Aloise. Eve Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ja mis teil sellest?”

      Mind ei lastud kuhugi.Väepealik väänas mu hammustada saanud käe selja taha, nii et ma valust karjatasin, ja käratas: „Paigal!”

      „Kuulge, mul on niimoodi paha olla! Katsuge ise kõhuli hobuse seljas olla, vaadake, kas hing jääb kinni või ei jää!”

      Ta kummardas täiel kiirusel minu kohale, võttis mul tagantkäe õlgade ümbert kinni, keeras mu selili ja tõmbas siis enda ette istuma.

      „Kas olete nüüd rahul?”

      „Millega? Sellega, et te mu ära röövisite?”

      „Ei, mugavama asendiga loomulikult!” kähvas krahv. „Ma ei ootagi, et te röövimisega rahule jääksite – see pole teie moodi.”

      Ma üritasin tema käsi oma piha ümbert lahti kangutada ja hobuse seljast maha hüpata.

      „Ärge seda tehke,” ütles Wieshofen ning surus mind tugevamini enda ligi. „Hobused tallavad teid surnuks.”

      Tal oli õigus. Otse meie kannul sõitis pool tosinat ratsameest. Kui ma oleksin maha hüpanud, oleks mind hobusekapjade all tükkideks hakitud.

      Seega pidin ma olukorraga rahul olema ja paremat hetke ootama. Tõmbasin sügavalt hinge, lõin selja väärikalt sirgu ja küsisin oma väepealiku käest: „Mu härra, ehk te olete nii lahke ja ütlete mulle lõpuks, kuhu me sõidame?”

      „Minu lossi.”

      „Miks nimelt sinna?”

      „Kõigepealt muidugi selleks, et te kogemata Wolfharti kätte vangi ei langeks, kui ta siia jõuab. Sellest oleks väga kahju, kui tema teid oma pojaga naidaks. See ei sobiks minu plaanidega kohe kuidagi.”

      „Jah?” Piilusin silmanurgast Wieshofeni poole. „Ja millised need teie plaanid siis on?”

      „Ma abiellun teiega.”

      Raputasin pead. „See ei ole võimalik. Karl ei anna selleks nõusolekut.”

      „Ma tean.”

      „Jah? Ja ikkagi väidate, et abiellute minuga?”

      „Loomulikult.”

      Ma uurisin teda, silmad vidukil. Krahv vaatas mulle vastu, suunurk pilklikuks muigeks üles kergitatud.

      „Armuline kuningatütar,” venitas ta lõpuks, keeleotsaga hambaid ja kuivi huuli niisutades, „kas te teate, millise tingimuse on kuningas teie abiellumisele seadnud?”

      „Ei.” Minu teada vastas Karl kõigile kosilastele järsu äraütlemisega, ilma et ta oleks otsust millegagi põhjendanud. Ja mingitest tingimustest polnud kunagi juttu olnud. „Milline see siis on?”

      „Te ei abiellu enne, kui Karl on surnud. Kusjuures ta peab surema loomulikku surma. Juhul, kui tekib pisimgi kahtlus, et ta on lahkunud mõrtsuka käe läbi – olgu see siis õnnetu juhus, mürgitamine või noahoop –, tapetakse kohe ka see, kes tema surmast kasu saab. Ehk siis see mees, kes teiega abiellub.”

      Ma vahtisin teda, silmad pärani.

      Wieshofen muigas mu jahmatust nähes. „Nagu te isegi mõistate, ei soovi ma endale pulmaööl nuga selga saada,” jätkas ta. „Mulle on teada kaks meest, kellele on mõrtsuka tapmiseks käsk antud, ja need kaks olen ma kõrvaldanud.Aga selliseid inimesi võib veel olla.

      Ja kuna ma ei tea, kes nimelt minu elu ohustab, siis pean ma Karli võimalikult loomulikul teel surma saatma, et kellelegi minu aususe ja ustavuse suhtes kahtlust ei jääks.”

      Tundsin, kuidas mul veri näost ära valgub. „Te olete äraandja!”

      „Tuleb tunnistada, et jah,” muigas väepealik. „Te näete, et ma ei ole enam poisike. Ma ei saa teie järele igavesti oodata. Ja kui Wolfhart oma rünnakuga mulle nüüd soodsat võimalust pakub, siis pean ma selle ära kasutama. Pealegi, mis võiks olla ühele kuningale loomulikum surm kui lahingus langemine?”

      Mu pea käis ringi. Mulle näis, et ma libisen kohe hobuse seljast maha, hoolimata sellest, kui kõvasti Wieshofen mul piha ümbert kinni hoidis.Taevas halasta, meie väepealik! Ta oli meid siiamaani nii hästi teeninud, kõik rünnakud tagasi löönud – ja nüüd! Ooh!

      Panin silmad kinni ning hingasin sügavalt sisse ja välja. Ma ei tohi mõistust kaotada. Igal juhul mitte nüüd, kus Habingen on suuremas ohus kui kunagi varem!

      „Te unustate ühe pisiasja,” laususin, endal kurk kuivamas ja keel kare. „Ma pean teile altari ees „jah” ütlema, enne kui te minu abikaasaks saate. Ja seda sõna te minu suust ei kuule.”

      „Arvate?”

      „Ma olen selles veendunud. Ma ei nõustu mitte iial mingi äraandjaga trooni jagama!”

      Wieshofeni naeru oli pigem tunda kui kuulda.Ta surus mu paremat külge oma rinna vastu ning ma tundsin, kuidas summutatud naer tema kehas võngub.

      „Teie otsuse kallutamine on muidugi keeruline ülesanne,” lausus ta, „aga mitte võimatu. Kuigi ma pean tunnistama, et see oleks tunduvalt lihtsam, kui Karl poleks teie abielule veel üht tingimust seadnud.”

      „Milline see siis veel on?”

      „Kui keegi peaks teid vägistama või võrgutama, et teid kui rasedat mehele minema sundida, olgu siis Karli eluajal või pärast tema surma, siis ootab teda samasugune saatus kui Karli mõrtsukat.”

      Vägistama, võrgutama? Ma vahtisin krahvile kipras kulmul otsa. Mis sõnad need niisugused olid?! Mida need tähendama pidid? Midagi, millega mind saab abielluma sundida?

      „Nii et ma pean teid paraku neitsina altari ette viima,” jätkas Wieshofen, nautides mu segadust. „Või vähemalt ilma lapseta. See teeb teie mõjutamise mõistagi pisut raskemaks, aga ma usun, et me saame sellega hakkama.”Ta tõmbas mind endale veel lähemale, surus huuled mu kõrva vastu, nii hästi kui see kihutava hobuse seljas ülesalla rappudes võimalik oli, ja küsis valjul sosinal: „Muide, kuidas selle teie neitsilikkusega tegelikult lood on? Kas see on teil veel alles või on Karl selle endale võtnud?”

      Minu neitsilikkus? Neitsi oli tütarlaps, kes ei olnud veel abielus. Ja kuna mina ei olnud abielus, siis olin ma järelikult neitsi.Aga et neitsilikkus oleks mingi niisugune asi, mida keegi teine saaks endale võtta…

      „Ma ei mõista teid,” ütlesin lõpuks, kurk kähe.

      „Tõesti?” Krahvi kuivad huuled riivasid mu põske, pannes selle ebameeldivalt kihelema. „Te ei taha ometi öelda, et Karl pole teid kordagi puutunud?”

      „Muidugi on, aga…”

      „No kuulge, Aloise, te magate ju peaaegu ühes toas!” lausus Wieshofen noomides. „Kas te tõesti tahate väita, et Karl ei ole teil kordagi öösel külas käinud?”

      „Te mõtlete minu magamistoas?”

      „Jah.Teie toas.Teie voodis.Teie voodi ees vaibal. Kus iganes soovite.Või viib ta teid parema meelega enda juurde?”

      Ma pidin oma kaela katsuma, sest mulle tundus järsku, et mu tanu on lõua alt liiga kitsas. СКАЧАТЬ