Uhke printsess. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ratsutasid saduldamata hobustel. Ilona teadis, et nende ratsutamisoskusega ei suutnud ühegi teise Euroopa riigi mehed võistelda.

      Kõik näis olevat nii nagu see alati oli olnud, ent Ilonale tundus siiski, et midagi oli puudu! Siis ta taipas, mis see oli.

      Talle oli alati dabrozkalastega seostunud muusika, laul ja naer.

      Varem ajasid nad lauldes kariloomi karjamaalt koju ja kui nad teivaste külge seotud kitse või hirvesokku õlal kandes jahiretkelt võidukana naasid, tegid nad seda samuti lauluga.

      Kuid nüüd lasus vaikus üle maa ja Ilona oli kindel, et ka talurahva rõivad olid rohkem kulunud ning viletsamad, kui need minevikus olid olnud.

      Mustlased olid tihtipeale räbalaid kandnud, kuid mitte talupojad, kes pidasid oma välimust auasjaks.

      Nad lähenesid paleele ja asusid pikale tõusuteele hunnitu ehitise poole, mis oli seal juba sajandeid oru kohal kõrgunud.

      Iga järgmise monarhi ajal oli paleed ümber kujundatud.

      Kuid Ilona vanaisa oli lasknud selle uute kahuritornide juurde ehitamisega veelgi mõjukamaks ja vallutamiskindlamaks muuta.

      Kaugelt paistis palee piltilus.

      Ent lähedalt oli see armuheitmatu meeldetuletus päevadest, mil kindluse kaitsmiseks oli targem asuda vaenlase kohal, et teda lähenemisel maha lasta.

      Ilona vanaema oli palee ümber puid istutanud, et see vähem hirmuäratav välja näeks.

      Mandli- ja virsikupuude õitsemise ajal näis palee oma roosa-valgest õitemerest kerkivate tornide ja katustega nagu õhuline unistus.

      Ka kindluse müüride vahel olevad aiad olid imelised.

      Sisenedes suurest raudväravast, mis oli vaenlaste armeesid ja röövlisalku eemale tõrjunud, mõtles Ilona, et keegi, kes nii veetlevas ümbruses elab, ei saa olla midagi muud kui õnnelik.

      Kuid Ilona teadis liigagi hästi, et Radáki palees ei olnud õnne.

      Ilona oli arvanud, et ei näe oma kodu enam kunagi. Tegelikult oli ta ema küllalt sageli öelnud:

      “Me ei lähe iial tagasi, Ilona. Me võime välismaal tähtsusetud olla, vaeselt elada, kuid meil on vähemalt meelerahu.”

      Kui Ilona minevikust rääkis, oli ta ema silmades alati õudus ja hääles hirm, mis Ilonat väga häirisid.

      Esialgu Ilona ei mõistnud, miks ema oli valmis loobuma oma kuninganna seisusest Dabrozkas, lahkuma sõpradest ja elust, mida ta oli elanud kaheksateist aastat.

      Kuninganna Gisela oli oma abikaasa juurest lahkunud väga vaikselt, ilma igasuguse draamata, mis oli iseenesest palju muljetavaldavam, kui ta oleks stseeni korraldanud või kaastunnet püüdnud äratada.

      Ta oli kannatanud julma türannist abikaasat, kelle jõhkrus aastatega aina kasvas, kuni see väljakannatamatuks muutus.

      Kuninganna oleks tegelikult oma õnnetust edasi talunud, kui ei oleks olnud Ilonat.

      Kuningas oli oma pimedates raevuhoogudes naist hoolimatult kolkinud ja pingete maandamiseks sageli peaaegu oimetuks peksnud. Aga kui mees tõstis käe tütre vastu, hakkas vaikne, õrn ja kuninga arvates tema tahtele täielikult alluv kuninganna mässama.

      Ilona ema ei olnud midagi öelnud. Ta oli lihtsalt küsinud luba oma Budapestis elavate vanemate külastamiseks.

      Et kuninganna isa oli vanaks jäänud ja tema haigestumisest teatatud, oli kuningal võimatu sellest palvest keelduda.

      Niipea kui kuninganna Ungarisse jõudis, saatis ta kirja, et ei kavatse naasta purgatooriumisse, milleks ta elu oli muutunud.

      Ta oli sunnitud maha jätma poja, kuid see oli vältimatu, kuna seitsmeteistkümneaastane prints Julius oli alustanud oma sõjaväelase karjääri ja tal oli võimatu rügemendist lahkuda.

      Kuid vähemalt Ilona oli ohust päästetud.

      Kartes kuninga reaktsiooni, mis võis ta vanemaid kahjustada, lahkus kuninganna Budapestist.

      Kuninganna vanemad olid küll kuninglikust soost, ent vaesunud. Nende maavaldused olid läinud austerlaste kätte.

      Neile ei olnud jäänud midagi muud peale uhkuse ja eneseaustuse. Kuninganna ei saanud lasta neil enda pärast kannatada.

      Mis kuningasse puutus, siis lahkus kuninganna Ilonaga talle teadmata suunas.

      Nad olid liikunud läbi Euroopa, kuni jõudsid Pariisi, kus kuningannal oli mõningaid sõpru. Nad kõik olid kuningannast vanemad, ent vaiksed ja intelligentsed inimesed, kes teda avasüli eneste sekka vastu võtsid.

      Kuninganna oli ka lootnud, et ta tütar saab Pariisis talle vajaliku hariduse.

      Ilona asus õppima ühes kuulsas nunnakloostris, kuhu ta võeti vastu tavalise õpilasena ja kus kellelgi ei olnud tema seisusest vähimatki aimu.

      Kuninganna üüris madam Radákina vähese raha eest, mis tal endal oli ja mis ta vanematelt oli saanud, väikese maja ühel vaiksel tänaval Champs Élysée lähedal ja seadis end sisse normaalset elu elama.

      Talle oli kergenduseks teadmine, et ta oli vaba vaimsest ja füüsilisest piinast, mis teda vältimatult läbi abieluaastate hirmu all oli hoidnud.

      Ta õpetas Ilonale, et enesekontroll on märk heast kasvatusest ja iseloomust.

      See, kuidas kuningas oma naist oli kohelnud, oli temasse kustumatu jälje jätnud.

      Kuid kuninganna oli otsustanud, et Ilona peab unustama kõik, mida ta Dabrozka palees näinud ja kuulnud oli.

      Ta soovis, et Ilona saavutaks muretu meelelaadi elades korralike, tsiviliseeritud inimeste hulgas, kes käitusid, nagu aadlikele kohane.

      Põlised krahvid ja krahvinnad, markiisid ning abeed, kes moodustasid Pariisis kuninganna väikese tutvusringkonna, olid kõik vana kooli aristokraadid.

      Nende kombed olid laitmatud. Oma õnnetu oleku peitsid nad naeratava maski taha. Kui nad kannatasid millegi all vaimselt või füüsiliselt, oli see nende uhkuse alla maetud.

      Et kuninganna oli kohutavalt kannatanud kuninga vihahoogude all ja tal oli olnud võimatu mehe raevu ohjeldada, oli kuninganna Ilonasse vähehaaval omaenda tõekspidamisi sisendanud.

      Nende kohaselt ei tohtinud mis tahes emotsioone ükskõik millises olukorras teiste ees välja näidata.

      Vahel tegi kuningannale muret, kui ta nägi oma tütre välise kesta all, mida ta püüdis Ilonale kasvatusega luua, dabrozkalikult ülevoolavaid kirglikke tundeid.

      Kui dabrozkalased armastasid, siis nad armastasid, kui nad vihkasid, siis vihkasid. Poolikuid mõõte ei eksisteerinud, ei mingeid vahepealseid “halle” ükskõiksuse seisundeid, kus neile miski korda ei läinud!

      Dabrozkalane oli veendunud, dabrozkalane oli tulihingeline, armukade, kättemaksuhimuline ja armastuses metsikult joovastunud.

      Seda osa tütre verest tahtis kuninganna välja juurida või vähemalt täieliku kontrolli all hoida.

      Sellepärast oli Ilonat õpetatud ennast mitte liiga entusiastlikult väljendama, mitte СКАЧАТЬ