Armastuse laul. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja hallidest kleitidest, mida oli viimased kolm kuud kandnud, ei lubanud mingi loomuomane sisemine tundlikkus kohe erksate värvide juurde naasta.

      Täna aga oli Susi üleni valges, šifoonkleit oli ääristatud raske Valenciennes’i pitsiga, sama pits kattis ka naise kübarapõhja ja kaunistas valget šifoonpäevavarju.

      Heledad juuksed, sinised silmad ja roosakasvalge jume muutis naise eriti nooreks ja krahvi meelest ka puutumatuks.

      Krahv parandas iseennast ja vahetas mõttes sõna „puutumatu“ välja „teadmatu“ vastu. Mees teadis, et oleks nii erutav äratada Susi, too juba esimesel kohtumisel mehe südant puudutanud võluv olevus teadmatuseunest, et teadvustada nende armastust.

      Valjusti aga lausus krahv:

      „Nüüd võite mulle rääkida, mida valelikku ja vaenulikku Lorraine minust pajatas.“

      „See ei olnud vaenulik,“ vastas Susi kärmelt. „Ta ainult tundis minu pärast muret, sest, nagu te isegi juba teate, mõjun ma Pariisis ikka väga… kohatult.“

      Krahv naeratas.

      „Kui te seda usute,“ kostis mees, „siis pole te küll kunagi peeglisse vaadanud!“

      Enne, kui Susi vastata jõudis, lisas krahv:

      „Ent samas olen teiega nõus – Pariis pole tõesti teie koht. Mitte teie lihvimatuse tõttu, nagu te ise ilmselt arvate, vaid seetõttu, et olete nii erinev kõigist neist eilsel õhtusöögil kohatud naistest ja Lorraine’i sõpradest, kellega ta tavatseb aega veeta ning kellest ta vaimustub.“

      „Mille poolest siis… mina erinev olen?“ päris Susi.

      “Selle poolest, mu arm,“ vastas krahv, „et teie olete muinasjutust pärit, olete uinuv kaunitar, kes suigub unes ning ootab elustavat suudlust.“

      Suudluse mainimisest tõusis Susil puna palgele ja mehele tundus see imekaunis.

      „Kui te niimoodi punastate,“ ütles ta, „viiksin teid otsemaid puude varju ja suudleksin teid seni, kuni kumbki meist ei suuda enam hingata ega mõelda muust kui ainult teineteisest!“

      Hetkeks ei suutnud Susi mehe silmilt oma pilku lahti rebida. Siis heitis ta pilgu enda ümber ja ütles kohkunud peenikese häälega:

      „P… palun teid… ärge rääkige niimoodi, kui inimesed ümberringi… meid kuulevad ja vaatavad.“

      „Nad kõik on iseendaga väga hõivatud,“ kostis krahv, „ka meie peame rääkima meist endist, Susi, nagu te isegi hästi teate.“

      „Sel juhul peab see vestlus olema… mõistlik!“ lausus leedi Sherington kindlalt, „arvan, et Lorraine oleks šokeeritud, kui kuuleks, kuidas pärast nii lühikest tutvust nimetate te mind eesnimepidi.“

      Krahv naeris.

      „Võimatu oleks Lorraine’ile või kellele tahes selgitada, et tunneme üksteist juba aegade algusest saadik ning kõik need aastad oleme olnud teineteise poole teel, kohtudes saatuse tahtel alles nüüd.“

      „Kas te… tõesti usute seda?“

      Naise silmad olid nagu muinaslugu kuulaval lapsel ja krahv sõnas:

      „Vannun teile, et usun seda, kuna see on tõsi. Olen teid otsinud kogu oma elu ja kui arvate, et olles teid leidnud, lasen teid käest, siis eksite väga!“

      „A… aga… me peame…“ püüdis Susi öelda, „ma tahan öelda, et…“

      Taaskord oli raske sõnadesse panna seda, mida ta mõtles. Krahv kattis naise laual lebava käe enda peoga.

      Tajudes naist sellest puudutusest värisevat, lausus mees:

      „Teadke, et abiellume niipea, kui vähegi võimalik!“

      Susi silmad läksid suureks.

      „A… abiellume?“ sosistas ta.

      Siis tõmbas naine oma käe ära ja lausus hoopis teistsugusel toonil:

      „Te peate… unustama, et… nii ütlesite.“

      „Miks?“

      „Sest on midagi, millest pean teile rääkima.“

      „Ma kuulan.“

      Hetkeks tundus, et sõnu ei tule. Lõpuks, mehe pilku vältides ja mittemidagi nägeva pilguga mööda restorani uidates, lausus leedi Sherington:

      „Minu abikaasa… oli väga rikas mees – küllap on Lorraine seda teile maininud. Abiellusin temaga väga noores eas, kusjuures tema oli minust… märkimisväärselt vanem.“

      Naise häälest kumas noot, mis andis krahvile teada, mida selline vanusevahe tähendas. Kuid mees ei seganud vahele ja Susi jätkas:

      „Minu mitte kuigi heal järjel perekond… rõõmustas, et keegi sedavõrd mõjukas ja… jõukas nagu lord Sherington… palus minu kätt. Ta oli minu pere vastu väga lahke ja… suuremeelne – nagu ka minu vastu –, ent kui ta möödunud aastal suri, siis selgus, et tema testament oli mõnevõrra erinev sellest… mida kõik olid oodanud.“

      Nüüd pani Susi käed süles kokku ja hetkeks näis, et ta ei suuda jätkata.

      Siis lausus ta pingutusega:

      „Minu abikaasa… jättis mulle kopsaka sissetuleku, aga… kui abielluksin uuesti, kahaneks summa 200 naelsterlingini aastas!“

      Naise hääl kustus ning Susi oleks tahtnud tõusta ja pageda, enne kui krahv midagi ütleb.

      Leedi Sherington ei julgenud mehele otsa vaadata.

      Susi poleks suutnud näha krahvi muutunud näoilmet, mehe nii tõeliselt tunnistatud armastuse kadumist ja selle tunde väljavahetumist millegi muuga, millegi hirmutavaga.

      Susil oli tunne, et mõistva ja poolehoidva suhtumisega naistesse jätkaks mees komplimentide tegemist, flirtimist ega laseks naisel end avaldatud tõe pärast halvasti tunda.

      Samamoodi aga lahtuks ka ekstaas ja õnnejoovastus kõigest, millest naine oli eales unistanud.

      Pärast hetkelist pausi lausus Susi:

      „Te peate lapsi saama – esimeses abielus te neid ju ei saanud.“

      Krahv naeratas.

      „Ma olen ka sellele mõelnud. Lorraine rääkis, et te abiellusite seitsmeteistkümneselt ja saite kaheksateistkümneselt tütre. Et teie tütar on praegu kaheksateist, siis olete kolmkümmend kuus. Me oleme ühevanused, mu armas.“

      Susi vaatas talle pärani silmadega otsa ja mees jätkas:

      „Olen arvestanud, et saaksime kaks poega, enne kui keelaksin teil rohkem lapsi ilmale tuua.“

      „Kaks… poega?“

      Raske oli neid sõnu välja öelda.

      „Girones’i komme näeb ette, et sünnitatakse poegi, aga kui üks juhtub ka tütar olema, ja veel teie nägu, siis armastan teda kõigest hingest.“

СКАЧАТЬ