei tahaks, preili Zarina, et teie esimene kodus viibimise päev nii nukker oleks.” Ta jäi korraks mõtlema ja lisas siis: “Müük algab kell kaks ning sinna koguneb hulk rahvast vaatama, kes ostab ära mööbli ja maalid. Aga neid ei huvita, kes ostab Priory.”

      Zarina ei vastanud. Ta mõtles sellele, kui traagiline see kõik on ja kui väga oleks see tema isa ja ema kurvastanud. Kui nad oleksid elus, oleksid nad püüdnud krahvi ja Darcyt igal moel aidata.

      Zarina oli kindel ka selles, et nad oleksid aidanud Rolfe’i. See oli ka Rolfe’i kodu, mida ta oli lapsest saati armastanud.

      Zarina mäletas esimest lastepidu Priorys. Ta oli olnud väga väike ja istunud hoidja süles. Poisid olid mänginud teiste omaealiste lastega. Hiljem, kui Zarina oli vanem, õrritasid vennad teda mõnikord, kuid tõstsid ka kätele, et ta saaks jõulupuu otsast kõige parema kingituseni küünitada.

      Priory oli Zarinat alati võlunud. Seal oli tohutu suur söögisaal, kus mungad olid pikkade laudade ääres istunud. Ja väga ilus kabel. Krahvinna sisustatud toad mõjusid maagiliselt.

      Jenkins ütles Jäälinnu valjaid kinnitades: “Kui kolonel teaks, mis siin sünnib, oleks ta väga kurb.”

      “Ma olen kindel, et papa oleks püüdnud härra Rolfe’i aidata,” lausus Zarina vaikselt.

      Järsku tundis ta, et tema ise peab seda tegema. Muidugi ta aitab – kes suudaks seda temast paremini? See mõte käis nagu piksenool ta peast läbi.

      Jenkins oli Jäälinnu saduldamise lõpetanud. Ta hakkas hobust latrist välja talutama, kui Zarina ütles: “Oota pisut! Sadulda hobune ka härra Bennetti jaoks. Ma lähen majja ja räägin temaga.”

      Jenkinsi vastust ootamata jooksis ta üle munakividega sillutatud õue ja tormas külguksest sisse. Ta avas härra Bennetti kontori ukse ja leidis mehe laua taga istumas. Zarinat nähes tõusis ta püsti, naeratas ja sirutas käe. “Tere tulemast koju, preili Zarina! Te olete liiga kaua ära olnud.”

      “Ma tunnen ise ka seda,” vastas Zarina. “Aga nüüd, härra Bennett, me ratsutame Priorysse.”

      “Priorysse,” lausus härra Bennett kaastundlikult. “Mul on kahju, et te kuulsite kohe koju jõudes halba uudist.”

      “Jenkins rääkis mulle juhtunust,” ütles Zarina. Ta vaatas vargselt üle õla tagasi. “Tulge kohe minuga kaasa ja võtke tšekiraamat ühes.”

      “Aga, preili Zarina…” alustas härra Bennett.

      Zarina peatas ta käeviipega. “Tulge,” ütles ta. “Teel räägime.”

      Zarina tundis, et nad peavad silmapilk lahkuma. Kui onu – kes on varajane tõusja – juhtub tulema alla, hakkaks ta uurima, kuhu Zarina läheb. Ja siis püüab ta teda kindlasti takistada.

      Nüüd, kui ta sellele mõtles, oli Zarina veendunud, et onu teab, mis on krahvi ja Darcyga juhtunud. Ja hoidnud uudised СКАЧАТЬ