Hertsog hädaohus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veeta kogu oma ülejäänud elu.

      Ta oli sõjas õppinud, et naised on lõbutsemiseks ning neil pole mingit pistmist ei mehe elu, võitluste ega kodumaa eest suremisega.

      Leedi Isobel oli väga erinev neist kenadest noortest portugallannadest, kes pakkusid end väsinud meestele, kes vajasid puhkust pärast rasket võitlust Hispaania vabadussõjas.

      Ta erines ka nendest ilusatest rõõmsatest väikestest prantsuse cocotte’idest, kes oskasid ükskõik kui väsinud mehe naerma ajada ja naljaks pöörata isegi selle, et nad tema rahakoti enne lahkumist pihta panid.

      Naised on naised. Mees peab vahetevahel lõõgastuma sõja rusuvast reaalsusest, abielu on aga hoopis midagi muud!

      Reisil tagasi üle Põhja-Prantsusmaa, läbi raskuste marutsevat kanalit ületades, leidis hertsog end, kui ta just oma värskest omandist ei mõelnud, mõtlemas Isobelist.

      Isobel oli imekaunis ja kinnitas oma armastust tema vastu väga veenvalt.

      Siiski oli siin midagi, mis oli sellest tugevam, miski, mida ta ei suutnud mõista ja mis hoidis teda tagasi tegemast ettepanekut, mida naine kuulda igatses.

      “Ma pean olema koos sinuga, Ivar,” oli Isobel tuhat korda öelnud. “Ma ei suuda ilma sinuta elada ja ma tean, et ka sina oled ilma minuta kadunud ja üksik.”

      Lihtsam oli katta tema huuled enda omadega ja teda suudelda, kui vastu vaielda.

      Hertsog teadis, et tulles Londonisse, sulgeb Isobel oma maja, milles oli elanud Pariisis.

      See oli tema ettekavatsetud plaani osa, sest ta oli nii kindel, justkui tema õrnas võrgutavas kehas oleks peidus terasesarnane tahe, et temast saab Harlingtoni hertsoginna.

      Tema peale mõtlemine tegi hertsogi rahutuks.

      Ta jalutas kamina juurde ja sikutas ägedalt peenelt punutud kellanööri.

      Ta kujutas ette, kuidas juhe jooksis koridori mööda alla, kuni raudne kell nõksatas sahvri ukse ees vahekäigus edasi-tagasi, kus Batesonil ja teenritel oli võimatu seda mitte kuulda.

      Ta ei pidanud kaua ootama, kuni uks avanes ja Bateson peaaegu hingetuna ukseavasse ilmus.

      “Ma muutsin meelt,” ütles hertsog. “Ma otsustasin lossi külastada täna. Sinnasõit ei tohiks mul võtta rohkem kui kaks tundi.”

      Ta nägi Batesoni näos ärevust.

      “Kas teie hiilgus on leedi Alvinale oma hertsoglikust kavatsusest teatanud?”

      “Ma kavatsesin vähemalt nädala lõpuni siia jääda,” ütles hertsog, “aga ma lähen siiski vaatan lossi üle ja tulen tagasi kas homme või ülehomme.”

      “Minu meelest oleks teie hiilgusel kõige targem armulist preilit oma tulekust ette hoiatada.”

      Hertsog naeratas.

      “Ma arvan, mul saab olema seal küllalt hea, pärast nii head lõunasööki pole ma õhtusöögi ajaks just eriti näljane. Tänage kokka, Bateson, peale seda kui olete käskinud tõlla ja uued hobused valmis panna. Nagu ma aru saan, on nad juba tallis.”

      Kuna tal polnud mingit tahtmist saabuda Inglismaale ilma suurepäraste hobusteta, palus ta Geraldit nädal varem, kui ta ise Pariisist lahkus, minna Berkeley väljakule ja vaadata üle hobused, kes teda seal ootasid.

      “Kui nad ei ole tasemel,” oli ta öelnud, “osta mulle sellised, kes väärivad ratsutamist.”

      Kuna temal ja Geraldil oli nii hobuste kui kõige muu suhtes üks maitse, teadis ta, et ei pea pettuma. Ja kui talle kakskümmend minutit hiljem öeldi, et tõld seisab ukse ees, nägi ta, et ta võis oma sõbra üle uhke olla.

      Neli kõrbi hobust sobisid omavahel suurepäraselt. Nad olid ka äärmiselt head tõugu ja ta teadis, et nendega läbib ta vahemaa Berkeley väljakult Harlingtoni lossi väga kiiresti.

      Kahjuks ei teadnud ta hetkel, mis senine rekord olla võis, ja kuna teda saatev tallipoiss oli ka palgatud Geraldi poolt, polnud mõtet temalt küsida.

      Selle asemel ütles ta Batesonile, kui tema reisikott oli tõlla taha seotud:

      “Ma lubasin oma toapoisil ülejäänud päeva ja osa homsest vabaks võtta, et ta saaks külastada oma sugulasi, kes elavad Londonis. Ma usun, et lossis on keegi, kes minu eest hoolt kannab.”

      “Loodetavasti on, teie hiilgus,” pomises Bateson. “Kuid ma arvan, et on viga, teie hiilgus, oma meest mitte kaasa võtta.”

      “Rumalus!” vastas hertsog. “Ilmaaegu muretsete minu pärast nagu siis, kui ma olin väike poiss. Olen kindel, et loss näeb välja täpselt selline, nagu ma seda mäletan.”

      Ta hüppas tõlda ja võttis tallipoisi käest ohjad.

      Ta lootis nautida iga minutit, mil ta sõitis kõige uhkemate hobustega, kes kunagi talle kuulunud.

      Tõld, mille oli samuti ostnud Gerald, oli nii kerge, et näis maast peaaegu õhku tõusvat, justkui oleksid tal tiivad rataste küljes.

      Kui ta oleks Berkeley väljakul tiirutades ringi vaadanud, oleks ta näinud Batesoni talle järele vaatamas, kartus vanast näost peegeldumas.

      Bateson kõndis majja ja andis teenritele järsu käsu võtta üles punane vaip, mille nad olid laotanud trepile ja välja kõnniteele.

      Siis läks ta kööki, kus tema naine pärast lõunasööki koristas, abiks kaks uut köögitüdrukut, kellel polnud aimugi, kuhu mida panna.

      “On ta läinud?” küsis proua Bateson.

      Bateson noogutas.

      “Ta ei lasknudki armulisele preilile oma tulekust teatada.”

      Proua Bateson lasi raske messingist kastmepanni kolksuga lauale.

      “Seda me arvasime!” ütles ta peaaegu raevukalt.

      “Just nimelt. Tema hiilgus plaanis minu meelest alguses mitmeks päevaks siia jääda, sel juhul oleksime jõudnud armulisele preilile teatada.”

      Proua Bateson ohkas.

      “Ega meie ju sinna midagi parata saa, et see on, nagu on. Ega sa talle ometi midagi selle kohta öelnud?”

      “Muidugi mitte! See pole ju minu öelda.”

      “Küllap ta saab seal šoki, selles pole kahtlustki!”

      Sel hetkel kõlas kellahelin. Härra Bateson tõusis aeglaselt toolilt.

      “Kes see küll olla võib?”

      “Ilmselt mõni külaline.”

      “Ma arvan, et ma lähen parem ise,” torises Bateson. “Need noored ei tea ju, mida vastata.”

      Ta lonkis aeglaselt mööda vahekäiku tagasi vestibüüli, justkui valutaksid tal jalad.

      Kui ta ukse avas, nägi ta oma üllatuseks väljas tõlda, millega hertsog oli just minema sõitnud.

      “Mis see siis olgu? Mis juhtus?” küsis ta tallipoisilt, СКАЧАТЬ