Tormakas hertsoginna. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ikkagi ei osanud ta öelda, mispärast mõte Jabina Prantsusmaa-reisist, ema juveelid kleidipõues, talle nii vastumeelne tundus.

      “Tänapäeva noored naised suudavad enda eest ise seista,” mõtles ta.

      Seepeale meenusid talle Jabina süütud silmad ja lohuke naeratava tüdruku suunurgas.

      Ta vähkres rahutult voodis.

      “Unusta see plika!” tõreles hertsog endaga. “Ta on sulle juba küllalt sekeldusi kaela toonud! Tee nii, nagu sult paluti. Toimeta ta Londonisse viiva maantee äärde ja sõida jahiga koju.”

      Plaan kõlas arukalt ja ta otsustas selle vaatamata Jabina tüütusele ja omaenda tugevatele süümepiinadele täide viia.

      “Oleksin pidanud tagasi sõitma ja ta Rabapüü ja Ohaka kõrtsi jätma,” pomises hertsog.

      Miks oli ta end üldse pehmeks rääkida lasknud?

      Ta taipas, et selle põhjuseks oli vähene läbikäimine noorte neidudega.

      Veidral kombel ta isegi ei mäletanud, millal oli viimati mõne tütarlapsega kahekesi viibinud või kedagi Warminsteris võõrustanud.

      Tema harvade majapidude külalised olid enamasti eakaaslastest vallalised mehed.

      Vahetevahel külastasid teda sugulased, mistõttu ta oli sunnitud neid oma sõpradele tutvustama, kuid needki olid ikka vanemad abielupaarid.

      “Sinu elu on üksluine, Drue! Võta ometi midagi ette,” ahastas Freddie. “Tule meiega Londonisse. Balliõhtutel ootavad sind kirjeldamatud graatsiad ja ööklubides moodsad lõbutüdrukud.”

      “Eelistan siin olla,” puikles hertsog.

      “See ei ole normaalne! Niiviisi saab sinust juba enne kolmekümnendat sünnipäeva ennasttäis kuivik!” hoiatas Freddie.

      Tookord oli hertsog sõbra sõnade üle naernud, kuid nüüd meenus talle, et ka Jabina oli teda vanaks ja juhmiks ennasttäis kuivikuks nimetanud. Võib-olla rääkisid nad mõlemad tõepoolest tõtt.

      “Olen see, kes olen,” sõnas ta kangekaelselt, kuid mitte enam niisama veendunult kui varem.

      Ta keeras rahutult külge ja soovis kogu hingest uinuda, sest järgmiseks päevaks planeeritud teekond tõotas kujuneda katsumusterohkeks.

      Ta kujutles verinoort ja ilmsüütu näoga Jabinat kõrvaltoas õndsat und magamas.

      Samas oli ta enda peale pahane, sest tüdruku välimus ei oleks tohtinud talle vähimalgi määral korda minna.

      Jabina ilmus nähtavale alles siis, kui hertsog, söör Ewan ja leedi McGairn olid hommikusöögi lõpetanud.

      Tüdruk tuiskas söögituppa nagu väike tuulispask, tegi majaemandale kniksu ja kukkus ülevoolavalt vabandama.

      “Tahtsin varem tõusta, kuid magasin sisse,” selgitas ta. “Pärast äratust jäin uuesti magama. Te ei kujuta ette, kuidas mind niisugused asjad ärritavad!”

      “Oleksid pidanud laskma abikaasal end äratada,” kostis leedi McGairn. “Tean omast kogemusest, et kui söör Ewan on otsustanud tõusta, siis ei ole minulgi võimalik edasi magada!”

      Leedi võidukas toon andis hertsogile mõista, et tema eesmärk on selgitada, kas väidetav abielupaar jagas öösel voodit.

      Jabina ei teinud aga võõrustaja uudishimust väljagi.

      “Mul on hommikul alati raske tõusta,” möönis ta, “kuid õhtuti pole mul uneraasugi!”

      “Minu teada pole tema hiilgusel kombeks Warminsteris kaua üleval olla,” sõnas leedi McGairn. “Tema hiilgus eelistavat Londoni pöörasele ja pahelisele seltsielule märksa rahulikumat elustiili.”

      “See on tõsi!” kohmas hertsog kiiruga. “Kui lubate, siis lähen ja vaatan, kas meie ärasõiduks on ettevalmistused tehtud, proua.”

      Kui ta oli söögitoast lahkunud, pöördus leedi Jabina poole.

      “Oled teinud aruka valiku, mu kullake. Warminsteris ootab sind vaikne ja eeskujulik elu ning ma olen kindel, et hertsog on kiiduväärt ja usaldatav abikaasa.”

      “Võib-olla ta polegi nii igav kui esmapilgul tundub,” vastas Jabina mõtlematult ja tabas leedi McGairni imestunud pilgu.

      “Kallis laps, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”

      Leedi silmis helkis tuluke, mis hoiatas selle eest, et ta kavatseb äsjakuuldut korrata kõikidele, kes vähegi ette satuvad.

      “Ta arvab, et abiellusin hertsogiga üksnes tiitli pärast,” taipas Jabina, kuid oli juba hilja öeldut olematuks teha.

      Ta kugistas hommikusöögi kähku alla ja needis oma suurt suud.

      Söögitoast väljudes avastas ta, et hertsog ootab teda juba eesukse trepimademel.

      Nagu Šoti elamutes tavaks, paiknesid tähtsamad ruumid esimesel korrusel, ja lai kivitrepp võimaldas neil kolmekesi kõrvuti allkorrusele minna, söör Ewan neljandana kannul.

      “Proua, mul on praegu suurepärane võimalus teie imeilusat elamist kiita,” ütles hertsog meelitavalt. “Näen, et olete seintele põnevaid pereportreid riputanud.”

      “Oleme oma suguvõsa üle väga uhked,” kostis leedi McGairn. “See siin on meie suguvõsa vanem, kes võitles taanlastega.”

      Tema kondine sõrm osutas halvasti eksponeeritud ja paksu tolmukorra alla mattunud maalile.

      “Tähelepanuväärne mees!” märkis hertsog.

      “Ja sellel pildil on esimene baronet ajast, mil meie oma James VI-st sai Inglismaa kuningas James I. Too nägus naine on tema abikaasa, kes sünnitas ei rohkem ega vähem kui neliteist last, kellest jäid ellu ainult kümme!”

      “Väga imekspandav!” pomises hertsog.

      Nad jätkasid trepist alla minekut, kuni leedi McGairn ütles: “Ja see on meie kõige romantilisem esivanem oma mehega.”

      “Miks romantiline?” tahtis Jabina teada.

      “Pildil kujutatud McGairnide vanem saavutas 45. aasta ülestõusus inglastega kokkuleppe, mis tagas talle ja ta suguvõsale puutumatuse.”

      “Aga leedi?” tundis Jabina huvi.

      “Jean Ross oli naaber, kes jäi inglise väesalkade luuramisega vahele. Ta toodi lossi ja mõisteti siinsamas surma!”

      “Mis edasi sai?” ajas Jabina silmad suureks.

      “Teda talutati parajasti suurest saalist kohtuistungilt minema, kui söör Angus McGairn, suguvõsa vanem, kes oli naise ilu lummusesse langenud, tema kaitseks välja astus.”

      “Mida ta ütles?” oli Jabina põnevil.

      “Ta ütles: “Te ei tohi seda naist tappa – ta on minu abikaasa!””

      Конец ознакомительного СКАЧАТЬ