Taevas sõlmitud abielu. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hiljaaegu oli ühes oma majas sisse seadnud võluva ja väga kütkestava väikese prantslannast tantsijatari, mõtles ta, et vaid kiresuudlustes ja leegis, mille naine kahtlemata temas süütaks, suudaks ta mõneks ajaks oma häda unustada.

      Aga kui ta lähenes majale, mille peale ta oli kulutanud kopsaka summa, ning veelgi rohkem hobuste ja kalliskivide peale, mida naine oli talt välja meelitanud, tabas ta end vaikselt vandumas: “Võtaks kurat kõiki naisi!”

      Mitu tundi hiljem koju tulles mõtles hertsog väga veetlevale naisele, kes hiljuti oli tema huvi äratanud.

      See naine, diplomaadi abikaasa, oli Londonis alles lühikest aega, ent polnud kahtlust, et kohe esimesel kohtumisel oli nende vahel tekkinud säde, mis ütles hertsogile liigagi selgesti, milline tuleb selle kohtumise lõpp.

      Kui ta nüüd sellest naisest mõtles, arutas ta, kas teeb vea, kui alustab veel üht armulugu just enne seda, kui ta abiellumine teatavaks tehakse.

      Ta ei petnud ennast mõttega, et tema uus huviobjekt pääseb keelepeksjate tähelepanust ja neist, kes jälgisid igat ta sammu nagu pidevalt pea kohal varitsevad pistrikud.

      Naine oli kutsunud teda õhtusöögile, ja hertsog oli täiesti kindel, et see on ainult kahele ning serveeritakse privaatses elutoas, tulvil lilli, mille lõhn hakkab pähe niisama nagu vein, mida serveeritakse.

      Nad peaksid üle laua sõnaduelli, ja kõigel, mida nad ütlevad, on varjatud tähendus.

      Ja kui siis õhtusöök on läbi, tulevad lilled, pehmete padjakestega diivan ja küünaldest valgustatud magamistuppa viiv paokil uks.

      See kõik oli nii tuttav, tema elu loomulik osa, et ta pidas seda sama normaalseks nagu oma majas hommikusöögile tulekut või oma hobustega läbi pargi ratsutamist.

      “Mida seal veel võib olla?” küsis ta ega osanud vastata.

      Ta ajas jalga pikad kitsad püksid, niisugused, nagu tõi moodi kuningas, kui ta veel printsregent oli, ning pani selga pika saba ja lühikeste hõlmadega kuue, ette kroogitud ja tärgeldatud kravati, mille kraenurgad ulatusid kõrgele üle lõuajoone, ning mõtles selle juures endast.

      Kui ta oli riietumise lõpetanud, tegi ta äkitselt ühe oma kiiretest otsustest; et ta selleks võimeline oli, teadsid ainult teda väga hästi tundvad inimesed.

      “Saada härra Dalton minu juurde,” ütles ta toapoisile.

      “Jah, teie hiilgus.” Toapoiss tõttas minema ja hertsog seisis ning vaatas ennast peeglis, mõeldes, et ta näojooned on teravamad kui olid eelmisel aastal ja aasta enne seda.

      “Ma hakkan vanaks jääma,” ütles ta endale. “Võib-olla on perekonnal õigus ja on aeg oma elu ära korraldada.”

      Siis mõtles ta taktitust, harimatust, rumalast tüdrukust, kellega ta peab abielluma, aga kes oleks kahtlemata just õige valik, sest ta on sama sinivereline nagu tema ja ta isal on temaga võrdne tiitel.

      Tüdrukust saab tema naine ja ta ootab, et mees täidaks oma abielumehekohuseid. Siis toob ta ilmale poja, kes on pärimises kõige tähtsam.

      Ent naine jääb igaveseks tema majja, tema ellu ja kahtlemata on tal mehele veel vähem öelda kui abielu esimestel päevadel.

      “Ma ei suuda seda taluda! Ma ei suuda seda teha!” ütles hertsog ja nägi peeglis, kuidas ta huuled neid sõnu laususid.

      Siis ei näinud ta enam enda, vaid Lottie nägu − tolle kutsuvaid punaseid huuli, paksult värvitud silmi −, kuulis labaste laulukeste sõnu, mida naine laulis, ja teadis, et tal pole valikut.

      Ta võlgnes selle oma perekonnale ja iseendale, et käitub väärikalt ja sündsalt, kui raske see ka poleks.

      Ja ta teadis ka, et tal oli õigus, kui ta mõtles, et ei tohi alust anda uueks skandaaliks just praegu, mil tema kiire abiellumine pidi takistama Lottiel oma abielust Edmundiga profiiti lõikamast.

      Uks avanes ja Dalton astus sisse.

      Ta oli olnud hertsogi sekretär ja pearaamatupidaja palju aastaid ning asjaolu, et kõik hertsogi majad ja mõisad toimisid nagu õlitatult, tulenes Daltoni üliosavast majandamisest ja kõige toimuvaga kursis olemisest.

      Hertsog pöördus peeglist ära.

      “Dalton, saada paruness von Schlüterile sõnum,” lausus ta, “et kahjuks pean ma temaga kohtumise täna õhtul ära jätma, kuna Tema Majesteet nõuab minu kohalviibimist Buckinghami palees.”

      “Väga hea, teie hiilgus,” vastas Dalton osavõtmatul toonil.

      “Homme saada talle tavalisel kombel suur lillekorv.”

      “Väga hea, teie hiilgus.”

      “Ma sõidan hommikul Newmarketisse,” lisas hertsog, “ja kuna ma jään sinna kauemaks kui harilikult, mõtlen ma, et oleks kõige parem, kui sa minuga kaasa tuled.”

      “Muidugi, teie hiilgus.”

      Hertsog ohkas.

      “Nüüd, Dalton, kuhu ma täna õhtul lähen? Ma ei suuda olla siin ja mõtelda iseendast.”

      Hertsog rääkis nii ägedalt, et sekretär jäi talle mõtlikult otsa vaatama, aga ta ei esitanud kunagi tarbetuid küsimusi.

      “Ma soovitan teie hiilgusel esmalt White’i juurde minna,” ütles ta, “seal on kahtlemata hulk teie hiilguse sõpru ees. Ma olen kindel, neil on palju ettepanekuid, kus saab kõige lõbusamalt õhtut veeta.”

      “Sul on õigus, Dalton,” sõnas hertsog. “Just seda ma teen, aga kui ma lähengi mujale, on küsitav, kas ma praegu leian midagi lõbusat.”

      Dalton ei öelnud ikka veel sõnagi ja hertsog, otsekui teades liigagi hästi, mida teine mõtleb, lausus teravalt:

      “Ma pean abielluma, Dalton! Kas see üllatab sind? See on juhtumisi tõsi.”

      “Ma arvasingi, et see võib juhtuda, teie hiilgus, kui ma kuulsin härra Edmundi abielust.”

      Hertsog põrnitses sekretäri hetke. Siis hakkas ta naerma.

      “Tõepoolest, Dalton! Kas on midagi, mida sina ei tea? Ma ootasin, et ma vähemalt seekord olen sust sammu jagu ees.”

      “Härra Edmundi abielu tehti teatavaks täna hommikul The Gazette’is,” lausu Dalton vaikselt. “Ma tahtsin näidata seda teadet teie hiilgusele, kui te naasete, aga ma tundsin täiesti kindlalt, et sellepärast oligi teie hiilguse perekond tulnud ja ootas teid.”

      “Sul oli õigus, Dalton, täiesti õigus,” nõustus hertsog. “Ja kuna nad tegid mulle selgeks, et mul pole teist teed kui võtta naine, siis seda ma kavatsengi teha.”

      “Ma võin ainult loota, teie hiilgus,” ütles Dalton pikkamisi, “et naine teeb teid õnnelikuks.”

      “Ta teeb mu paganama õnnetuks!” nähvas hertsog. “Keegi ei tea seda paremini kui sina! Aga ma arvan, et kui ohvritall peab olema, siis olen see mina! Issand, milline saatus! Ja ära sa mitte püüagi mulle mingeid häid soove öelda!”

      Ta ei oodanud sekretäri vastust, vaid sammus toast välja, ennast tohutu pingutusega valitsedes, et mitte ust pauguga kinni lüüa.

СКАЧАТЬ