Koer, hobune ja tüdruk. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõnul oli see niiviisi, sest üks esimesi Avondale’i krahve oli abiellunud hispaanlannaga.

      Kahjuks aga ei maalitud krahvinnast ühtki pilti ja Manella mõtles tihti kurbusega, miks oli naisele nii vähe tähelepanu pööratud.

      Võib-olla sellepärast, et perekonnale polnud krahvinna meeldinud.

      Sugupuud oli hiljuti rikastanud veel üks võõramaalane, kelleks oli Manella prantslannast vanaema.

      Neiu arvates oli vanaemale kindlasti haiget teinud teadmine, et tema sünnimaa sõdib uue kodumaaga.

      Kuigi vanaema päevaraamatu järgi oli ta elanud väga õnnelikku elu.

      Ta polnud prantslannale iseloomulikult tõmmu, vaid heledajuukseline, pärinedes Normandiast.

      Vaid ta silmad reetsid, et kindlasti polnud tegu inglannaga.

      Kui Manella oli väike, oli vanaema õpetanud talle prantsuse keelt.

      Seetõttu luges neiu prantsuskeelset raamatut sama hästi kui ingliskeelset.

      “Mamma, minu arvates ei pea ma oskama meie vaenlaste keelt,” oli Manella öelnud, kui Napoleon vallutas Euroopat ja ähvardas Inglismaale tungida.

      “Ei või iial teada, millal see võib sulle kasuks tulla,” oli vanaema vastanud. “Minu meelest teevad inglased suure vea, arvates, et peale emakeele pole tarvis ühtki keelt osata. Meeldib see neile või mitte, aga nad peavad suhtlema ka teiste Euroopa rahvustega.”

      Manella pidi tõdema, et vanaemal oli õigus.

      Seega rääkis ta vanaemaga prantsuse keeles edasi ja luges mammalt laenatud prantsuskeelseid raamatuid.

      Vanaema näitas oma meelsust, käitudes lahkelt Inglismaale emigreerunud prantslastega.

      Paljud ei pöördunud vaherahu ajal Prantsusmaale tagasi, kuigi Napoleoni sõnul olid nad teretulnud.

      Kui sõda 1804. aastal uuesti puhkes, siis olid immigrandid jumalat tänanud, et polnud Napoleoni kutset vastu võtnud.

      “See mees on tõusik, rahva häbiplekk!” oli vanaema põlastavalt öelnud.

      Ta oli olnud väga otsekohene ja üleüldse väga hea iseloomuga, mis oli ebatavaline.

      Manella istus peegli ees ja pidas aru, kuidas oleks vanaema tema olukorras käitunud.

      Ta oli päris kindel, et vanaema poleks lasknud ennast sundida abielluma kellegagi, keda ta poleks abikaasaks soovinud.

      Kindlasti poleks ta lubanud ka Välku ära müüa.

      “Aga mida ma saan teha? Kuidas ma saan müümist ära hoida?” küsis Manella meeleheites oma peegelpildilt.

      “Välgul on õigus,” lausus ta lõpuks endamisi. “Ma pean põgenema.”

      Ülejäänud päeva veetis Manella mõeldes, mida kaasa võtta.

      Veelgi olulisem oli aga, kuidas saada piisavalt raha, et hoiduda näljasurmast.

      Et elada üle aeg, kuni ta leiab endale mõne tööotsa.

      See ei saa lihtne olema, kui ta tahab nii hobust kui ka koera ühes võtta.

      Manella kujutles, mida ütleksid toatüdrukud Avondale’i eeskojas, kui teenijanna saabuks ilusa hobuse ja suurepärase setteriga.

      “Küllap läheb kõik hästi,” sõnas ta endale kindlameelselt.

      Samas kartis Manella väga.

      Tema põgenemine tähendaks suurt segadust.

      Neiu teadis, et kui ta hiljem kätte saadaks ja ta alandlikult koju tagasi pöörduks, naeraks onu tema üle pilkavalt.

      Iseseisvust saavutamata jääks Manella võiduka onu käpa alla.

      Ta peaks tegema kõike, mida onu Herbert käsib.

      Manella mõtles taaskord Dunsteri hertsogile ja tal jooksid külmavärinad üle selja.

      Neiule meenus, kui isa oli öelnud, et hertsog on liiga vana, et jahil käia ja et eakad mehed võivad teistele tihti ohtlikud olla.

      Kui hertsog oli juba tol ajal olnud vana, siis nüüd oli ta veelgi vanem.

      Kuidas suudaks ta taluda hallipäise vanamehe suudlusi ja puudutusi?

      Ema surmast saati oli tüdruk elanud koos isaga. Seega oli Manella väga lihtsameelne.

      Tal polnud aimugi, mida abielu tegelikult tähendas.

      Loomulikult teadis Manella, et see oli midagi intiimset ja et abieluinimesed jagasid voodit.

      Tema ema oli isa väga armastanud ning see tunne oli olnud vastastikune.

      Iga kord, kui isa oli mõne päeva kodust eemal viibinud ja siis tagasi jõudis, jooksis Manella ema mehele alla halli vastu.

      Hoolimata teenijatest, kes olid juba üsna eakad ja nende juures kaua töötanud, suudlesid armastajad nende nähes teineteist kirglikult.

      Manella kasvas üles väga armastavas keskkonnas.

      Kui neiu vahel harva abielust mõtles, siis kujutles ta oma kaasat pika ja nägusa mehena, nagu oli ta isa.

      Meest vaadates peaks Manella nägu lööma särama nagu emal, kes muutus niimoodi veelgi kaunimaks kui tavaliselt.

      “Igatsesin su järele,” oli Manella kuulnud kord isa lausuvat. “Päev ilma sinuta, mu arm, on väga pikk päev.”

      “Olen sinu saabumist oodates tunde lugenud,” oli ema talle vastanud.

      Kui nad teineteisele otsa vaatasid, oli Manella tajunud nende vahel õhus võnkeid, kuna nad olid niivõrd õnnelikud.

      “Minagi tahan niimoodi tunda,” mõtles neiu. “Ja ma ei abiellu kunagi kellegagi, kui ma niiviisi ei tunne.”

      Ta tõotas seda endale!

      Seejärel hakkas ta pakkima.

      Manella teadis, et kõik, mille ta kaasa võtab, tuleb kinnitada Heroni sadula külge.

      Pehmed toakingad mahtusid sadula all olevaisse taskuisse.

      Neiu pidi kasutama ära kogu olemasoleva ruumi.

      Kõike läbi mõeldes otsustas Manella, et ei kanna ratsutamiskostüümi.

      Ta vajas riideid, millega ta sai töötades ennast mugavalt ja vabalt tunda.

      Samas ei teadnud ta ikka veel, millist tööd ta võiks leida.

      Kui Manella aga läks alla onuga õhtust sööma, oli ta kindel, et kui ta peabki hakkama põrandaid küürima ja ärklikorrusel magama, siis on see parem kui elu koos onu või mehega, keda ta ei armasta.

      Onu Herbert oli toonud Londonist suurel hulgal veine.

      Pärast venna surma oli ta leidnud, et veinikelder oli СКАЧАТЬ