Armunäljas. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ püha akna all olevate toolide hõivamine samasuguse tähendusega, kui olnuks üritada katedraalis piiskopi toolile istuda.

      Need, kes seal istusid ja St. Jamesi tänavale vaatasid, silmitsesid teravalt möödujaid ja lubasid nende arvel vägagi vabameelseid kommentaare. Väideti, et klubi oli koht, kust said alguse pooled Londoni kõrgseltskonda puudutavad skandaalid.

      Isegi asevalitseja vennal ei õnnestunud ultraeksklusiivses ja moodsas seltskonnas ennast maksma panna. Samuti Cumberlandi hertsogil, kuna ta oli kelm, ega Yorki hertsogil, kuna ta oli lihtsalt vaene.

      Aga Beau Brummelli ja tema lähemaid sõpru – Argyle’i, Dorseti ja Rutlandi hertsogeid, ning Seftoni, Alvanley ja Plymothi lorde – võis alati kaarakna juures istumas näha.

      Alati, kui kindral hommikutuppa sisenes, lootis ta Beau’d oma tavalisel kohal istumas ja terava sarkasmiga kellegi reputatsiooni põrmustamas näha.

      Oli raske kujutleda teda üksiku ja vaesena kuskil Calais’s, hädavaevu ära elamas!

      Beau sõbrad istusid endiselt oma tavalistel kohtadel. Kindral vaatas ringi ja valis seltskonda, kellega liituda. Ta valis oma sihtmärki samasuguse hoolega, mis oli temast kunagi teinud tähelepanuväärse väejuhi.

      Kõik, kelle poole ta vaatas, tervitasid teda.

      „Tere, onu Alex!“ hüüdsid vanemad liikmed heatujuliselt.

      Kindral oli nende hulgas sama populaarne kui noorte keigarite hulgas, kes ütlesid lugupidavalt:

      „Tere õhtust, härra kindral.“

      Kindrali selja taga kutsusid ka nemad teda „onu Alexiks“ ja kindral oli sellest tõsiasjast meelitatud.

      Nende tuisupeade hulgas oli hüüdnimel oluline tähtsus. Õigemini, selles snobistlikus sotsiaalses ringkonnas, kus olulised polnud mitte ainult siniverelisus ja ajalooline sugupuu, vaid ennekõike meeldivus.

      „Kus sa eilse õhtu veetsid?“ kuulis kindral lord Seftonit lord Alvanleylt küsimas.

      Alvanley oli lisaks oma tarkusele tuntud ka kui suur gurmaan.

      Ükskord korraldasid klubi liikmed võistluse: sellele, kes suudab pakkuda kõige kallima roa, makstakse kogu õhtusöök lõpuks kinni.

      Võitis lord Alvanley vaheroaga, mis oli valmistatud kolmesaja metslinnu südamest.

      Seal oli kolmteist metsist, sada kurvitsat, kakskümmend faasanit ja nii edasi.

      Kogu roog maksis kokku ükssada kaheksa naela ja viis šillingit!

      „Ma olin Carlton House’is,“ vastas lord Alvanley lord Seftoni küsimusele.

      „Õnneseen!“ märkis tema sõber. „Mina einestasin kuningapalees – surmigav õhtupoolik! Ja söök, nagu oodata oligi, maitses nagu teisejärgulises trahteris!“

      „Enne kui kuningas hulluks läks, hindas ta head sööki väga kõrgelt,“ märkis lord Alvanley lakooniliselt, „aga Carême oli oma parimas vormis! Ma võin vanduda, et sellest ajast, kui Carême Inglismaale saabus, on asevalitseja veel tosin kilo juurde võtnud!“

      Just sellist algust kindral oligi oodanud. Nüüd manööverdas ta end rääkijate vahele.

      „Ka minu meelest on Carême hea kokk,“ ütles ta sügava häälega, mis oli kõlanud üle nii paljude lahinguväljade. „Aga ma tean kokka, kes on veelgi parem.“

      „Parem kui Carême?“ hüüatas lord Alvanley.

      Ta tegi seda nii valjusti, et paljud läheduses istuvad klubiliikmed katkestasid oma tegevuse ja jäid kuulatama.

      „Jah, tõepoolest,“ lausus kindral. „Aga kokk, kellest mina räägin, on teiesuguste noorte kehkenpükside jaoks liiga kallis. Kui ma jõuaksin teda ise palgata, pakuksin teile roogasid, mille kohta julgen kindlalt väita, et te pole siinpool kanalit kunagi midagi nii head maitsnud!“

      „Parem kui Carême?“ lausus lord Alvanley veel kord, justkui oleks ta arvanud, et ei saanud kindralist õigesti aru. „Asevalitseja saaks rabanduse, kui ta kuuleks, kuidas sa tema kallist kokka maha teed!“

      „Küllap vist,“ vastas kindral, „aga faktid on faktid. Ma võin teile kinnitada, kuigi Carême valmistab suurepäraseid roogasid, olen ma leidnud meistrite meistri.“

      „Ma ei suuda seda uskuda,“ katkestas lord Sefton. „Ja kus see fenomen siis on? Lase meil tema roogasid proovida ja ise nende põhjal järeldusi teha.“

      „Ma tõesti sooviksin, et saaksin teid enda juurde õhtusöögile kutsuda, et oma sõnu kinnitada,“ lausus kindral. „Aga nagu ma ütlesin, minu „fenomen“ on kallite killast!“

      „Sel juhul teen ma ettepaneku,“ ütles lord Alvanley elavnedes, „et üks meie seast palkab sinu soosiku ja annab piduliku õhtusöögi. Peale seda teeme hääletuse, et välja selgitada, kas sul oli õigus või mitte, onu Alex.“

      „Mina veaksin kindlasti selle peale kihla!“ sõnas lord Sefton.

      „Mina samuti!“ lisas lord Plymouth, kes oli nende vestlust pealt kuulanud.

      „Ainus küsimus on, kes selle õhtusöögi korraldab?“ küsis lord Alvanley uurivalt.

      Kindral teadis, et lord Alvanley, kes oli tänu oma mängukirele suurtes võlgades, poleks suutnud ise õhtusööki korraldada.

      Lord Alvanley oli kulutanud oma pärandusest üle viiekümne tuhande naela. Enamus rahast kadus nagu mutiauku, sest lordile meeldis ülakorruse rohelise laua taga istuda.

      „Mina korraldan selle õhtusöögi!“ ütles keegi kindrali selja tagant.

      Kindral pööras ümber ja suutis vaevu üllatust tagasi hoida.

      Rääkija oli Wayne’i markii, keda kindral polnud varem märganud.

      Araminta oli lõpuks kindralile tunnistanud, kellele Harry võlgu oli. Kindral oli mõtelnud, et poisil poleks saanud halvemini minna.

      Wayne oli kummaline ja ettearvamatu inimene. Tal oli palju häid omadusi ja kindral teadis, et ta oli suurepärane sõdur.

      Aga sellele lisaks oli markii uhke, kinnine ning mõjus jultunult ja ümbrusele rõhuvalt. Temast õhkus, nagu Harry oli maininud, teatavat üleolekut, mida paljud pidasid väljakannatamatuks.

      Markii polnud kunagi teinud ühtegi head tegu, aga ka mitte midagi mitteauväärset.

      Markii oli keeruline mees. Kindral, kes oli tuntud kui eriti heasüdamlik inimene, ei saanud sinna midagi parata, et talle markii ei meeldinud. Kuigi ta teadis, et oli ebaaus hinnata meest tema reputatsiooni järgi.

      Võõrustajate nimekiri, mille kindral oli mõttes Araminta kokakunsti näitamiseks koostanud, ei sisaldanud kindlasti Wayne’i markii nime.

      Esiteks, markiil oli palgal kokk, keda kogu kõrgseltskond teadis kui oma kunsti silmapaistvat esindajat.

      Teiseks, markii võttis väga harva osa kihlvedudest, mida klubis arvukalt sõlmiti ja mis olid muutnud kihlvedudemärkmiku olulise tähtsusega varanduseks.

      Aga mitte ainult kindralit ei üllatanud markii ettepanek, vaid ka СКАЧАТЬ