Название: Hertsog hädaohus
Автор: Barbara Cartland
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные любовные романы
isbn: 9789949205578
isbn:
“Ma pole kunagi selle peale tulnud, aga tundub, et ta tõesti pretendeerib!” nentis hertsog.
Talle meenus, et Richard Harling ei olnud mitte ainuke perekonnaliige, kes hukkus Waterloo all. Teine onupoeg, kadunud hertsogi noorema venna poeg, sai ka juba varakult lahinguväljal surma, kuigi sellest teatati alles kolm päeva hiljem.
Pärast neljanda hertsogi surma 1817. aastal oleks tiitel läinud Ivari isale, kui ta oleks elus olnud. Nüüd siis oli see tema oma.
Praegu, kui Gerald sellest rääkis, meenus talle, et järjekorras järgmine tiitli pärija oleks perekonna veelgi kaugema haru esindaja Jason Harling.
Tema oli üks selline sugulane, kelle pärast hertsogil oli häbi.
Ta tundis alati suurt kergendust, et ta ei pidanud sõjatandril Jasoniga kokku puutuma.
Nad olid kohtunud Pariisis alles pärast seda, kui sõda oli võidetud.
Hertsog oli teda alati pidanud talumatuks lapseks ja täiskasvanuna oli temast saanud veelgi talumatum mees.
Sõjaga ei pidanud ta just palju kokku puutuma, sest tal õnnestus alandaval moel pugedes ja lipitsedes saada endale turvaline ja mugav ametikoht.
Temast sai ühe vana, tugitoolis istuva kindrali adjutant, kes ei lahkunud Inglismaalt enne, kui prantslased olid relvad maha pannud.
See, kuidas Jason võimukandjatele puges, ajas enamikel meestest südame pahaks, kuid see tagas talle väga mõnusa äraelamise.
Ta sai liikuda parimates ringkondades ja ei lasknud kunagi mööda võimalust enda seljatagust kindlustada.
Hertsog oli kuulnud jutte tema altkäemaksu võtmistest ja teistest moodustest, kuidas ta oma sooja kohta ära kasutas, aga ta oli endale öelnud, et see pole tema asi. Nii ta üritas neid jutte mitte kuulata.
Kuid nüüd perekonnapeana teadis ta, et ei saa Jasonit ignoreerida nii nagu enne. Ta polnud varem selle peale tulnud, et kui tal ei sünni poega, saab Jasonist tema pärija.
Valjusti ütles ta aga oma sõbrale Gerald Chertsonile nii:
“Kui on midagi, mis teeb mind abielu suhtes sallivamaks, siis see on võimalus kustutada Jasoni lootused minu kannale astuda.”
“Kuulsin, et ta on laenanud raha, tagatiseks võimalik pärandus.”
“Uskumatu!” hüüatas hertsog. “Kes on nii loll, et laenab Jasonile raha lootuses, et minul ei sünni pärijat?”
“Alati on olemas liigkasuvõtjaid, kes on valmis andma riskantset laenu ülikõrge intressiga,” nentis Gerald.
“Sel juhul peavad nad olema segased,” ütles hertsog vihaselt. “Pealegi pole minu jalg veel sugugi haua äärel, ma olen pere loomiseks suurepärases vormis. Küllap mul on peagi vägagi suur pere.”
“Muidugi, sõltub lihtsalt sellest, kas sa elus oled.”
“Millele sa vihjad?”
Gerald tegi pausi, enne kui vastas:
“Ma kuulsin, kuid ei pööranud tollel hetkel sellele tähelepanu, et pärast Richardi surma Waterloo all sõlmis Jason suurepanuselise kihlveo, et ka sina ei jää ellu.”
“Ja kaotas oma raha,” ütles hertsog teravalt.
“Olen nõus, et praegu pole sul just eriti tõenäoline saada surma prantslaste kuuli läbi, kuid alati võib juhtuda… õnnetus.”
Hertsog viskas pea kuklasse ja naeris.
“Tõepoolest, Gerald, nüüd püüad sa mind hirmutada! Jason on liiga arg, et määrida oma käsi mõrvaga.”
“Need ei peagi olema Jasoni käed, mis määritud saavad,” vastas Gerald Chertson kuivalt. “Ära unusta, et ka Wellingtoni üritati veebruaris mõrvata lasta.”
“Seda küll. Kuid André Cantillon oli palgamõrtsukas, kes oli fanaatiliselt kiindunud Bonaparte’i.”
“Ma tean,” vastas Gerald Chertson. “Samas – ja see pole mõeldud sinu hirmutamiseks – Jason Harling on fanaatiliselt kiindunud iseendasse ja oma tulevikku.”
“Ma keeldun muretsemast nii absurdsete asjade pärast,” ütles hertsog kõrgilt.
Peale suurepärast söömaaega söögitoast raamatukokku jalutades torkas talle aga midagi pähe.
Ülima rahulolutunde kõrval, mille põhjustas see maja ja kõik muu, mis oli muutnud tema kohati vägagi raske elu nii roosiliseks, tundis ta rahutust Jason Harlingi pärast, kes ihkas endale ilmtingimata materiaalselt kindlustatud tulevikku.
“Ma peaksin vist ikka abielluma,” ütles ta iseendale.
See oli masendav mõte, tema silme ette kerkis imekaunis leedi Isobel Dalton.
Ta oli Pariisist lahkudes avaldanud väga selget soovi hertsogit järgmisel nädalal näha, kui ta Londonisse saabub.
Leedi Isobel oli ühe hertsogi tütar ja ühe liigsöömise ja – joomise tagajärjel südameataki saanud vana baroneti lesk, ülilõbus lesk.
Ta oli olnud üks neist paljudest naistest Pariisis – prantslastest, inglastest ja venelastest –, kes olid agarad trööstima sõjamehi pärast nende pikki metsas elatud aastaid.
Igal peol särasid nad nagu tuled pimeduses ning hertsog avastas, et Isobeli käed on liigagi innukalt ümber tema kaela ja naise huuled kutsusid tema omi juba enne, kui tal tekkis himu neid suudelda.
Võimatu oleks olnud külmaks jääda nende tuliste naudingute suhtes, mida leedi Isobel talle pakkus, ning nende meelituste suhtes, mis panid ta tundma, nagu oleks ta ainus mees maailmas.
“Ma armastan sind! Ma tahan sind!” ütles Isobel tuhat korda. “Ma armastasin sind juba hetkel, kui me tutvusime, ja nüüd, kallim, oled sa saanud tiitli, mida ma poleks osanud uneski näha. Ma armastan sind, sest sa käitud just nii nagu ühele hertsogile kohane.”
Hertsog tajus, kuidas naine end nii füüsiliselt kui ka vaimselt temale ikka lähemale ja lähemale surus ning kui ta temaga viimasel ööl enne Pariisist lahkumist pärast õhtusööki kahekesi jäi, tegi naine oma kavatsused väga selgesti teatavaks.
“Niipea, kui sul on kõik joonde aetud, ühinen ma sinuga,” ütles ta mahedalt. “Meil saab lõbus olema, me hakkame korraldama kogu Londoni kõige uhkemaid, moodsamaid ja mõjuvõimsamaid pidusid.”
Ta ohkas kergelt, enne kui ütles:
“Asevalitseja jääb üha vanemaks, kõrgseltskond vajab uut eestvedajat ning kes veel oleks nii kena, peen ja hinnatud kui sina?”
Ta tegi pausi, oodates, et hertsog ütleb: ja keegi pole nii ilus kui sina.
Hertsog mõistis, et teda provotseeritakse tundeid avaldama, kuid ta polnud veel otsustanud, kas ta üldse soovib abielluda, rääkimata abiellumisest leedi Isobeliga.
Kui ta sellele mõtles, teadis ta, et see oleks abielu, mis meeldiks tema paljudele sugulastele ja oleks laiema üldsuse poolt tervitatud kui “mõistlik tegu”.
СКАЧАТЬ