Mägede jumalanna. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii vana kui kuningas Otho!” nähvas Thea.

      “Mis vahet seal on, on ta vana või noor!” karjus kuningas.

      “Minu jaoks on! Mina abiellun temaga – mitte sina!”

      Kuninga kannatus katkes.

      “Kuidas sa julged minuga nii rääkida?” möirgas ta. “Teed, nagu ma käsin ja jutul lõpp!”

      “Mida sa siis teed, kui keeldun?” küsis Thea. “Kas vead mu meelemärkusetuna altari ette? Vannun, et ei ütle ühtki sõna, mis teeks minust kuningas Otho naise!”

      Kuningas läks näost tumepunaseks.

      “Pagan võtku!” karjus ta. “Sa paneksid isegi pühaku kannatuse proovile! Teed, nagu ütlesin, Thea. See on mu viimane sõna!”

      Rääkides vaatas kuningas tütrele otsa ja taipas, et too ei kavatse alla anda.

      Thea oli väikest kasvu ja hapra kehaehitusega, kuid praegusel hetkel oli nende vahel kummaline sarnasus.

      Nad mõlemad hoidsid visalt oma otsusest kinni.

      “Sa abiellud kuningas Othoga!”

      Kuninga sõnad näisid toas vastu kaikuvat.

      “Ei, papa! Keeldun seda tegemast – nüüd ja igavesti!”

      “Väga hea,” ütles kuningas. “Kui sa järgmise kahekümne nelja tunni jooksul meelt ei muuda, istud oma toas luku taga vee ja leiva peal.”

      Thea põrnitses isast mööda ja kuningas jätkas: “Sul ei lubata ratsutamas käia ja Merkuur viiakse kahe päeva pärast toimuvale hobuselaadale.”

      Theale tõusis veri näkku.

      “Tahad öelda,” küsis ta, “et müüd Merkuuri maha?”

      “Olen sõnapidaja mees,” ütles kuningas. “Kui sa ei nõustu kuningas Otho naiseks saama, müüakse Merkuur maha.”

      Hetke Thea lihtsalt seisis ja vaatas isale otsa.

      Siis piiksatas ta vaikselt nagu kinnipüütud loomake, pööras selja ja jooksis toast välja.

* * *

      Thea jooksis oma magamistuppa, lõi ukse kinni, keeras lukku, viskus voodile ja puhkes nutma.

      Need olid abituse pisarad, sest Thea teadis, et isa on võitnud.

      Ta armastas Merkuuri, kes oli olnud tema seltsiline sünnist saati.

      Merkuur oli osa temast, kuulus ainult temale ja neiu teadis, et ilma selle hobuseta ei suudaks ta elada.

      Sel hetkel vihkas ta isa kõigest hingest.

      Isa oli kasutanud ainsat relva, mille kohta ta teadis, et tütar ei suuda end selle vastu kaitsta.

      Thea mõtles abitult, et oleks valmis abielluma kasvõi vanakurja endaga, kui Merkuur talle jäetaks.

      Võimalik, et uus omanik Merkuuri peale karjub, teda näljutab või peksab ja Thea ei saa teda enam millegagi aidata.

      Merkuur ei saaks sellest aru ega mõistaks, mis toimub.

      “Ma abiellun kuningas Othoga!”

      Theale tundus, nagu oleks deemon ta oma küüsi haaranud ja sundinud isa alandava otsusega nõustuma.

      Thea lamas nuttes voodil, kui kuulis koputust.

      “Mis vaja?” küsis ta.

      “Siin Martha, teie kuninglik kõrgus. On aeg õhtusöögiks riideid vahetada.”

      “Ma ei lähe täna alla õhtust sööma!” hüüdis Thea.

      “Hästi, teie kuninglik kõrgus. Toon õhtusöögi teile tuppa.”

      Martha läks ära.

      Thea küsis endalt mõttes, kas talle tuuakse seda, mida kõik söövad, või vett ja leiba, nagu isa oli ähvardanud.

      Thea oli kindel, et isa teab, et on lahingu võitnud.

      Ta pidi isale kuuletuma nagu oleks ta ori, kes on käsipidi võidukaariku külge seotud.

      Ta abiellub kuningas Othoga ja kindlasti kujuneb sellest tähtsündmus.

      Linnaelanikud on tänavatel, hõiskavad, lehvitavad ja puistavad ta teele roosi õielehti.

      Kirikus ootab teda vana hallipäine mees.

      Kuningas Otho esimene naine oli surnud ja Thea oli kindel, et mees abiellub uuesti ainult seepärast, et tahab endale pärijat.

      Sellele mõeldes hakkas Thea värisema.

      Vastikus oli tugevam kui ükski teine tunne, mida ta varem oli läbi elanud.

      Theal polnud aimugi, mis mehe ja naise vahel armatsemise ajal toimub.

      Loomulikult teadis ta, et abieluinimesed magavad ühes voodis.

      Kuningas Otho hakkab tema kõrval magama ja puudutab teda oma sooniliste kätega.

      Arvatavasti ka suudleb.

      Kujutledes, kuidas mehe närtsinud huuled tema omi puudutavad, tahtis Thea karjuda.

      “Ma ei suuda seda taluda! Ei suuda!”

      Mööda printsessi põski voolasid pisarad.

      Siis mõtles ta taas Merkuurile.

      Sellele, kui puhtalt ta hommikul takistusi oli ületanud.

      Sellele, kuidas ta alati tervituseks nuhutas.

      Kuidas ta kutse peale alati kohale kappas.

      Merkuur! Merkuur! Kuidas suudab ta hobuse kaotust taluda?

      Thea läks akna juurde ja vaatas välja.

      Oli alles kevad, oli käes loojanguaeg ning taevas hõõgus kuldsetes ja punastes toonides.

      Loojuva päikese viimsed kiired panid lume mäetippudel särama, kuid taevasse olid ilmunud juba esimesed tähed.

      Võrreldes pimedusega, mis printsessi südant täitis, oli see hingematvalt kaunis.

      Theale tundus, et nüüdsest on elu ainult üks õuduste, alanduste ja vastikuse rada.

      Kõrgel ootas teda paradiis. Kui ta ainult selleni ulatuks!

      Printsess kujutles, kuidas Apollo sõidab kaarikus, mida veavad suurepärased hobused, üle taevalaotuse, ja toob valgust neile, kes viibivad pimeduses.

      Ta ei valgusta mitte ainult õnnetute hingi, vaid ka nende meeli.

      Thea kujutles end Merkuuri seljas üle kuldpunase taevalaotuse kappamas.

      Kui loojangu värvid tuhmusid ja saabus pimedus, tuli neiule hea mõte.

      See oli nii pöörane, nii revolutsiooniline, СКАЧАТЬ