Armunäljas. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et Wellingtoni krahv võeti klubi liikmeks alles 1812. aastal – „Seega pole ma,“ oli ta lisanud, „sugugi mitte kõige noorem liige, muidugi vanuse poolest välja arvatud.“

      Kuna klubi asus St. Jamesi tänaval, kuulusid klubisse kõrgema seltskonna säravamad ja teravmeelsemad liikmed, nagu näiteks lord Alvanley ja ka jäljendamatu Beau Brummell, kes oli sunnitud aasta eest oma võlgade pärast Inglismaalt lahkuma.

      Charles James Fox, kelle alamkojas peetud kõned meelitasid kohale enam inimesi kui ühegi teise oraatori omad, oli samuti klubi liige. Seda olid ka Sir Robert Peel, kes esindas Londoni politseid, ja Shaftesbury kuues krahv, kes vaevas kõrgseltskonda jõledate märkustega, mis olid suunatud seltskondlikult kõrgemale rühkivate noorukite vastu, ning õelate naljadega, mis käisid lõbumajade kohta.

      Tegelikult võis White’sis leida iga tüüpi karaktereid ja isiksusi, kes muutsid Londoni kõrgseltskonna säravaks ja kadestamisväärseks kogu Euroopas.

      Aga klubis toimus ka kõige meeletum mängurlus, õhtust õhtusse kaotati ja võideti seal suuri varandusi.

      Harry oli Bedfordi hertsogile tohutult tänulik, et too tutvustas teda selle härrasmeeste paradiisiga. Aga Araminta mõtles endamisi, et võib-olla oleks olnud targem, kui ta vend oleks pidanud ootama senikaua, kuni ta oleks Londonis korralikult jalad alla saanud.

      „Kuussada naela!“ ütles Araminta valjusti. „Kas sul on veel elatusrahast midagi alles?“

      Pärast isa surma olid nad otsustanud ema igakvartalise elatusraha omavahel osadeks jagada.

      Harry sai poole elatusrahast. Teine pool jäi leedi Sinclairile ja tema kahele tütrele. Suure kokkuhoidmise ja säästmisega elasid nad sellest kenasti ära.

      Sel aastal seisid nad aga probleemi ees. Käes oli Araminta debüüdi aeg.

      Tegelikult oleks see pidanud toimuma juba eelmisel kevadel, kui Araminta sai kaheksateist. Kuna perekonnas valitses lein, ei suutnud nad mingisuguste meelelahutuste peale isegi mõtelda.

      Peagi pidi Araminta saama üheksateist. Ta oli arvestanud, et võtab osa vaid kohalikust ballist ja veel mõnest Bedfordshire’i pidustusest.

      Siis aga oli Bedfordi hertsoginna, kes oli leedi Sinclairiga sõbrasuhetes, ootamatult teatanud, et hertsog soovib pakkuda neile Londonis elamiseks ühte oma möbleeritud maja, ning seda terveks hooajaks. Nõnda oleks Aramintal olnud võimalik debüteerida hoopis Londonis.

      „Hertsoginna teatas, mu kallis, et ta kavatseb sind tutvustada ka Almackidele,“ ütles leedi Sinclair vaimustunult, „ning tänu tema hiilguse soosingule võime kindlad olla, et kõik auväärsed võõrustajad kutsuvad sind oma ballidele.“

      Esimest korda elus lahkusid Araminta ja tema noorem õde Caro rahulikust Bedfordshire’ist.

      Woburne Abby ei asunud nende kodust just mitte eriti kaugel, aga sellest hoolimata olid nad Bedfordi hertsogi ja hertsoginnaga, kes elasid enamjaolt Londonis, kohtunud vaid õige põgusalt.

      „Üks asi on elada uhkes majas, ema,“ ütles Araminta, „aga sa tead sama hästi kui mina, et ma ei saa ilmuda Londonisse omatehtud kleitides. Minu üle hakataks naerma. Ja kindlasti hakkavad nad mind kutsuma „piimatüdrukuks“ või leiutavad mõne muu sama õela hüüdnime.“

      „Sulle võib see üllatusena tulla, aga ma olen selle peale mõtelnud!“ ütles leedi Sinclair rahustava häälega. „Tegelikult säästsime me isaga aastaid raha nii sinu debüüdi kui ka abiellumise jaoks, kuigi me seda sulle kunagi ei maininud.“

      „Sa säästsid raha, ema?“ hüüatas Araminta üllatunult.

      „See oli muidugi väga keeruline. Nagu sa tead, pole meil kunagi kuigi palju raha olnud,“ ütles leedi Sinclair naeratades. „Vahel me müüsime oma aia puuvilju, ja ükskord võitis su isa võiduajamistel raha, ning me panime sellest poole hoiule.“

      Leedi Sinclairi silmad läksid niiskeks, kui ta oma mehest rääkis, kuid ta jätkas vapralt.

      „Meil oli ka teisi võimalusi. Sellest rahast ei piisa mitte ainult sinu kleitide ostmiseks, Araminta, vaid meil on võimalus ka meile laenatud majas mõned vastuvõtud korraldada.“

      „Ma suudan seda vaevalt uskuda, ema,“ hüüatas Araminta imetlusega.

      „Ma pole sugugi selline tuulepea, nagu te Harryga arvate!“ vastas leedi Sinclair uhkusega.

      Oli tõsi, et samaaegselt kui nad oma ema armastasid, pidasid nad teda kohati veidi hajameelseks.

      Leedi Sinclairil oli raskusi kokkulepete meelespidamisega, samuti ei jäänud talle naabrite ja tuttavate nimed meelde enne, kui ta neid väga hästi tundis.

      Ta hilines alati söögikordadele, kuna oli süvenenud vesivärvidega maalimisse, mis oli alati rõõmustanud tema abikaasat. Teinekord oli ta just alustanud lillede noppimist, et teha pot-pourri’d1, samal ajal kui teda majja tagasi oodati.

      Ta oli mitmeski mõttes nagu laps, kes igale säravale liblikale järele jookseb.

      Kuna leedi Sinclairi õnn oli koondunud kodu ümber, püüdsid tema lapsed teha kõik, et säästa teda inetustest ja ebameeldivustest ning eriti hoida rahaliste raskuste eest.

      Seepärast oli Araminta üsna üllatunud. Ema mitte ainult ei mõtelnud tulevikule, vaid oli ka teinud kestvaid jõupingutusi, et koguda aastate jooksul korralik summa Araminta debüüdi jaoks.

      Veel üllatunum oli Araminta siis, kui kuulis, et see summa oli märkimisväärselt suur, ulatudes saja kümne naelani!

      „Mis sa arvad, kullake, kas sellest piisab?“ küsis leedi Sinclair veidi kärsitult.

      „Loomulikult, ema! Aga ma ei või seda kõike ju enesele raisata. Me peame ka Caro peale mõtlema! Ta on juba seitsmeteistaastane ja võib-olla leiab hertsoginna järgmisel aastal, et on Caro kord Londonisse minna.“

      „Sa oled väga lahke ja isetu, mu armas,“ ütles leedi Sinclair hellalt, „aga ma loodan, Araminta, et sa leiad Londonis endale abikaasa.“

      Hetkeks jäi Araminta ema ehmunult vaatama, siis aga ütles vaikselt:

      „Jah, loomulikult, ema. Siis suudaksin ma Carot aidata. Ta peab saama oma võimaluse ja ma olen kindel, et ta näeb siis väga ilus välja.“

      „Te olete mõlemad silmapaistvalt kaunid,“ ütles leedi Sinclair. „Me isaga kahetsesime pidevalt, et meie kodu asub Bedfordshire’is, mis on kahtlemata eriti igav maakond.“

      Tänu hertsogi lahkusele asusid nad peagi elama kenasse majja, mis asus Russelli väljakul. Hertsog oli hankinud selle maja, et võimaldada oma sugulastel seal peatuda, kui need soovisid Londonit külastada.

      „Mul on täpselt kaks kuud aega,“ mõtles Araminta, kui nad kaheksandal aprillil Londonisse jõudsid.

      Kaks kuud, et ennast hästi tunda. Ja loomulikult lootis iga debütant saada abieluettepaneku – võimaluse korral väga rikkalt kosilaselt!

      Aga nüüd, vaid päev pärast saabumist, mõistis Araminta, et tema plaan kukub kokku nagu kaardimajake.

      Araminta mõistis kohe, kui Harry hommikusöögilauda istus, et midagi on korrast ära.

      Harry nägi väsinud СКАЧАТЬ