Tormakas hertsoginna. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ te olete üks igavavõitu hertsog,” ei hakanud piiga keerutama. “Isegi teie riietus on ajast ja arust. Teie kaelarätt on liiga lõtv, kraereväärid ei ulatu lõuani ja juuksed on lohakalt lõigatud.”

      Hertsog, kes oli oma tagasihoidliku rõivastumisstiili üle alati uhke olnud, tundis, kuidas solvumine ja pahameel temast võitu saavad.

      “Ei ole mõtet minna isiklikuks,” lausus ta jäiselt, “kuid pole välistatud, et hiljem pead mind konservatiivsuse, juhmuse ja igavuse eest tänama. Vastasel juhul oleksid võinud korraliku supi sisse sattuda.”

      “Mis supi?” muutus Jabina uudishimulikuks.

      Hertsog põrnitses tüdrukut ja valmistus midagi salvavat ütlema, ent taipas, et neiu on temaga täiesti siiras.

      Ta nägi, et Jabina ei osanud tõepoolest aimata, mis võinuks juhtuda, kui ta oleks sattunud St. Jamesi tänava härrasmeesteklubide püsikundedest eluvendade või keigarite tõlda. Kahtlemata oli palju selliseid, kellele noor vallaline neidis olnuks kerge saak.

      Et hertsog oli vait, muutus tüdruk kärsituks: “Rääkige ometi!”

      “Sinu käitumine on üdini rumal!” tõreles hertsog. “Ma kordan, Jabina – sa ei tohi sõita Londonisse või Prantsusmaale üksi, ilma saatjata. See on ilmvõimatu. Ja ära loodagi, et luban sul midagi nii laiduväärset ja ohtlikku korda saata.”

      “Kuidas te kavatsete mind takistada?” küsis neiu trotslikult.

      “Annan su esimeses ettejuhtuvas linnas šerifile üle,” ähvardas hertsog. “Tema järelevalve all viiakse sind koju isa juurde.”

      Tüdruk karjatas.

      “Ei! Te ei tohi seda teha! Kuidas te võite nii julm ja reeturlik olla?”

      “Ma pole ei seda ega teist. Olen lihtsalt mõistlik ja toimin ennekõike sinu huvides.”

      “Te luiskate!” nähvas Jabina ebaviisakalt. “Te kardate ainult iseenda pärast.”

      “Ära ole lapsik!” manitses hertsog. “Usu mind, soovin sulle vaid head.”

      “Ma vihkan häid asju! Vihkan tanguputru, võileibu ja kuuma piima!” pirtsutas Jabina ja nõudis: “Miks ei võinuks teie asemel olla meeldiv ja särtsakas noormees, kes mind hea meelega aitaks?”

      “Vabanda väga, Jabina,” kostis hertsog rangelt, “aga ma olen juhtumisi vägagi kaastundlik inimene, ehkki sulle nii ei tundu. Tean maailmaasjust kindlasti rohkem kui sina. Oleks kuritegu lubada sul ihuüksi see pöörane teekond ette võtta.”

      Viivuks jäid mõlemad vait.

      “Kas te… mõtlesite seda tõsiselt, et… annate mu… šerifile üle?” söandas Jabina viimaks ettevaatlikult küsida.

      “Muidugi!” oli hertsog vankumatu. “Ja ma kinnitan, et ühel päeval oled sa mulle selle eest veel tänulik.”

      “Aga koju naastes laulatatakse mind sunniviisiliselt lord Dornachiga ja seda ma teile ei andesta! Mitte iialgi – kas kuulete? Ma vihkan teid! Vihkan!”

      “Mul on väga kahju,” lausus hertsog, “aga mul ei jää muud üle.”

      “Ma teen teist vahakuju ja hakkan teid nõeltega torkima,” lubas Jabina. “Loodetavasti vaevlete põrgupiinades!”

      Hertsog ei vaevunud talle vastama ja veidi aega sõideti vaikuses.

      Viimaks piuksatas Jabina anuva häälega: “Palun ärge rääkige minust šerifile! Kui jätate mu võõrastemajja, siis leian endale uue… abilise. Siiani on mul vedanud ja inimesed käituvad minuga… lahkesti.”

      Hertsogi peast lipsas läbi mõte, et vahel on inimesed liigagi lahked, ja sedagi üksnes omakasupüüdlikkusest. Sellepärast sõnas ta valjult justkui vabanduseks: “Ära pahanda, Jabina, kuid ma viin su siiski šerifi juurde. Sind üksi ja kaitseta jättes võtaksin endale ülisuure vastutuse.”

      “Te olete elajas!” karjatas Jabina vihaselt. “Ma ei arvanud, et keegi võiks nii julm ja õel olla. Kui ma lord Dornachiga naitumisest pääsemiseks kaljult alla hüppan, siis on see puhtalt teie süü – sähke siis oma vastutus kogu eluks!”

      Jälle pidas hertsog paremaks keelt hammaste taga hoida ja nad jätkasid sõitu vaikuses.

      Tuul oli pisut vaibunud, kuid nüüd sadas tihedat lund. Pehmed räitsakad potsatasid akendele ja varjasid väljavaate peaaegu täielikult.

      Teeolud olid veelgi halvenenud ja tõld kõikus tugevasti küljelt küljele, ent hobused kappasid visalt edasi.

      Hertsog kummardus aknaklaasi hõõruma, et näha, kui kaugele nad on jõudnud.

      Üha süvenev hämarus pani muretsema, kas nad ikka suudavad kottpimedas võõrastemaja leida.

      Jabina, kes oli justkui tema mõtteid lugenud, oletas: “Kes teab, võib-olla mattume lumme ja külmume surnuks. Kui meid leitakse, siis hakatakse kindlasti huvi tundma, kes on see võõras tütarlaps hertsogi kõrval.”

      Ta pahvatas oma sõnade üle naerma.

      “Mõelda vaid, missugune skandaal! Suursugune Warminsteri hertsog leiti surnuna tundmatu Šoti iluduse kaisust!”

      “Millal sa ometi taipad,” torises hertsog, “et oled upsakas?”

      “Kas teile ei meeldigi punapead?”

      “Mitte eriti!”

      “Ma tean täpselt, missugused naised teile meeldivad,” pilkas Jabina. “Vaiksed hallid hiirekesed, kelle lemmikväljendid on “Jah, teie hiilgus“ ja “Ei, teie hiilgus”. Nad kiidavad teile alati takka ja käituvad lõpmata kombekalt.”

      “Säärase naise puhul oleks vähemalt praegune olukord välistatud,” kohmas hertsog.

      “Loomulikult,” õelutses Jabina. “Aga mõelge ometi, kui igav oleks temaga elada! See on peaaegu sama, kui ennast üha uuesti teie igavaid kopitanud raamatuid lugema sundida.”

      Ta naeris lustakalt.

      “Üllatused oleksid välistatud. Poleks vähimatki tähtsust, kas asute järgmise peatüki kallale või kordate äsjaloetut, sest midagi uut niikuinii oodata ei ole.”

      Hertsog vaatas aknast välja ja ohkas.

      “Kinnitan sulle, Jabina, et erinevalt sinust ei huvita seiklused mind põrmugi,” ütles ta. “Minu ainuke lootus on jõuda turvaliselt lähimasse võõrastemajja.”

      “Pabistamisest pole tolku,” jätkas tüdruk torkimist. “Palgake kutsar, kellele võite iga ilmaga kindel olla – või hakake ise tõlda juhtima!”

      “Higman on teeninud mind juba viisteist aastat…” alustas hertsog, ent puhkes naerma. “Ausõna, Jabina, mulle näib, et sa õrritad mind sihilikult! Ma pole kunagi varem nii tüütut neidu kohanud!”

      “Teil on vedanud!” kuulutas tüdruk. “Kui teiega oleks praegu kaasas teie igav ja kopitanud südamedaam, siis valaks ta kahtlemata pisaraid ja klammerduks teie külge nagu ärahirmutatud luuderohi!”

      Hertsog kavatses СКАЧАТЬ