Koer, hobune ja tüdruk. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõtlema. Oh, Välk, ütle ometi, mida me peaksime tegema!”

      Mõistes, et tüdruk oli mures, lakkus koer tema nägu.

      Seejärel hõõrus ta ninaga Manella kätt, mille peale tüdruk koera ümbert kinni võttis.

      Neiu kaisutas Välku tugevasti ja sõnas läbi pisarate:

      “Ma ei saa sinust ilma jääda… ei saa! Kui ma pean… Londonisse minema ja… mõne jubeda vanamehega abielluma… siis ma suren!”

      Kuigi see kõlas Manellalegi liiga melodramaatiliselt, teadis tüdruk, et see oli tõsi.

      Kuidas sai ta edasi elada, teades, et Välk ja Heron ei kuulu enam talle?

      Niigi õudne oli esmalt kaotada ema ja siis isa, keda Manella nii väga armastas.

      Pärast isa surma elu justkui seiskus.

      Tulevik tundus tume.

      Aga Manella poleks onu jubedatele tegudele mõeldes osanud arvatagi, et teda lahutatakse loomadest, keda ta armastab maailmas üle kõige.

      Või et ta viiakse Londonisse ja sunnitakse abielluma mehega, kelle onu välja valis!

      Onu polnud isegi Manella arvamust küsinud!

      “Ma ei… tee seda! Ei tee!” sõnas tüdruk otsustavalt.

      Ta naaldus tahapoole ja heitis pilgu isa portreele.

      Et Manella enam koera ei kaisutanud ning niimoodi rääkis, arvas Välk, et nad lähevad jalutama.

      Koer kargas püsti ja jooksis ukse poole.

      Seepeale hüüatas Manella:

      “Sa näitad mulle, mida teha! Oh, Välk, kui tark sa oled! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?”

      Ta hüppas püsti ja avas kabineti ukse.

      Välk läks esimesena välja ning jooksis eemale.

      Manella aga hakkas põgenemisplaani pidama.

      Ta püüdis jääda rahulikuks, mitte minna pabinasse, et mõelda selgelt.

      Neiu mõistis, et raske on teenida piisavalt raha, et üksi elada.

      Peale selle pidi ta ennast hästi varjama, et onu teda üles ei leiaks.

      Manella läks magamistuppa.

      Istunud tualettlaua taha, vaatas ta peeglisse.

      Ta oleks justkui enda peegelpildilt juhtnööre oodanud.

      Manella oli terve elu maal elanud.

      Sõja ajal oli neil vähe naabreid ning nad ei korraldanud peaaegu üldse pidusid.

      Seetõttu polnud Manellal aimugi, kui armas ja ilus ta välja nägi.

      Ta ei teadnud enda kaunidusest midagi.

      Pärast isa surma oli Manella märganud, et onu silmitseb teda tihti tähelepanelikult.

      “Onu Herbert, sa paned mind piinlikkust tundma!” sõnas Manella. “Kas mul on ninaots tahmane?”

      “Mõtlesin just, et oled ilus noor naisterahvas,” vastas Avondale’i seitsmes krahv aeglaselt. “et oled ilus noor naisterahvas. Tegelikult saab sind kindlasti võrrelda Avondale’i krahvinnadega, keda on alati kaunitarideks peetud, olenemata ajast, mil nad elasid.”

      Manellat oli see üllatanud, kuid ta oli häbelikult vastanud:

      “Aitäh, onu Herbert. See on vist esimene kompliment, mille sa oled mulle teinud.”

      Seepeale onu vaikis.

      Mehe silmis oli pilk, mis oli muutnud Manella kartlikuks.

      Tüdrukule tundus, nagu oleks onu arvates olnud tema välimus justkui varandus, millest Manella aga aru ei saanud.

      Nüüd neiu mõistis, et kui tal oleks olnud rikas ja mõjuvõimas abikaasa, oleks see olnud onu jaoks varandus.

      Varandus, millel oli kõrgemas seltskonnas lisaks rahale suur tähtsus.

      Manella mäletas, kui tihti oli isa öelnud:

      “Ma ei saa aru, miks mu vend tahab Londonis elada! Aga ta on alati selline olnud. Ta pole kunagi maaelust hoolinud, teda pole see huvitanud. Ta pole kunagi lasta osanud.”

      Manella teadis, et see kahandas isa silmis onu väärtust veelgi.

      Isa arvates pidi iga Inglise härrasmees maaelu nautima.

      Ta pidi ratsutama parimate hobustega ja laskma kõige kõrgemal lendavaid linde.

      Mõnikord, kui mõned sugulased külla tulid, oli Manella kuulnud neid isaga tasakesi onu Herbertist rääkimas.

      Neiut polnud see eriti huvitanud.

      Aga kui polnud suurt pidu ja külalised istusid mõnes väiksemas toas, siis ei saanud Manella midagi parata, kui kuulis nende vestlusi onu Herberti tegemistest.

      Neil oli alati nii mõndagi öelda onu paljude armuafääride kohta.

      Kõige rohkem muretses isa aga venna võlgade pärast.

      Võlad, mis toodi alati isale maksta, kui onu Herbert ei suutnud neid tasuda.

      Krahv pidi leidma raha või laskma Herbertil võlavanglas mädaneda.

      Manella teadis, kuidas isa oli kannatanud kogu aeg võlgade maksmise pärast, mis kahandas tema niigi nappi varandust veelgi.

      Selle tõttu ei saanud isa lubada endale hobuseid, keda soovis, või pidi järjekordselt vallandama mõne metsavahi.

      Samuti polnud võimalik teha majas hädavajalikke remonditöid, kuigi maja katus lasi juba ammu läbi.

      “Miks sa teed seda kõike onu Herberti heaks?” oli Manella kord isalt küsinud.

      Vastates oli isa kurvalt naeratanud:

      “Kullake, veri on paksem kui vesi ja olgu Herbert nii tüütu kui tahes, ta on siiski minu vend ning ma austan meie perekonda väga.”

      See tähendas, et isa ei saanud lasta Herbertil vangi minna.

      Manella teadis, et sellele oligi onu alati lootnud.

      “Ma vihkan teda, ma vihkan teda,” mõtles neiu peeglisse vaadates.

      Ta mõtles, et peab äraelamiseks kuidagi raha teenima, aga tal polnud aimugi, kuidas seda teha.

      Manella juuksed särasid kuldselt nagu hommikupäike.

      Tema silmad olid metsarohelised, kuigi oleksid inglasele omaselt võinud hoopis sinised olla.

      Neis oli pisut kuldset helki, mis meenutas päikse peegeldust vees.

      Üks teenijatüdruk oli Manellale kord öelnud, et tal on südamekujuline nägu.

      Peeglisse СКАЧАТЬ