Armastuse puudutus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      Kord Oxfordis esinedes oli üks peaosatäitjaid haigestunud ja Maïkal oli võimalus tema kohale asuda.

      Vähe sellest, et Maïka laulis silmapaistvalt hästi – ta nägi ka nii kena välja, et produtsendile ja mänedžerile oli kohe selge, et Maïka oli just õige inimene trupis tekkinud tühja kohta täitma.

      Granchesteri hertsogi rääkimine temast kui “tavalisest näitlejannast ja vaid veidi prostituudist paremast olendist” oli ränk solvang ja absoluutne vale.

      Kõik trupi daamid olid tegelikult vooruslikkuse musternäidised ja Komitee, kes jälgis oma artistide elu väga tähelepanelikult, poleks talunud mingeid teatrivabadusi.

      Niisugustes paikades nagu Bath, Tunbridge Wells ja mõnes väiksemas linnas laulnud Maïka oli niisama puutumata ja mõjutamata niinimetatud lodevast teatrielust nagu siis, kui ta oleks olnud debütant, kes on hoolsa saatja valve all.

      Kui tal polnud vaja esineda, tuli ta alati koju, ja lord Ronald kohtaski teda just neiu isa majas Oxfordis ja armus otsekohe kõrvuni.

      Et Ronald polnud veel kakskümmend üks aastat vana, siis oli see tema isa jaoks piisav põhjus nii varast abielu taunida.

      Kuid hertsog oli oma püüdes kiindumusele lõppu teha nii taktitu ja mõttetult ebameeldiv, et ta saavutas soovitule just vastupidise tulemuse – ta sundis lord Ronaldit abielluma.

      Silmitsi ultimaatumiga “mitte kunagi enam sellest naisest rääkida”, poleks ükski noor mees, kel vähegi iseloomu oli, võinud leppida sellega ilma au ja eneseväärikust määrimata.

      Hertsog oli tulivihaselt tagasi Londonisse tormanud ja järgmisel kuul oli lord Ronald abiellunud Maïkaga.

      Neiu oli lõpetanud lepingu Opera Company’ga ja kui lord Ronald oli sooritanud oma viimased eksamid, olid nad koos asunud otsima paika, kus elada.

      Et mõlemad olid avastanud endas kire mere vastu, siis oli selge, et nende kodu pidi olema mere lähedal, ja keegi oli neile rääkinud, et Cornwallis on elupaigad odavad.

      Nad olid sõitnud sinna vaatama ja lord Ronald oli öelnud, et see ongi nende soovitud Eeden ning et ka Aadam ja Eeva ei saaks õnnelikumad olla.

      Häärber oli tõepoolest väga köitev, mõtles Tamara koju jõudes, ja tundis ahastusesööstu mõttest, et nad peavad maja maha jätma nagu ka kõik mälestused, mis olid talle jäänud elust koos õe ning tolle mehega.

      Hobusekapjade plaginat eesukse juures kuuldes jooksid lapsed välja.

      Sándor oli esimene, joostes hobuse pea juurde ja teatades:

      “Ma viin Firefly tallide juurde, tädi Tamara.”

      “Sa jäid nii kauaks ära, tädi Tamara,” kaebles Kadine, sel ajal kui Validé, kes oli alles viieaastane ja keda kõik hüüdsid Vavaks, seisis trepi ülemisel astmel ning peaaegu karjus:

      “Ma tahan teed! Sa jäid hiljaks! Ma tahan teed!”

      “Sa saad selle kohe, kullake,” sõnas Tamara last sülle võttes. Siis, Kadine sabas, läks ta kööki.

      Köögis askeldas vanem naine, kes aitas lapsi hoida ja tegi ka muud, mida vaja.

      “Oletegi tagasi, preili Tamara,” ütles ta, kui neiu sisse astus, Vava süles.

      “Jah, olengi tagasi, Lucy,” ütles Tamara. “Kas me saaksime teed? Nagu Vavagi leidis, olen ma hiljaks jäänud.”

      “Nad ei olnud nõus teieta sööma, preili,” vastas Lucy, “isegi mitte siis, kui ma neile ütlesin, et kõigi jaoks on kuumad lusikapannkoogid ja vahukoor.”

      “Kui me poleks sind ära oodanud, tädi Tamara, oleksime olnud aplad,” ütles Kadine.

      Juba kümneaastasena tõotas temast kujuneda kaunitar, kes sirgudes pidi kahtlemata tosinate noorte meeste südameid põksuma panema.

      Veider, mõtles Tamara, et ühelgi lapsel polnud ema tumepunaseid juukseid, mille Ungarist pärit vanaema oli oma tütardele pärandanud.

      Nad kõik olid heledajuukselised nagu nende isagi, kuid Kadine’il ja Vaval olid seejuures pikkade tumedate ripsmetega silmad, nii et inimesed vaatasid neile otsa ja heitsid siis veel kord üllatunud pilgu.

      Sándori juuksed olid rohkem pruunikad kui kuldsed, aga ta olid isalt pärinud selgepiirilised näojooned ja oli kahtlemata väga meeldiv väike poiss.

      Vaadates teda, kui poiss pärast hobuse talli viimist tuppa tuli, mõtles Tamara, kuivõrd isa nägu ta ikka on, ja kaalus, kas poiss võiks mingil määral sarnaneda ka onuga.

      Kui tuleb välja, et Granchesteri hertsog on silmapaistvalt kena, siis oli tema portree romaanis vale.

      Tamara ei saanud ju kelmile head väljanägemist anda. Mehel pidi olema pilkav ja küüniline ilme, mis juba esimesel pilgul tõi välja tema nurjatuse.

      “Igal juhul saan ma varsti ise otsustada, missugune ta tegelikult on,” mõtles Tamara.

      Ta tundis, kuidas ta süda läks raskeks mõtte juures, et ta peab kohe pärast teejoomist kõigest lastele rääkima.

      Teine peatükk

      Tamara polnud ette kujutanud, et on nii palju inimesi, kellega tal oli vaja hüvasti jätta.

      Niipea kui ümbruskonnas levis kuuldus, et tema ja lapsed lahkuvad häärberist, tuli iga tund head reisi soovima sõpru, kes olid neile aastate jooksul sugenenud.

      Tulijate hulgas olid mõned krahvkonna kõrged aukandjad, kuid suurem osa olid lihtsad kalurid, talupojad ja külaelanikud, kes kõik rääkisid siiralt ja südamest, kuidas see neid kurvastab, et nad ära lähevad.

      Üha uuesti ja uuesti ütlesid külastajad midagi liigutavat Tamara õe ja lord Ronaldi kohta. Tamara tundis, kuidas pisarad silma tulid, ja kui nad lõpuks kerges ühehobusekaarikus koos Lawsoniga minema sõitsid, ei näinud ta häärberit pisarate tõttu peaaegu üldse.

      Lawson oli asjad korraldanud nii, et viib ise Tamara ja lapsed Trurosse ning sealt istuvad nad postitõlda, mis viib nad esimesse peatuskohta nende teekonnal Granchesteri lossi Gloucestershire’is.

      Lapsed olid ees ootavast reisist mõeldes elevil ja Vava ei saanudki aru, et nad lahkuvad paigast, mis oli alati nende koduks olnud.

      Tamara mõtles, et neil oli tohutult kraami nii sellepärast, et ta oli peale oma rõivaste ka õe omad kaasa võtnud, kui ka sellepärast, et ta ei suutnud maha jätta paljusid väikesi asju, mis olid ta ellu kuulunud sellest peale, kui ta oli tulnud oma õemehe majja elama.

      Seal oldi nuusktubakatoosid, mitte eriti väärtuslikud, kuid Tamarale ometi kallid; oli õele kuulunud käsitöökorv ja tikandid, mis nad olid koos teinud.

      Olid isegi väga omapärased rannakarbid, mida lapsed olid mere äärest leidnud, ja lipp, mis oli lehvinud lord Ronaldi esimesel jahil – kõik mälestused õnnehetkedest.

      Tamara teadis, et tulevikus jääb ta väga vaeseks ja et kogu raha, mis ta saab, peab jääma lastele, juhuks kui hertsog ei ole nii heldekäeline, nagu Lawson oli lootnud, seepärast plaanitses ta enda peale kulutada nii vähe kui võimalik.

      Just СКАЧАТЬ