Aloise. Eve Laur

Чтение книги онлайн.

      „Te ei käi vist eriti sageli seltskonnas?”

      „Ei.”

      „Miks? Kas huntide juures on lõbusam?”

      Ta heitis mulle tuka alt ühe kollakashalli pilgu, millele jõevee peegeldus veel heledat läiget juurde andis – nii et mehe silmavaade meenutas mulle kaunikesti tema segaverelist jahikaaslast.

      „Hundid ei murra omasid.”

      „Ja inimesed murravad?”

      Ta ei kostnud selle peale midagi. Surus aerudele ja sõudis meid mööda jõge edasi, nii et kaldad lausa linnutiivul meist mööda lendasid.

      Niisuguse kiirusega jõuame küll tunni aja pärast jahilossi juurde!

      „Te vist ei tohigi oma nägu inimeste juurde näidata,” arvasin ma. „Kui teil nii palju patte hinge peal on, et te olete nende eest lausa karistada saanud.”

      „Max rääkis, jah?”

      „Ta mainis seda.”

      „Hmh!” tegi noorem Eichenbach. Nähtavasti ei olnud ta kasuisale säärase avameelsuse eest kuigi tänulik.

      „Parun von Eichenbach näeks hea meelega, et te endale mõne ausama meelelahutuse leiaksite.”

      „Kahju küll, aga ma ei saa ka kõiges Maxi tahtmist teha.”

      „Nagu praegugi?”

      „Jah, nagu praegugi.”

      Ma silmitsesin teda, pea viltu. „Kas te ei karda, et teil tuleb pahandusi, kui te mind vastu kasuisa käsku jahilossi tagasi viite?”

      „Ma ei usu,” kostis mu teekaaslane pärast mõningast mõtlemist. „Max saab aru, miks ma seda tegin.”

      „Miks te seda siis tegite?”

      „Sellepärast, et ma tean, mis tunne on oma isast ilma jääda. Ja ma ei sooviks seda mitte kellelegi.”

      Ah, õigus jah! Jumal küll, kui taipamatu ma olin. Ja kui taktitundetu!

      „Mis teie isaga siis juhtus?”

      „Ta tapeti.”

      „Ah nii.Võitluse käigus?”

      „Ei. Põletati oma majja sisse. Koos kõigi teistega, kes juhtusid tol ööl kodus olema. Ema, lapsed, teenijad, sulased – kõik.”

      „Püha taevas! Mispärast ometi?!”

      Andreas lõi pilgu maha.Vaatas hunti, vaatas paati, vaatas jõge.Tegi suu lahti ja pani kinni, otsides vastust.

      „Teie pärast,” tunnistas ta lõpuks.

      „Minu pärast?!”

      Mees noogutas.

      „Kuidas see võimalik on?” küsisin. „Ma isegi ei tunne teie isa, ma ei tea, kes ta oli või miks…”

      „Muidugi, te ei saagi teda tunda.Teie olite alles kaheaastane, kui ta suri.”

      „Aga kuidas siis… Kuidas ma saan milleski sellises süüdi olla, kui ma…Tule taevas appi, kaheaastane laps ei tapa ju kedagi!”

      „Muidugi ei tapa. Ma ei süüdistagi teid tema tapmises.”

      „Milles siis?”

      „Mitte milleski. Ei saa ju lapsele süüks panna seda, et ta olemas on.”

      Tõmbasin kulmud kortsu. „Ma ei mõista.”

      Mu teekaaslane ohkas. „Minu isa ja kaht vanemat venda süüdistati selles, et… Noh, ühesõnaga, arvati, et keegi neist võiks olla teie isa. Aga kuna ei teatud, kes just, siis pisteti neile kõigile tuli otsa lootuses, et õige süüdlane teiste hulgas surma saab.”

      Vahtisin teda segaduses. Ma ei saanud millestki aru. Mitte ühestki sõnast, mida ta ütles.

      „Ma ei mõista, kuidas saab keegi teine minu isa olla. Minu isa on Karl.”

      „Samamoodi, nagu Max on minu kasuisa.Ta on mind üles kasvatanud, aga ta ei ole mu pärisisa.”

      „Aga kas mind siis võeti kuningakotta kasvatada? Või vahetati hällis ära? Ma ei saa aru!”

      „Keegi ei vahetanud teid ära,” kostis sõudja naeratades. „Teie ema on kuninganna Gerlinde.Aga teid ei sigitanud mitte kuningas, vaid keegi teine. Ja muide, mina ei usu, et mu isa või vennad sellega hakkama said. Ma olen sellest oma vanemate õdedega rääkinud. Ja nemad kinnitavad jumalakeeli, et Gerlindel polnud meie vendadega mingeid erilisi suhteid, kuigi nad olid muidu head sõbrad. Aga minu isa… No jumal hoidku, kui ema oleks kahtlustanud, et isa nii kõrgest soost armukest peab…” Mehe suu venis kõrvuni pähe ja ta raputas pead, justkui oleks tal midagi väga lõbusat mõttes. „Oi, seda kisa poleks keegi jõudnud ära kuulata!”

      Vahtisin teda endiselt täielikus mõistmatuses. Ma ei teadnud, kas ma peaksin samuti muigama.Vähe sellest, ma ei taibanud, mis talle ülepea nalja teeb!

      Eichenbachi naeratus kustus ja ta uuris mind kerges segaduses. Ta ei saanud aru, millest mina aru ei saa.

      Me tunnistasime teineteist hulk aega, kuni tema lõpuks taipas, milles asi on.Ta pahvatas korraga laginal naerma, nii et paadipõhjas magav hunt peremehe hääle peale pead kergitas ja pahaselt uratas.

      „Vabandage mind, aga mina ei leia siin midagi eriti naljakat,” kähvasin.

      „Eks muidugi,” turtsatas mu teekaaslane ning üritas naeru alla suruda. „Andke andeks! Ma ei tulnud selle peale.”

      „Mille peale?”

      „Et te olete hästikasvatatud tütarlaps ja ei tea maailma asjadest mitte tuhkagi!”

      Lõin selja sirgu, kergitasin lõua üles ja hingasin sügavalt sisse, et mitte vihastada. „Ehk te siis olete nii lahke ja seletate mulle neid maailma asju, millest ma midagi ei tea?”

      „Huu,” ümises mees. „See on nüüd küll raske ülesanne.”

      „Miks? Kas te ei saa naeru peetud?”

      „Saan küll, aga ma mõtlen, kust otsast sellega pihta hakata.”

      „Algus oleks vist sobilik koht?”

      „Hea küll.”Ta noogutas mõtlikult ja pidas veel veidi aega aru. „Te teate, et Jumal on loonud inimese meheks ja naiseks. Ja niisamuti ka kõik muud loomad nende soo järgi ja linnud, ja kalad ja…”

      „Jajah, seda ma tean. Aga mis on sellel pistmist sellega, et Karl ei ole minu isa?”

      „No kuidas ma seda seletan.” Eichenbach vaatas kõrvale, huul hambus, ning tegi aerudega mitu tõmmet, enne kui lõpuks sobiva võrdluse leidis. „Te peate ju jahikoeri, eks ole?”

      „Jah.”

      „Kas te teate, mis vahe on segaverelisel ja puhtaverelisel loomal?”

СКАЧАТЬ