Tangopoisid. Antti Tuuri
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tangopoisid - Antti Tuuri страница 3

Название: Tangopoisid

Автор: Antti Tuuri

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789985351635

isbn:

СКАЧАТЬ on kokku kasvanud otsekui üheks pereks, ja ka naisterahvas avab end öisel tunnil autoistmel, kui on õhtu otsa üheskoos mängitud ja ollakse teel koju. Laila ütles, et ta oleks väga tahtnud küsida, mis moel oli Elina end mulle autoistmel avanud, aga ei küsinud, sest ei hoolinud niisugustest juttudest.

      Kui olin söönud, läksin pööningukambrisse ja lamasin tunnikese, oodates und. Mõtlesin sellele, kas Elina oli tõesti läinud Rovaniemisse õde vaatama või oma mehe juurde Kolarisse, kus ma olin viimati kuulnud teda ekskavaatoriga müttamas. Meenutasin, mis tööl Elina õde Rovaniemis oli, aga ei mäletanud ja pidin kaua mõtlema, mis ta perekonnanimi nüüd oli.

      Siis võtsin oma lõõtspilli ja läksin alla. Risto oli tulnud koos poegadega naaritsafarmist ja küsis, kuhu ma minema hakkan. Ütlesin, et olime Kamppila ja poistega kokku leppinud, et mängime õhtul Kamppila kodus, sest pühade õhtuks ei olnud esinemist. Risto küsis, kas ka Elina tuleb Kamppila juurde, käskis tervitada.

      Ütlesin, et ei teadnud Elina kohta; Maire oli helistanud ja Lailaga rääkinud, et Elina olla läinud Rovaniemisse. Läksin toast välja, vööruses kuulsin, kuidas Laila toas laulis:

      „Aru mult võtsid, orjaks mu tegid.”

      Mõtlesin autos, mida peaks Mairele ütlema, sõitsin tema õuele, jätsin mootori käima ja läksin libastudes üle õue trepi peale. Maire tuli juba välja vastu, ma küsisin Elina järele ja ütlesin, et leppisin eile kokku, et viin ta vastu õhtut Kamppila juurde laulma paari-kolme uut lugu, mida Kamppila tahtis laupäeval Volttis ette kanda; Elina ei olnud siiski telefonile vastanud, kui ma helistasin. Maire imestas, et olin tulnud Elinat otsima: kas ma polnud saanud sõna, et Elina oli läinud õe juurde Rovaniemisse.

      Ütlesin, et olin seda kuulnud, aga ei olnud uskunud, sest eile oli muud räägitud. Ma ütlesin, et Elina oli olnud vihane ja ähvardanud Kamppilat, et läheb Hurmast minema, aga uskusin, et ta oli juba maha rahunenud; Elina oli mõnikord varemgi vihastanud Kamppila peale, kes ei suutnud korraldada meile esinemisi maakonna suurtes tantsukohtades. Ka Voltti Väinölät ei olnud Elina maailmavallutamise alguseks pidanud.

      Kaija tuli toast vöörusesse ja piilus vanaema selja tagant. Tõstsin mütsi ja ütlesin tere, see ajas lapse naerma. Küsisin, kas Elina tuleb tagasi enne laupäeva, kui me peame Volttis esinema. Seda Maire ei uskunud. Küsisin, kas Elina oli jätnud lapse päriselt Maire hoole alla. Kaija puhkes nutma. Maire võttis lapse sülle, lohutas ja ütles, et ema tuleb varsti. Küsisin, kas isa ka tuleb. See ei olnud Maire meelest minu asi.

      Ma ei teadnud, kui palju oli Maire kuulnud Elinast ja minust räägitavat, mingeid kuulujutte teadsin küll, et oli liikunud. Ma ei julgenud Elina liikumise kohta põhja pool rohkem küsida. Oleks tahtnud küsida, kus Elina õde Rovaniemis tööl oli, aga pidasin paremaks uurida seda teistelt ja mitte Mairelt. Palusin Mairel öelda, et Elina peaks helistama Kamppilale või minule kohe, kui põhjast tagasi tuleb.

      Kaija oli juba nutmise järele jätnud, ütlesin talle nägemist ja soovisin kõike head, kergitasin mütsi ja lehvitasin, ja Kaija lehvitas mulle, aga Maire võttis tal käest kinni ja surus käe vastu oma põske, nii et mõistsin, et lehvitamised on lehvitatud.

      Sõitsin Kamppilate juurde, seal oli kodus ainult Maija, Kamppila perenaine. Küsisin Eerot, Maija ütles, et Eero läks Hirvijoele mängima, ja imestas, miks mina seal ei ole. Ütlesin, et olin asjad sassi ajanud, olin arvanud, et teeme proovi Kamppilas; ütlesin, et lähen kohe Hirvijoele. Maija küsis, kas peab paika, et Elina enam Hurmas ei laula. Ütlesin, et mingi tüli oli olnud, aga ei uskunud, et Elina lõplikult vihastas.

      Kiriku poole sõites mõtlesin, mis Kamppilal käsil on: perenaine ei tahtnud Hirvijoel proovitegemist eriti uskuda pärast seda, kui olin tulnud Kamppilat kodunt küsima. Oletasin, et asjata oleks mul Kamppilat küla pealt otsida, sõitsin kirikusillalt üle jõe ja lõunapoolset teed mööda Harjude juurde Hirvijoele.

      Juba õue kuulsin, et Harju ja Ari tegid kõrvalhoone soojaks köetud kambris proovi, võtsin autost lõõtspilli ja läksin sinna, kust mäng kostis.

      Õuelt pääses mängimisruumi otse, ilma esikuta. Ruum oli tubakasuitsust paks, Harju mängis trompetit ja Ari klohmis trumme. Ma ei öelnud sõnagi, nemad ei lõpetanud mängimist, avasin lõõtspilli. Sain hästi kaasa: pala oli „All of Me”, ja see oli kandnud mind õõtsutades juba auto juurest prooviruumi uksele.

      4

      Kui olime tükk aega „All of Me’d” käianud, küsisin Kamppila kohta; teda ei olnud näha olnud. Ari ütles, et Voltti Väinölä tuleval laupäeval on viimane kord, kui Harju ja tema Hurmas mängivad: on käes aeg öelda saionara.

      Ma ei uskunud, et neid oleks kuhugi mujale orkestrisse palutud, aga küsisin kindluse mõttes, ega Yrjö Tammilehto ei olnud helistanud. Ari väitis vastu, et Pohjanmaal on ka teisi orkestreid ja maailmas veelgi rohkem. Mina ei hakanud neid üles lugema. Harju ütles, et nad tahavad kokku saada oma pundi ilma Kamppilata, võiksin ka tulla, kui nõustuksin sellega, et pleilist tehakse ümber; enam ei tule tangot-valssihumpat, ütles Harju.

      Küsisin, kas nad sihivad kontserdilavasid ja ringreise; ilma tangode, valsside ja humpadeta oleks suve saabudes asjatu Kauhajoe kasiinosse tikkuda. Ari arvates võiks tantsumuusikat mängida natuke auahnemalt, kui Kamppila tehtud listid selleks võimalusi annavad.

      Ütlesin, et käisin Kamppilate juures ja et Maija usub, et Eero on siin proovis. Harju teadis, et Kamppila läks Lappajärvile, oli kuulnud, kuidas ta tantsuvaheajal kokku leppis, et käib täna Lappajärvil.

      Mängisin koos poistega paar tundi. Kui tulin prooviruumist, seisis mu auto kõrval Kaitsu, mu poolvend. Ta ütles, et ema oli käskinud tulla järele vaatama. Küsisin, kas Mauri on kodus. Kaitsu ütles, et Mauri olla läinud põllumajandusettevõtjate koosolekule. Küsisin, mida Mauri ette võtta kavatseb. Kaitsu ei kuulnud, vaid läks auto eesistmele istuma.

      Hakkasin sõitma. Kaitsu küsis, kuidas ida ime ka töötanud on; kinnitasin, et Škoda töötab nagu Šveitsi kell.

      Kui jõudsime koduõuele, nägin Mauri autot. Keerasin auto ümber, ütlesin, et tulen ema vaatama siis, kui kasuisa ei ole kodus: ma ei tahtnud teda näha ega kuulda ta jutte töötegemisest ja lõõtspillimängimisest. Kaitsu ütles, et Mauri oli naabrimehe autos ära sõitnud ja ei tule enne ühtteist.

      Läksime sisse. Ema küsis, kas kohvi tahan. Küsisin, mis tal asja oli. Ema ütles, et oli tahtnud vaid üle tüki aja oma vanemat poega näha. Seisin keset tuba, keerasin end paar korda ja küsisin, kas ta oli küllalt näinud. Ema käskis istet võtta, tõusis ja tõstis kohvikannu pliidile, tuli siis ja jäi mu selja taha seisma, pani käed mulle õlgadele ja küsis tööde kohta. Ütlesin, et tööd on, argipäevad roolis ja nädalavahetused Hurmas.

      Ema arvates oleks ka majas töid jätkunud, nii et ma poleks pidanud võõraid teenima. Ütlesin, et ei teeninud kedagi, sõitsin veoautoga ja sain selle eest palka. Ema arvates oleksin pidanud oma asjad Mauriga ära klaarima, koju tööle tulema ja jääma siis peremeheks, kui tema ja Mauri aeg ükskord täis saab; Kaitsu käiks oma koolid ega lepiks keskkooliga nagu mina, läheks ka ülikooli ja jääks sellele teele, peremeheks ei tuleks ta siia majja kunagi, ütles ema.

      Arvutasin, et ema on praegu nelikümmend kolm, ja mulle meenus, et Mauri oli emast mõni aasta noorem, sest ei olnud pidanud oma vanuse tõttu sõtta minema nagu isa, kes puhkas kiriku kõrval kangelashauas. Arvutasin, et Mauri paneks peremehe kohustused maha kolmekümne aasta pärast; mul polnud mingit isu kolmkümmend aastat ta sulane olla ja peremeheks saamist oodata; selle ajaga saaksin surmatõve mürkidest, mida Mauri oma suhkrupeedipõllule СКАЧАТЬ