Armastuse puudutus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta, et maksab kuidagi hertsogile kätte tolle karmuse eest.

      Ta polnud meelega oma käsikirja lord Ronaldile näidanud, vaid saatnud selle otse kirjastajatele.

      Lord oli olnud nii heatujuline ja leebe inimene, et Tamarale oli tundunud, et mees oleks võinud protesteerida pildi vastu, mille neiu õemehe vennast oli loonud, ehkki mehel poleks olnud ainsatki põhjust ühtki oma perekonna liiget kaitsta.

      Nad olid kindlasti suhtunud Ronaldisse kui paariasse, kastitusse ja ehkki mees oli sageli naernud oma isa ja venna mitmesuguste ekstsentriliste joonte üle, polnud ta kunagi nendest halvasti rääkinud.

      “Ma ei suuda sellest aru saada,” oli Tamara õde Maïka kord öelnud, “kuidas nad suudavad Ronaldi kaotust taluda. Ta on nii võluv, nii lahke ja nii meeldiv, et ta kaotus peab küll olema jätnud perekonda suure augu, mida mitte keegi teine ei suuda täita.”

      “Nad on jäigad, autokraatlikud ja ülepea põlastusväärsed!” oli Tamara teatanud, kuid Maïka oli ta lihtsalt välja naernud.

      “Mul pole midagi selle vastu, et jään lossi väravate taha,” oli ta vastanud. “Mõnikord teeb see vaid meelehärmi, mõeldes, et Ronald ei saa endale lubada ratsahobuseid või käia riides nii, nagu ta peaks, või käia Newmarketi ja Ascoti võiduajamistel.”

      “Ma pole kunagi näinud kedagi, kes oleks niisama õnnelik kui Ronald,” oli Tamara vastanud. “Sel pole mingit tähtsust, mis tal siin seljas on, ja minu arvates tunneb ta lastega liiva peal ratsutamisest niisama suurt lõbu nagu jälgides oma pere värve kandva džoki võitu Newmarketis.”

      Seepeale oli Maïka teda suudelnud.

      “Sa oled mulle nii suureks lohutuseks, Tamara,” oli ta öelnud. “Mõnikord mulle tundub väärana see, et Ronald on minu pärast nii paljust ilma jäänud, aga mis minusse puutub, siis minul on tema näol kogu maailm ja kogu taevas käte vahel.”

      Tamaral oli vaja vaid näha oma õde ja õemeest koos, et mõista – Lawsonil oli õigus, kui ta ütles, et kahel inimesel on võimatu olla veel õnnelikumad, kui nemad olid.

      Nende silmad särasid, kui nad teineteist vaatasid, ja neis oli lausa ebamaine helk.

      Kui Ronald oli mõne tunni kusagil ära olnud, oli Maïka oodanud ta naasmist ja siis ta käte vahele viskunud ning mehe pea alla enda oma vastu tõmmanud.

      Nad suudlesid tihti ja kirglikult, just nagu oleksid äsja teineteisesse armunud ja see ime olnuks vastupandamatu.

      Aga nüüd polnud enam kumbagi ja Tamara teadis nagu pühakirja, et lapsed olid tema hoole all ja et peale tema ei olnud kedagi, kes oleks neid armastanud või nende eest hoolitsenud.

      “Lawsonil on õigus,” mõtles ta. “Hertsogi jaoks pean olema laste guvernant ja on vähetõenäoline, et ta vaevub kedagi teist otsima, vaid on rahul minuga selles rollis.”

      Lawson tuli tuppa tagasi.

      “Siin on kiri teie kirjastajatele,” ütles ta. “See on õige lühike ja mis puutub asjasse, siis palusin neil saata käsikiri oma kontorisse. Siin oleks see kindlamas kohas. Kui see kuskil Granchesteri lossis oleks, võib teil pahandusi tulla.”

      Tamara pöördus ja kõndis aeglaselt laua juurde tagasi, ning kui Lawson ta ilmet nägi, siis lisas:

      “Mul on kahju. Ma tean, et see on teie jaoks suur hulk tühja läinud tööd, aga see on tõepoolest ainus, mida te teha saate.”

      Kui Tamara sulepea võttis, advokaat jätkas:

      “Te peate kirjutama veel ühe raamatu, ja vahest leiate sellesse Granchesteri lossist – või vähemasti selle omanikust – ka midagi positiivset!”

      “Oleks seal küüned, roniks ta puu otsa!” vastas Tamara ja naeris.

      Ta kirjutas kirjale alla ja pani suure sule tagasi hoidjasse.

      “Ma proovin seda unustada,” ütles ta, “kuid oletan, et iga autor tunneb oma raamatut avaldades, nagu oleks ta lapse ilmale toonud. Ma ei saa midagi teha, et leinan oma väikest vaest surnult sündinud last.”

      Lawson naeris, kuid sõnas siis:

      “See on sedasorti märkus, preili Selincourt, mida te kindlasti ei tohiks kuuldavale tuua Granchesteri lossis. Kahtlemata šokeeriks see Granti eakaid sugulasi.”

      “Ma valvan nii oma keele kui ka sule järele,” tõotas Tamara, “ja mu järgmine käsikiri tuleb siia teie juurde. Ma jätan sellest välja iga teotava sõna juba enne, kui see kirjastajate kätte läheb.”

      “Võtan teid sõnast,” vastas advokaat naeratades. “Mul ei ole mingit tahtmist hakata teid kohtus kaitsma, preili Selincourt.”

      “Ja minul ei ole mingit soovi võlavanglat seestpoolt näha,” märkis Tamara.

      “Ma saadan selle kirja ja kirja hertsogile juba täna ära,” ütles Lawson, “ning tulen ülehomme häärberisse, et vaadata, kas saaksin teile pakkimisel kuidagi abiks olla. Selleks ajaks on ka sõiduettevalmistused tehtud.”

      “See on teist väga lahke.”

      Tamara sirutas mõlemad käed mehe poole.

      “Ma tean, et Ronald ja mu õde tahaksid, et tänaksin teid sõpruse eest, mida te minu ja laste vastu olete üles näidanud.”

      Lawson pigistas kõvasti neiu mõlemat kätt, lausudes:

      “Te peate olema väga vapper, mu kallis. Soovin ainult, et mul oleks olnud teie jaoks meeldivamaid uudiseid, aga kes teab, võib-olla nii ongi kõige parem.”

      “Kui nii on lastele kõige parem, siis olen ka mina rahul,” vastas Tamara. “Mis minusse puutub, siis ausalt öelda pelgan veidike seda, mis meid Granchesteri lossis ees ootab.”

      Ratsutades tagasi koju oma vanal hobusel, kes oli peret juba hulk hooaegu truult teeninud, tundis Tamara näkku puhuvat meretuult ja mõtles, et jääb alati igatsema Cornwalli ilu.

      Ta oli õe juurde elama tulnud pärast isa surma ja leidnud Inglismaa kõige kaugema nurga olevat nii kauni ja nii erineva kõigest muust, mida ta varem oli näinud, et polnud mingit puudust tundnud ülerahvastatud Oxfordi toimeka elu järele.

      Ta oli kõigest viieteistaastane olnud, kui ta isa – Conrad Selincourt – suri südamerabandusse. Viimastel aastatel, pärast ema surma oli Tamara hoolitsenud isa eest ja oli seepärast oma ea kohta ka küpsem ning välimuselt vanem kui enamik temaealisi tütarlapsi.

      Ta oli ka tublisti parema haridusega.

      Oxfordis elava ülikooli õppejõu tütrena oli ta tutvunud paljude meestega, kes olid niisama targad ja haritud kui ta isa, ja kuulanud nende vestlusi.

      Kui ta oli küllalt vana, et lugeda, oli tal peale õpiraamatute ligipääs ka headele raamatukogudele.

      Kui Conrad Selincourt oli tütardele andnud aju, siis nende ema oli kahtlemata andnud ilu.

      Maïkale oli tagatud koht Opera Company trupis tänu nii oma häälele kui ka kaunile välimusele.

      Tegelikult oli Maïka õpetaja Oxfordis talle selle koha muretsenud ja hoolitsenud ka selle eest, et neiu saaks palka, mis ületas kaugelt selle, mida võis loota kogemusteta amatöör.

СКАЧАТЬ