Pagemine. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      Hüüe „seis ja asjad siia“ külvas 17.–19. sajandi Inglismaal hirmu reisijate südametesse.

      Nii hüüdsid teeröövlid, kuni ratsapatrullid ja politsei neile rikaste inimeste röövimise nende sõidukites raskeks muutsid.

      Dick Turpin oli üks tuntuimaid inglise maanteeröövleid, keda tänapäeval peetakse romantiliseks figuuriks.

      Mais 1793 tappis ta Eppingi metsavahi, kes proovis teda kinni võtta. Selle eest kuulutati tema pea eest välja 200naelane vaevatasu.

      Dick Turpin oli elukutselt lihunik, kolmekümne ringis ja kirjelduste järgi tihedalt rõugearmidega kaetud.

      Ta hukati Tyburnis, kus avalikku poomist praktiseeriti kuni 19. sajandini.

      Nende meeste ümber on tekkinud palju legende. Üks neist on Dick Turpini retk Yorki hobusel Must Bess – retk, mida ta kunagi ei teinud ja hobusel, keda tal kunagi ei olnud.

      Esimene peatükk 1823

      Kelvindale’i krahv tundis pehmet keha enda vastas.

      Ta oli maganud, mis polnud põrmugi üllatav.

      Tema armatsemine proua Imogen Bassetiga oli olnud kuum, kirglik ja ülimalt kurnav.

      Krahv oli jõudnud naise majja pärast pikka ja väsitavat sõitu Londonist.

      Ta oli lootnud varakult puhkama heita ja seda üksinda.

      Nii oli ta jahmunud, kui avastas, et majas käib hoogne ja üpris lärmakas pidu.

      Kohal oli ka daami kaks venda, kes krahvi teades olid väga halvas kuulsuses.

      Mõlemad mängisid pidevalt hasartmänge kõrgematele panustele, kui nad seda endale lubada võisid, mis tähendas, et nad olid alati võlgades.

      Ka jõid nad liiga palju, ja skandaal järgnes skandaalile.

      Selleks ajaks, kui õhtusöök lõppes, oli krahv veendunud, et oli teinud vea.

      Ta ei oleks pidanud proua Imogeni küllakutset vastu võtma.

      Tema, tähtis ja riigi ühte vanematest perekondadest kuuluv mees, samas ka ülirikas, oli ju küllakutsetesse lausa uppumas.

      Ta oli teretulnud selle riigi igas majas ning persona grata õukonnas.

      Kui Imogen mängu tuli, tundis krahv end aga pigem jahisaagi kui kütina.

      Teda kui vaieldamatult kauneimat naist kõrgemas seltskonnas ajasid taga kõik need keigarid ja moenarrid, kes ümbritsesid George IV.

      See, et tema armuseiklused võistlesid kuninga omadega, lisas talle ainult veetlust.

      Imogen võis niisiis võtta ja valida armukesi arvukate pretendentide seast, ja ta ei jätnud seda ka kasutamata.

      Hiljaaegu oli talle silma jäänud krahv ning ta hakkas otsustavalt oma saaki varitsema.

      Mehel oli mõnikord tunne, nagu oleks ta tagaaetav hirv või põgenev rebane.

      Samas aga äratas leedi Imogen temas huvi.

      Naine oli nii pöörane, nii vaimukas ja nii varmas enda üle nalja heitma, et see lõbustas krahvi.

      Mees oli oma armuseiklustes olnud alati erakordselt diskreetne.

      Talle ei meeldinud olla pilkepiltide objekt, nagu seda oli olnud kuningas siis, kui ta veel Walesi prints oli.

      Samuti püüdis ta vältida kuulujuttudele ja seltskonna keelepeksjatele kõneaine andmist.

      Kuid see oli võimatu.

      Ta oli selleks liiga nägus ja ihaldatav saak abieluturul.

      Iga vähegi mõjukas daam ihaldas teda kas endale või siis oma väimeheks.

      Krahv oli sõitnud leedi Imogeni maamajja oma moodsaima reisitõllaga, mida vedasid suurepärased hobused.

      Tema hobuseid olid alati kadestanud teised omanikud ja hobusekasvatajad.

      Üks peibutistest, mida leedi Imogen oli kasutanud, et teda enda juurde meelitada, oli võiduajamine.

      See oli just see, mida krahv nautis ja kus ta pidevalt võitis.

      Seepärast oli ta saatnud ette oma kaks parimat ja kiireimat hobust, et need oleksid võistluseks värsked.

      Ta ei olnud kunagi varem viibinud majas, kus Imogen oli elanud oma abikaasaga tolle eluajal.

      Imogen oli abiellunud seitsmeteistkümneaastaselt.

      Juba siis võinuks ta oma hämmastava iluga olla ehteks igale klubile St. James’sis.

      Tema valik oli olnud õnnetu, kuna Richard Basset, kuigi härrasmees, oli vaid kolmas poeg.

      Seetõttu oli tal vähe raha.

      Mees oli esimesest pilgust Imogeni armunud, ja kuna ta oli oma mundris väga nägus, oli neiu tema käte vahel sulanud.

      Imogen oli vandunud, et kui tal ei lubata noormehega abielluda, põgeneb ta kodunt.

      Tema isa, Bredoni hertsog, oli vastu tahtmist abieluga nõustunud.

      See oli lõppenud, ehk isegi õnnelikult, kui viis aastat hiljem tapeti Richard Basset duellil, kus ta kaitses oma au.

      Mees oli kangekaelselt keeldunud uskumast, et ta naine ei ole talle truu.

      Ta oli esitanud väljakutse mehele, kes praalis oma armuseiklustega Imogeniga.

      Kuigi see oli ebatavaline taolistel duellidel, sai ta südamesse surmava haava.

      Võitja pidi maalt põgenema vähemalt viieks aastaks.

      Imogen oli vaba ja oma ilu tipul.

      Isa andis talle piisavalt raha, et ta saaks Londonis oma maja pidada.

      Selle aga, mida ta vajas kleitide ja juveelide jaoks, sai ta oma armukestelt.

      Kui ta oli kakskümmend seitse, hakkas ta mõtlema, et on aeg kindlustada oma tulevik.

      Ta oli küllalt arukas mõistmaks, et ilu, olgugi erakordne, ei kesta igavesti.

      Kui ta ei ole ettenägelik, astub tema asemele mõni uus iludus.

      Nad kõik püüdsid ronida pjedestaalile, kus praegu valitses tema.

      Kui ta kohtas Kelvindale’i krahvi, taipas ta kohe, et too mees on just see, keda ta vajab.

      Mõistagi oli ta krahvist varemgi kuulnud.

      Oli võimatu kuuluda kõrgemasse seltskonda ning mitte teada mehe võitudest võiduajamistel ja armuseiklustest.

      Kõik need seiklused olid leidnud aset kaunite, kuid diskreetsete naistega.

      Nende järele nuhkijatel oli raske tõestada, et see, mida nad kahtlustavad, on tõsi.

      Aga Imogen ei kavatsenud „küünalt vaka all hoida“.

      Niipea, kui krahv СКАЧАТЬ