Mägede jumalanna. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ märkas ta järve kaldavees kasvavaid kollaseid iiriseid.

      See oli nii kaunis, et Thea poleks imestanud, kui näkineitsi oleks pea veest välja pistnud.

      Merkuuril oli kindlasti janu. Neiu ratsutas järve äärde ja tuli sadulast maha.

      Ta sidus ohjad sadulaharjale, jättis hobuse jooma ja läks ise edasi, imetledes järve, lilli ja puid.

      Ta oleks nagu mingisse teise, tundmatusse maailma sattunud.

      Kõik erines sellest, mida ta seni oli näinud.

      Thea oli ringivahtimisest nii haaratud, et ei märganud madalal pingil istuvat meest enne, kui oleks talle peaaegu otsa komistanud.

      Mehe ees seisis lõuendiga varustatud molbert.

      Nähtavasti oli ta järve maalimisest nii haaratud olnud, et polnud Thead märganud.

      Thea vaatas lõuendile ja mõtles, et silmanähtavalt on kunstnikul annet. Ja mees oli esimene inimene, keda ta pärast paleest lahkumist kohtas.

      Thea lootis, et mees annab talle vajalikku teavet.

      “Vabandage, mein herr,” alustas ta viisakalt, “kas võiksite öelda, kus…”

      Enne, kui ta lause lõpetada sai, karjus mees:

      “Minge minema! Jätke mind rahule! Olen kinni!”

      Mees oli rääkinud nii vihaselt, et Thea jäi hämmastunult vaatama.

      Kui välja arvata isa, polnud keegi temaga niiviisi rääkinud.

      Thea tardus hetkeks soolasambaks.

      Tahtes nähtavasti teda kuuletuma sundida, pööras kunstnik pead.

      Ta vaatas Theale otsa ja vaikis imestunult.

      Tükk aega ta lihtsalt vaatas.

      Thea tegi sama ja imestas mõttes, et keegi, kes näeb nii hea välja, käitub nii jämedalt. Kunstnik ei sarnanenud ühegi mehega, keda ta seni oli näinud.

      Tal olid pikad mustad juuksed, selgepiiriliste klassikaliste joontega nägu ja pruunid silmad, mis tundusid Theale peaaegu mustadena.

      Pärast pikka vaikust ütles mees: “Palun vabandust! Ma ei osanud mägijumalanna külaskäiku oodata!”

      Thea puhkes tahtmatult naerma.

      Ta oli alati uskunud, et lumistel mäetippudel elavad jumalad ja jumalannad.

      Nad näitavad oma pahameelt välja sellega, et saadavad alla jääkülma vett ja autasustavad oma soosikuid rikkaliku metsmaasikasaagiga.

      Kunstnik tõusis Thealt hetkekski pilku pööramata.

      Mees oli pikk ja laiaõlgne.

      Thea märkas, et ta on riides oma elukutsele vastavalt.

      Kuue oli ta seljast võtnud, sest päike oli soe, eriti veel siin, kus soojus järveveelt tagasi kiirgas.

      Lipsu asemel oli tal kaelas suurde sõlme seotud punane siidrätt.

      Kuna Thea midagi ei öelnud, jätkas kunstnik: “Palun andestage mulle ja lubage mul vastata teie küsimusele, mida ma teil lõpetada ei lasknud.”

      Mees näis oma jämedat käitumist nii siiralt kahetsevat, et Thea naeratas ja ütles: “Võib-olla peaksin hoopis mina vabandama, et segasin teid ajal, kui maalisite midagi nii kaunist.”

      “Olin nii pahur seepärast, et ei suutnud seda täiesti tabada,” ütles kunstnik. “Kuidas kujutada veepinnal tantsisklevaid päikesekiiri ja puude salapära?”

      Thea vaatas talle hämmastunult otsa.

      Sedasama oli ka tema mõelnud, kuid keegi polnud siiani ta mõtteid välja öelnud.

      “Tohin ma pilti vaadata?” küsis ta.

      Kunstnik viipas käega selle poole.

      “Mulle oleks see au,” ütles ta. “Samal ajal olen ma ülimalt teadlik sellest, et olen maalimises käpard.”

      Thea läks molberti juurde.

      Ta nägi esimesel pilgul, et maal erineb täiesti neist, mis palee seintel rippusid.

      Kunstnik polnud püüdnudki täpselt järve ja puid edasi anda.

      Thea mõtles, et maalis kajastuvad kunstniku tunded, ja kummalisel kombel oli ta tabanud vaatepildi salapära, milleks traditsioonilise kunsti harrastajad iial pole võimelised.

      Maali vaadates tundis Thea endal mehe pilku.

      Lõpuks ta ütles: “Arvan, et maalisite pigem seda, mida tundsite, mitte seda, mida nägite. Kui tark teist! Tundub, nagu liiguksid puude all metsavaimud ja vee all vallatleksid näkineitsid!”

      Thea oli öelnud seda pigem endale kui mehele ning kuna too vaikis, pööras ta ümber kunstnikule otsa vaatama.

      “Te olete mägede jumalanna!” hüüatas mees. “Mitte keegi pole kunagi mõistnud, mida püüan oma maalides edasi anda.”

      “Seda on raske sõnadesse panna.”

      “Loomulikult,” vastas kunstnik, “kuid see, mida mõtlete, on palju tähtsam.”

      Thea oli küsimas, kuidas mees võib temaga niiviisi rääkida, kui Merkuur perenaise juurde tuli.

      Kabjamüdinat kuuldes pööras kunstnik pead ja vaatas hämmastunult hiiglaslikku ratsut. Kui välja arvata valge tähekujuline lauk laubal, oli too üleni süsimust.

      “Ah nii te siis minuni jõudsitegi,” tõdes ta.

      “See on Merkuur,” tutvustas Thea.

      “Jumalate käskjalg!” hüüatas kunstnik. “Kuidas saakski ta keegi teine olla?”

      Mees patsutas Merkuuri kaelale ja Thea ütles: “Tahtsin teilt ennist küsida, et ehk teate läheduses mõnda kohta, kus mina ja Merkuur võiksime süüa saada. Meil on pikk tee seljataga.”

      “Mõistagi,” vastas kunstnik lumiseid mäetippe vaadates, “kuid kardan, et ambroosiat pole mul teile pakkuda.”

      “Olen rahul ükskõik millega, mis hamba all ei karju,” naeratas Thea.

      Söögile mõeldes tundis ta näljanäpistust, kuna polnud eelmisest õhtust saati midagi söönud.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно СКАЧАТЬ