Taevas sõlmitud abielu. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jaoks ja et ükski naine ei sunni teda iialgi altari ette astuma. Tegelikult oli saanud juba tavaliseks naljaks kutsuda teda Buck Vanapoisiks!

      Oli isegi juttu olnud vanapoiste klubi asutamisest, kus tema oleks president

      Liiga hilja sai ta nüüd aru, et kui enamik sõpru teadis, et ta naljatab või pigem lükkab edasi seda kurja tundi, mil tuleb naine võtta, siis Edmund oli teda tõsiselt võtnud.

      “Just midagi niisugust, mida ainult tema teeb!” mõtles hertsog ärritatult.

      Siis mõtles ta, et üksnes Edmund võis abielluda niisuguse naisega nagu Lottie Linkley ja kujutada ette, et kui ta tõesti pärib tiitli, siis inimesed aktsepteeriksid Lottiet kui Buckhursti hertsoginnat.

      Ometi ei kahelnud ta, et kui Edmund kord hertsog on, ei muretseks ta enda põhjustatud seltskondlike skandaalide pärast kindlas teadmises, et mõisad ja varad, mis olid määratud hertsogkonna pärijale, tuleksid tema kätte.

      Edmund oli alati olnud raha küljes kinni ja kuigi tal oli seda küllalt palju, et elada mugavalt nagu tavaline noor seltskonnainimene, oli ta aina arutult ekstravagantne, olles veendunud, et nõbu pigem maksab tema eest, kui lepib skandaaliga, mille tooks kaasa tema võlavanglasse saatmine.

      Hertsog oli maksnud ja jälle maksnud ja viimane kord, mis oli natuke rohkem kui kuu aega tagasi, oli ta Edmundile kategooriliselt öelnud:

      “Sa pead aru saama, et see on viimane kord! Ma ei kavatse sulle enam pennigi anda selleks, et see läheks nagu põhjatusse kurku, veini, hasartmängude ja naiste peale!”

      “Kõike seda naudid sa ju ise ka,” oli Edmund häbematult vastanud.

      “Mina suudan ise maksta kõige eest, mida iganes ma teen või ei tee,” nähvas hertsog, “Aga pea meeles, et perekonnapeana pean ma jagama perekonna varanduse õiglaselt nende vahel, kes vajavad abi.”

      Ta nägi Edmundi huulil põlastavat muiet ja lisas:

      “Armas jumal, mees! Kas sa ei saa aru, kui palju kulutab mõis varjupaikade, lastekodude ja pensionide peale? See summa on astronoomiline! Samal ajal on meie kohus kindlustada neid, kes on meid minevikus teeninud, ja ma ei kavatse lasta sul rahakassat oma isekate tujude heaks tühjendada.”

      “Tõesti, nõbu!” vastas Edmund. “Ma ei suuda uskuda, et just sina mulle moraali loed! Kas sa saad aru, missugune maine sul on ja mida inimesed sinust räägivad?”

      “Mind ei puuduta see mitte kõige vähematki,” lausus hertsog kõrgilt, “ja minu ekstravagantsused ei ole üldsegi seotud raha kaotamisega odavates mängupõrgutes nagu sinul, või naiste peale, kelle amet on su taskuid tühjendada.”

      “Lennukad sõnad!” ilkus Edmund. “Mitte kõik me ei alustanud elu niisuguste hüvedega nagu sina.”

      Hertsog sai aru, et nõoga polnud mõtet rohkem rääkida. Ta üksnes rõhutas, et see on viimane kord, kui ta teise välja aitab, ning kui too jälle võlgadesse satub, peab ta maha müüma oma vara või minema võlavanglasse ja tema ei tee aitamiseks midagi.

      Edmund polnud isegi aitäh öelnud kopsaka summa eest, mille ta sai oma silmatorkavate võlgade klaarimiseks. Ta andis hoopis vastulöögi moel, mida hertsogi arvates mitte keegi neist oodata ei osanud, ja see oli kahtlemata väga tõhus.

      Ta oli mõnda aega kahtlustanud, et Edmund püüdis laenata raha kui hertsogkonna eeldatav pärija, ehkki arvestades seda, et hertsog oli veel noor mees, ei olnud kreeditorid eriti agarad säherdusel ebakindlal tagatisel laenama.

      Aga alati leidus neid, kes mängisid tõsiasja peale, et ta oli ise ennast kuulutanud vanapoisiks, samuti polnud teda ühelgi peol nähtud tüdrukuga, keda võinuks arvata hertsogile sobivaks kaasaks.

      Nüüd oli kardetud hetk kätte jõudnud ja ta teadis, ilma et õed oleksid seda pidanud sõnadesse panema, et tal tuleb midagi ette võtta.

      Ainult viivuks mõtles ta, et olgu ta neetud, kui peaks järele andma ainult selleks, et neile meele järele olla või et Edmundit lüüa.

      Siis mõtles ta, kuidas Buckhursti juveelidega ehitud Lottie Linkley istub tema ema kohal laua otsas või magab voodis, kus Buckhursti hertsoginnad olid sajandeid maganud, ja teadis, et seda ei tohi ta lubada.

      Ja peale kõige muu oli Buckhursti hertsoginna traditsiooniliselt kuninganna õuedaam.

      Vaikus tema selja taga oli muutunud rõhuvaks ja hertsog keeras ümber.

      “Väga hea,” ütles ta ja ta hääl oli kalk, “teie võit! Ma abiellun!”

      Elizabeth Hull hüüatas heameelest, hüppas püsti, jooksis venna juurde, heitis talle käed ümber kaela ja suudles teda põsele.

      “Ma teadsin, kullake, et sa oled mõistlik!” ütles ta. “Kuigi ma tean, et sa seda mõtet oled alati vihanud, olen ma kindel, et sa leiad mõne kaunitari, kes sobib hertsoginnaks, ja sa saad temaga väga õnnelikuks.”

      Hertsog võttis õe käed oma kaela ümbert ära ja läks uuesti laua juurde, et endale veel klaas šampanjat valada.

      “Mina teda ei leia,” ütles ta. “Kuna see on teie idee, ei kavatse ma selle teoks tegemisest osa võtta.”

      “Mida sa mõtled?” küsis Margaret. “Ma ei saa aru.”

      Hertsog täitis klaasi, enne kui vastas.

      “Olgem vähemalt praktilised. Ma ei suuda meenutada, millal ma viimati kohtasin noort neidu, keda teie peaksite sobivaks Buckhursti hertsoginnaks, ja mul pole ei aega ega soovi niisugust otsida.”

      “Kuidas sa siis abielluda saad?” päris Margaret.

      “See on teie, ja ainult teie mure,” vastas hertsog. “Te olete viimased viis – või isegi kümme? − aastat mu kallal närinud, et ma endale naise otsiksin. Väga hea, eks otsige siis keegi!”

      “Aga kuidas meie saaksime…” alustas Margaret, kuid õde katkestas teda.

      “Kas sa tõesti ütled,” küsis Elizabeth, “et meie peame sulle valima naise, kellega sa abiellud?”

      “Kas seda, või seab Edmund Lottie Linkley Buckhurst Parkis ja siin sisse ning kahtlemata kihutab minu hobustega Newmarketis.”

      Elizabeth karjatas õudusest ja ütles:

      “Ei-ei! Muidugi ei tohi seda juhtuda! Muidugi, kullake, me aitame sind igati, nii nagu saame.”

      “Asi ei ole lihtsalt aitamises,” lausus hertsog kaledalt. “Teie ütlesite mulle, et minu kohus on abielluda, ja ma arvan, et kujunenud olukorras ei saagi ma midagi muud teha. Aga mina selles ei osale! Teie otsite mulle tulevase hertsoginna ja mina abiellun temaga, et kindlustada pärija, aga mis puutub kõigesse muusse, siis kavatsen ma oma elu elada nii nagu alati.”

      Õde karjatas kohkunult:

      “Oh, Buck, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!”

      “Mõtlen küll!” vastas hertsog. “Sa tead niisama hästi kui mina, et paljalt mõte abielust on mind alati kohutanud kui talumatu ahistus ja kirjeldamatu tüütus.”

      “See ei tarvitse olla…” alustas Elizabeth.

      “Mu kallis Elizabeth, vaata enda ümber ringi. СКАЧАТЬ