Uhke printsess. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Veel enne kui Ilona vastu hakata jõudis, enne kui tal vähimatki aimu oli, mida mees teha plaanis, surus mees oma suu Ilona huultele ja suudles teda!

      Ilona oli sedavõrd üllatunud, et tardus liikumatult paigale, kui ta huuled mehe huulte vangistuses olid ja mehe käed ta ümber põimusid.

      Seejärel, sama kärmelt, kui ta naise maha oli tõstnud, seadis ta Ilona jälle sadulasse tagasi.

      Kui Ilona instinktiivselt ohjadest haaras, et tasakaalu säilitada, ütles mees:

      “Te olete selleks liiga ilus, et end poliitikaga vaevata! Minge koju, kaunitar, ja flirtige oma iluga!”

      Naine jõllitas hetke sõnatult meest, võimetu end kokku võtma või aru saama, mis oli toimunud.

      Kui mees oli rääkimise lõpetanud, andis ta hobuse laudjale tugeva laksu, mille peale loom edasi sööstis, ja kohe nägi Ilona otse enda ees jõge.

      Enne kui Ilona juhtunust arugi sai, sumpas hobune juba vees.

      “Kuidas ta julges… kuidas ta julges mind suudelda?”

      See on ennekuulmatu! Uskumatu! Lubamatu!

      Ja siiski, mõtles naine abitult, ei olnud ta selles suhtes midagi ette võtnud!

      Ta oleks võinud kisendada, mehele piitsaga äiata või vähemalt ägedalt ja meeleheitlikult vastu hakata, nagu iga korralik neiu seda teinud oleks.

      Kuid Ilona ei teinud midagi!

      Ta lihtsalt lasi mehel end käte vahel hoida ja oma huuli suudelda.

      Ilonat ei olnud keegi kunagi varem suudelnud.

      Tegelikult ei olnud keegi iial seda üritanudki ja Ilona ei teadnud, et mehe suu võib nõnda vangistada ning tema huuled olla nii kindlad, tugevad ja nõudlikud.

      Ilona oli alati kujutlenud, et suudlus on midagi väga pehmet ja õrna, kuid see võõra suudlus näis Ilonat häirivat moel, mida ta isegi endale seletada ei osanud.

      Nagu oleks mees tema üle võimu omanud ja Ilona talle alistunud.

      Ilona tundis, kuidas ta põsed sellest mõttest õhetasid.

      Ta oli nii sügavalt mõttes, et märkas alles jõe teisele kaldale jõudes oma eskorti seal ootamas.

      Ohvitserid ja teenrid nägid äärmiselt hukkamõistvad välja! Neil oleks selleks ka tuline õigus, kui nad teaksid, mis juhtunud oli!

      “Tänu taevale, teie kuninglik kõrgus on terve!” hüüatas kolonel Ceáky. “Kuid te ei oleks tohtinud üle jõe minna!”

      “Miks ei?” küsis Ilona.

      “Me saame aru, printsess, et teie hobune hakkas perutama,” rääkis kolonel pikkamisi, nagu hoolikalt sõnu valides, “ja see oli õnnetu juhus, et teid Sárose territooriumile viidi.”

      “Ilmselt ei juhtunud midagi halba,” märkis teine ohvitser.

      “Ei, muidugi mitte,” nõustus kolonel. “Kuid me peame paluma teil järgmine kord ettevaatlikum olla, printsess.”

      Ilona pööras oma hobuse ees laiuva stepi poole.

      Ta sai väga hästi aru, et koloneli jutt perutavast hobusest oli vabandus nende endi jaoks, et nad oma ülesannete kõrgusel ei olnud ja Ilonal põgeneda olid lasknud.

      Kuid see ei läinud Ilonale korda.

      Teda huvitas hoopis tõsine noot mehe hääles, kui ta Sárose territooriumile sattumisest rääkis.

      “Nagu te teate, kolonel,” ütles Ilona valjusti. “Ma olen alates kümnendast eluaastast Dabrozkast eemal olnud. Ma ei mäleta, et neil päevil oleks jõe ületamine keelu all olnud. Muidugi võis see mul meelest minna.”

      Ilona märkas, kuidas kolonel Ceáky vaatas majori poole nagu kaheldes, mida Ilonale vastata.

      Ta nägi mehe silmades ilmet, mis väljendas peaaegu hirmu, kuid Ilona arvates võis see olla tingitud faktist, et nad kartsid tema isa.

      Kes ei kartnud?

      Juba kodus oldud kahekümne nelja tunni jooksul oli Ilona aru saanud, et kõik palees roomasid ja tundsid hirmu ta isa ees.

      “Miks ma küll Pariisi ei jäänud?” küsis Ilona endalt.

      Siis meenus talle, et tal ei olnud valikut.

      “Ma tahaksin tõtt teada,” ütles Ilona kolonelile. “Mida te sellega öelda tahate, et ma ei peaks Sárose territooriumile minema?”

      Ta vaikis hetke ja lisas kerge naeratusega huulil:

      “Ükskõik, mida te mulle räägite, ma ei hakka seda kuningale kordama.”

      Ilona oli üpris kindel, et kolonel oli veidi rahulikum vastates:

      “Meie riik, kuigi teie kuninglik kõrgus ei pruugi seda teada, on jagatud kaheks piirkonnaks. Need on Radáki ja Sárose maad.”

      “Aga kindlasti valitseb papa kogu Dabrozkat, nagu mu vanaisa seda tegi ja tema isa enne teda?”

      “Teoreetiliselt küll,” vastas kolonel. “Kuid viimase viie või kuue aastaga on asjad drastiliselt muutunud.”

      “Mil moel?” küsis Ilona.

      Talle pakkus asi suurt huvi ja kuigi nad olid stepi tasasel rohumaal, ei teinud ta mingit katset hobust galopeerima panna, nagu ta seda muidu oleks teinud.

      Teenrid ratsutasid neist veidi tagapool ja Ilona taipas, et kui nad vaikselt räägivad, siis ei saa teenrid tema ja ohvitseride vahelist juttu pealt kuulata.

      “Jätkake palun,” ütles Ilona.

      “Sárose printsid on alati olnud Dabrozka kõige suurejoonelisemad ja võimsamad valitsejad,” rääkis kolonel, “ ja sinu vanaisa valitsemisajal oli kuninga järel tähtsuselt teine mees riigis prints Ladislas.”

      “Võiks koguni öelda, et nad jagasid võimu,” ütles major Kassa vahele.

      “Jah, see on õige! Kaks meest juhtisid koos väga võimekalt riiki,” oli kolonel nõus.

      Ta pidas pausi ja ütles siis:

      “Asjalood olid sootuks teised, kui teie isa, Jozef Radák trooni päris.”

      Ilonal ei tarvitsenud küsida, miks see nii oli.

      Tema isa äkiline iseloom, ülbe hoiak ja julmus olid Ilona ema Dabrozkast minema kihutanud ja ta ise vihkas isa sellest ajast peale, kui ta nii vana oli, et mõelda oskas.

      “Mis praegu toimub?” küsis Ilona.

      “Dabrozka koosneb kahest erinevast osast,” seletas kolonel. “Ja inimesed elavad kas Radáki või Sárose alal.”

      “Kahe poole vahel on peaaegu sõjaolukord,” selgitas major Kassa.

      “Sõjaolukord?” hüüatas Ilona.

      Prantsusmaalt СКАЧАТЬ