Armastuse laul. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      „Mu kullakallis, ma ütlesin, et armastan teid.“

      „Aga prantslased ju nii ei abiellu, Lorraine ütles…“

      „Unustage Lorraine ja kuulake mind,“ segas krahv vahele. „Kuulute mulle ja miski ega keegi ei saa takistada meie abielu. Kuna nii palju aega on kaotsi läinud teineteist otsides, saab see toimuma õige pea. Kirjutasin juba koju vanaemale, et saabume paari päeva pärast tema juurde.“

      „Kuidas me saame… ma tahan öelda…“

      Susi hääl katkes äkitselt. Siis ta hüüatas:

      „Trina! Te unustasite Trina!“

      „Ei, ei unustanud,“ sõnas krahv. „muidugi võib ka tema meiega kaasa tulla. Ma mõistan, et tulite Pariisi, et teda koolist ära võtta.“

      „Aga mida Trina küll teist… ja minust arvaks?“

      „Kui Trina on ligilähedaseltki sama armas ja vaimustav nagu tema ema, tahab ta, et oleksite õnnelik,“ kostis krahv, „arvan, mu aare, et me mõlemad teame, et minuga leiate õnne, mida pole seni oma elus kohanud.“

      Nii see on, mõtles Susi erutatult. Samas tundis ta, justkui hõljuks kõik tema ümber ning et ta pole võimeline selgelt mõtlema. Et krahv oli kõik ise otsustanud ja Susil endal ei paistnud olevat sõnaõigust selles, mida ta peaks tegema või mida mitte, tundus kõik nüüd vältimatu ja samas isegi hirmutav.

      Kui Susi oli Pariisi Lorraine’i juurde saabunud, oli Trina kloostrist äravõtmine selle sammu õigustuseks olnud.

      Samas andis leedi Sherington endale aru, et tegelikult tahtis ta elada senisest sootuks teistsugust elu, ent hetkekski polnud ta kujutanud ette, et võiks leida uue abikaasa.

      Vaimusilmas nägi Susi end pigem endiselt elamas Sheringtoni härrastemajas Hampshire’is ja igalt seinalt enda peale alla põrnitsevate Sheringtoni esivanematega tõtt vahtimas ning jätkamas oma rolli „leedi Heldekäelisena“, kuni Trina kord abiellub ja Susi ise kolib Doweri majja.

      Et lord Sheringtonil polnud poegi ega seega ka tiitlipärijat, pidid testamendi järgi maja ja valdused minema Trina kätesse, lisaklausliga, mis sätestas, et juhul, kui Trina mehe tiitel pole suursugusem kui Sheringtonidel, peab tulevane väimees nimele lisama sidekriipsuga ka nende nime – Sherington.

      See oli just sedasorti keerukas ja ülespuhutud idee, mille võis ainult tema abikaasa välja haududa, oli Susi mõelnud, seejärel enda ebalojaalsuse pärast häbi tundes.

      Kogu testament koosnes juhistest, mida inimesed peavad tegema ja mida mitte, legaatidest sugulastele ja erruläinud teenritele, kingitustest vanadele sõpradele ning kaunis suuremeelsetest annetustest heategevusele ja organisatsioonidele, millest lord Sherington oli huvitunud.

      Ainus karmilt koheldu oli siinjuures Susi ise. Kui advokaat oli testamenti lugenud, tundus lord Sheringtoni seatud tingimus Susi pärandiosa säilimisest vaid juhul, kui ta uuesti ei abiellu, täiesti mõeldamatuna.

      Susi teadis, et sellise nõude taga polnud mitte kadedus võimalike tulevaste abikaasade suhtes, vaid tema noorus.

      Nende abielu viimased kümme aastat oli mees olnud artriidiga ratastooli aheldatud ja peaaegu vihkas abikaasat, kes sai kõndida, ratsutada ja kui olukord nõudis, siis ka tantsida.

      Käidi jahiballidel, sest mees oli krahvkonna administratsiooniülem. Susi oli teadnud, et kui tema positsiooni tõttu mehed temaga viisakusest tantsisid, saatis tantsupõrandal naist abikaasa pilk, kusjuures mitte imetlev, nagu mõne noormehe puhul, vaid vihane ja pahur.

      Koduteel oli lord Sherington aga eriti ebameeldiv olnud, nagu ka järgnevail päevil, kuni mehel lõpuks ununes, et pidi vaatama tantsivat naist, samas kui ise ei suutnud jalulegi tõusta.

      Tegemist oli just sellise pahameele ja kadedusega, mis sundis meest otsustama, et asjad võiksid kulgeda nii, et naine ei abiellugi uuesti, kuni saab nii vanaks, et ei soovigi enam uut meest enda ellu.

      Testamendi ettelugemisel Susi peaaegu kuulis meest punkthaaval välja toomas hüvesid, mis kaasnevad leedi Sheringtoniks jäämisega: auväärsus, suures majas elamise mõnud, maavalduste pakutav luksus, hobused, rääkimata naise kasutuses olevaist tõldadest, teenrite armeest, rikkalikust sissetulekust, mida Susil oli vaba voli kasutada, kas meelelahutusteks Londonis, reisimiseks, ükskõik mille soetamiseks – kuni ta seda kõike vaid teise mehega ei jaganud.

      Õhtul pärast matuseid ütles Susi iseendale: “Ma olen ikka veel noor.“

      Pugenud hiigelsuurde mugavasse abieluvoodisse, kus ta juba palju aastaid oli üksi maganud, haaras naist lohutamatu nutuhoog.

      Minevikku meenutades oli Susi hetkeks unustanud teda jälgiva krahvi kohaloleku. Tundes, kuidas nende vahele sugenenud vaikus on tulvil väljaütlemist ootavaid asju, suutis naine viimaks sosistada:

      „Teate ju, et see… on teie seisukohast… võimatu.“

      „Seda otsustan mina.“

      „Ei, see peab olema… minu otsus.“

      „Miks teie?“

      „Sest mina… pean arvestama… teiega.“

      „Kui te minuga arvestate, siis ju soovite, et ma oleksin õnnelik.“

      „Seda ma soovingi, ja see tähendab, et teie lossi, mida te Lorraine’i sõnul üle kõige maailmas armastate, tuleb korralikult üleval pidada ja selleks vajate te raha.“

      „Kas arvate, et see on tähtsam kui armastus?“

      „Te… olete palju kordi… armastanud.“

      „Ma ei salgagi, et minu elus on olnud palju naisi, aga kas te kujutate ette, et see, mida ma nende suhtes tundsin, pole võrreldavgi armastusega teie vastu?“

      Susi ei vastanud, kuid vaatas hetkeks mehele silma ja naise silmis välkus hämmeldus.

      „Oh, mu kallis aare,“ kostis krahv, „te olete nii ebamaine ja süütu sedavõrd mitmel moel. Kuidas ma saan teile selgeks teha, et minu tunded teie vastu on nii täielikult ja absoluutselt erinevad kõigest, mida minevikus olen kogenud? Selle selgitamiseks pole sõnu, ma saan seda vaid näidata ja seepärast tulebki meil ruttu abielluda.“

      „Oletame,“ pomises Susi, „oletame, et abielus olles – kusjuures ma ei poolda, et me üldse abielluksime – te pettute minus. Siis olete kaotanud kõik.“

      Krahv naeratas.

      „Ma ei pettu.“

      „Kuidas… te saate selles kindel olla?“

      „Ma olen selles samamoodi kindel nagu siis, kui kohtasin teid ja teadsin, et olete naine, keda olen terve igaviku otsinud.“

      Mehe hääles oli midagi, mis pani Susi südame nii ägedalt taguma, et ta ei suutnud vastata.

      Siis toodi söök ja nad püüdsid krahvi tellitud roogi süüa.

      Pärast einet ei astunud nad kohe väljas ootavasse tõlda, vaid jalutasid Bois’s puude all. Nad leidsid oja ääres üksildase paiga ja istusid pingile.

      Krahv pööras end poolenisti naise СКАЧАТЬ