Nauding. Richard Roht

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka üks üldine vaene pesa, kus pole midagi sellest, millest Alli nii palju lugenud, kuulnud, unistanud.

      Linnas on ju Alli mõndki armastanud, on teda nii mõnedki armastanud, kuid mis see ka oli? — nagu kõik muugi vaesus, üks õige armastuse hale vari, üks äripäevane, igapäevane armastus, nagu on igapäevane kasin lihtne toit, vilets riietus ja hale korter.

      Vilets viietuhande­elanikuline väikelinn ei paku ju midagi kõigest sest suurest, kummalisest, paljulubavast, mis kohiseb mujal, kaugel, ja millest kui nired imbuvad väikelinna, aga ainult kui õhunired, mis toovad kaasa otsegu uimastavaid aroome, nii nagu piksepilvest hoovab kaugete merede ja maade lõhna. Ning nagu piksepilvede liginemisel loomad väljadel sirutavad omad sõõrmed ahnelt kauguse lõhnadele vastu, nii sirutab ka Alli oma blondi pääkest tolle kauge hurmava eluaroomi poole, mis kuski horitsontide taga vajub läbi tundmatu elu kui ihalduste ning igatsuste pilv.

      Vilets väikelinn, kus ainult üks armetu kino, paar mustunud seltsimaja ja rida poode, millistes paksud unised naised müüvad kleidiriiet ning heeringaid ühe ja sama leti taga, ei ole ometi see muinasmaa, kuhu Alli igatseb. Tolles väikelinnas elatakse kaunis töörikast ja halli elu ja raha on kõigil vähe ning kõik peavad olema sellepärast kokkuhoidlikud. Isegi kõige jõukamad elanikud. Nendegi luitunud tubades on hunnik luitunud „luksusmööblit“, kasin tuli valgustab neid õhtuti ja puudega hoitakse kokku. Tihti süüakse, mis „saadakse“. Ja riietuses ei ole naistel kuski näha selliseid kleite nagu moelehtedel, kuna härrad käivad ühe ülikonnaga paar aastat.

      On selline siis see elu, millest Alli igatseb?

      Kus on hiilgavad peened saalid, säravad balliruumid, kiirgavad teatrid, mürisevad uulitsad, lõbutsev ja tantsiv rahvas? Kus on päädpööritavad tualetid, särasilmsed ning punahuulised pool-paljad daamid, mustas, ning valges pidulikkuses härrad, kes otsegu uueaja rüütlid sammuvad läbi suurte luksusruumide või täis galantset elegantsi kummarduvad daamide kätele?

      Kuhu jääb see kõik Alli elus?

      Väikelinnas elatakse hallilt, kasinalt ja kokkuhoidlikult. Isegi lõbu, armumäng ja prassing on siin nii hall ja armetu, et vähe ületab igapäevast elu. Väikelinna armulood, kus preili ikka ühes ja samas kleidis ja härra ikka ühes ja samas ülikonnas peavad nädalad, kuud kuski ühes ja samas luitunud toas teineteist armastama teiste suure spionaaži keskel, tunduvad nii haledad Allile. Või kui võetaksegi logisev auto ja sõidetakse kuhugi rannakõrtsi, kus määrdunud laudlinale serveeritakse külmaksläinud, veel maitsetum toit kui kodu, ning katkises karahvinis lihtne viin — ah selline „nauding“ on sama kui suutäis musta leiba. Ja nii nad elavad ja „naudivad“ sääl kõik — sääl väikelinnas. Külmades mustades restoranitubades istuvad mehed ja joovad õlut, naised käivad saiapoodidesse kohvi jooma ning preilid ja noorhärrad tantsivad seltsimajades, mis kui ülelubjatud mõisalaudad, et siis koos kuhugi urkasse minna „pattu“ tegema, otsegu kassid kuhugi pööningunurka.

      Allile aga toovad nägematud, teadmatud õhunired kauguste lõhnu — ja ta igatseb ammulisõõrmeil toda, toda suurt naudingut, mis kui äikesepilv lõõmab ja müriseb kauguses ja mille vägev kirg ning lõõsk ei anna rahu ta südamele ning hingele.

      Siit, säält, otsegu raasukesi laualt on Alli korjanud oma unistusi. Kino, kirjandus, mõni üksik haruldane, väikelinna eksinud inimene on temasse istutanud igatsuste idusid. Alli tahab elada toda suurt kaunist ja õiget elu, mis kohab kauguses, Alli tahab saada tõelist armastust, tõelist õnne, tõelist ilu!

      Nii mõtleb ta ning pisarad ilmuvad ta silmi, kui ta istub oma peegli ees ja silmitseb end.

      Viljand on tal sest igavesest kiratsemisest ja puudusest! Viljand on tal sest hallist varjuelust, mida elatakse väikelinnas ja siin, kodu. See pole elu — see on eluorjade lihtne olemine ühest päevast teise.

      Säärases elus pole õiget rõõmu, õiget ilu, õiget armastust. Isegi töö on siin mõttetu, sest ta annab ainult seda ühetoonilisust ja hallust, mis kui udu varjab tõelist elu, tõelist õnne ja ilu. Ja armastus! Kas siis tõesti Alli elus ei seisagi ees see õige armastus, see suur, see, mis haarab kui uimastav pilv oma sülle? Kuid kus on siin säärane armastus? Kes võib siin nii armastada ja keda võib Alli siin nii armastada? Ei, ei, ei! Väikelinna mehed on naeruväärsed karikatuurid noide kõrval, noide kõrval Alli muinasmaalt, kes mustas ja valges kui sirged uueaja rüütlid sammuvad läbi suurte ballisaalide, üle kihavate platside ja säravate uulitsate, et hooletult visata oma kaelarätik sügavasti kummarduva teenri kätte ja saledas painutuses laskuda mugavasse tugitooli, kesk hiilgava teatri luksust või peene klubi ülitoredust.

      Ja siin, maal? Talupoisid panevad omale kõrged kraed kaela ning kalossid jalga ja tulevad siis Allit himustama otsegu totrad lollid. Mida nad ihaldavad? Teadagi. Nad tahaksid jõhkralt läbi käperdada Allit, seda linnapeensust, mis on neile suurimaks elunaudingu sümboliks, ning siis paberossi põlema panna, sülitada põrandale ja ajada jalaga laiali. Täname! Paar kosilast on ka Allil juba käinud.

      Noored taluperemehed, kes igatsevad koolitatud naist. Noh, muidugi, lüpsa lehmi, koori piima, keeda körti ja kasi räpaste laste ninu, ja selle eest saad pragada päälegi. Ja kui külalised tulevad, siis ole kõige selle juures peen, pane vanad linna-riided selga, mängi klaverit ning räägi saksa keelt. Oh neid matse, neid matse!

      Üks sääraseist kosilasist tuli kord — säärsaapad jalas, kampsun seljas, punane nägu kui härjal — olevat rikas, teadis isa rääkida. Istus ja vahtis Allit kui noort lehma, keda mõtleb osta — ime veel, et käpaga katsuma ei julgenud hakata, et kas igalt poolt on küllalt tugev ja annab mõõdu välja. Noh, katsuda ei julgenud, kuid sõnadega ütles oma idee siiski ära:

      „Alli-preili, olete ikka küll veel kõhn, peate tublisti juurde võtma.“

      „Aga miks?“ küsis Alli.

      „Ei passi säärasele ilusale preilile kõhn olla. Ei anna mõõtu välja.“

      Ning nähtavasti meeldis see mõõduta mullikas mehele siiski nii, et kogu oma ettevaatuse unustas ja lausus:

      „Pole viga. Küll paisute, kui tööd hakkate tegema ja lapsed tulevad.“

      Säärane siga!

      Keegi teine kosilane oli endale sabakuue selga ajanud, valged kindad kätte toppinud ja valge lipsu ette köitnud. Kuid habe oli tal ajamata, püksinööbid pooleldi lahti ja suure vestilõike alt paistis jäme must särk. Ütles enda olevat endise piimameieri ja praegu jõuka taluomaniku. Suudles kätt, kuid lipsusaba seisis taga püsti kui jänesel ja süües matsutas nagu nohuninaga moonakas.

      Ainus viisakas kavaler on siin asunik Otsa vend. Vaikne, tasane noormees, blond, tõsine, ei tiku kohe uisa-päisa külge. Kuid vaatad teda ja mõtled: kas siis sihuke peab olemagi mees? Mees peab olema kui lõvi, kuid samas kui hirv ja siis jälle kui uss. Mees peab käima pää püsti, sirgelt, särasilmad julgelt läikimas, ta peab oma rusikaga suutma raksatada kui hiiglane ja käratada kui kõu, kuid samas peab ta õrn olema kui laps ja siis jälle kaval ning libe kui saadan. See on mees, keda Alli võib armastada. Sel mehel peab kõik olema. Ta peab rikas olema kui vürst. Ta peab võimas olema Allile kõike pakkuma, mis teeb Alli elu ilusaks — tolleks õigeks eluks, millest Alli unistab. Alli on ühes välismaa ajakirjas näinud pilte. Üks: Suure toreda hotelli ette sõidab auto, täis kohvreid; autost astuvad daam ja härra ning hotelli jooksupoiss — peen sale poiss — hoiab lahti auto ust, kuna hotelli portjee kergitab kummardudes mütsi; härral on lai reisipalitu seljas, ta on pikk, tugev, mehine, ilus ja rikas; daam ta kõrval on toredas kasukas ja pisikeses mütsis, ta elegantne jalg on autoastmel, peene kinnastatud käega seab ta oma loori. Teine pilt: Ühe luksushotelli söögisaal; laua juures istub laiaõlaline, СКАЧАТЬ