Tütar. Anne B. Ragde

Чтение книги онлайн.

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

      „MUL LÄHEB VAJA vimplit, kas teil on?“ küsis Torunn.

      Tüdruk seisis vanaaegse klaasist vitriini ees kalastus- ja merendustarbeid müüvas poes Skibs- & Fiskeriutstyr, siin polnud ta kunagi varem käinud. Ta oli leidnud Ford Transitile parkimiskoha vaid mõni meeter poetrepist eemal, justkui oleks saanud lotovõidu, tavaliselt oli päevasel ajal lootusetu leida parkimiskohta Fjordgata tänaval, kui mitte ütelda, et terves Trondheimi kesklinnas, kus tuleks pigem sõita jalgrattaga või liikuda bussiga.

      Üks pikem Audi oli just oma kohalt ära sõitnud, kui ta lähenes, kahtleva ja lootusrikkana, ja juba tekkis tema taha ärritunud juhtidega autoderivi. Nüüd seisis Transit otse ukse taga ning ootas teda, kojamehe all parkimistäht ning Anna oma puuris kõrvalistme asemel. Peale Margido surma oli ta hetkeks kaalunud oma Ford Transiti müümist ning Margido auto kasutuselevõtmist, kuid Peder Bovim oli suutnud ta ümber veenda.

      Margido Ford Transit oli varustatud kõige sellega, mida oli vaja kutsetele minekuks, kuhu pidi niikuinii minema kahekesi. Oma Transitist oli Torunn välja võtnud kõrvalistme, mille asemel oli nüüd koera puur, nad sõitsid üheistmelisega, tema ja haskipreili Anna. Koera pidi ta saama kaasa võtta igale poole ja igal ajal, nendel ebapraktilistel kellaaegadel, mis kaasnesid matuseagendi tööga. Seega oli Margido Transitist saanud hoopiski matusebüroo väikese autopargi liige; selle praktilise ja asjaliku mõttega oli Peder Bovim lagedale tulnud. Neil oli loomulikult alles ka Margido Chevrolet Caprice, seisusekohane matuseauto, vana, kuid haruldaselt hästi hoitud.

      Torunn oli käinud Ila hooldekodus, kuhu ta tagastas ühekordsed põlled, mis ta ükskord neilt laenanud oli, ning mõtles nüüd, et ta jõuaks ehk vimpli ka ära osta; ta oli küll vaadanud internetist ning oli isegi tellima hakanud, kuid sattus täielikku segadusse vimpli pikkuse juures, mis pidi olema vastavuses lipumasti kõrgusega, ning oli seepeale tellimuse enne maksma asumist tühistanud. Seejärel oli ta guugeldanud vimplid ning saanud vastuseks just selle poe.

      „Kas teil on neid? Vimpleid?“ küsis ta.

      „Absoluutselt,” vastas müüja. „Laevale, siis, või?“

      „Ei, lipumasti. Ah jaa, teil on vast ainult laevadele, ma oleks pidanud seda ju nime nähes mõistma.“

      „Oh ei, meil on igat sorti vimpleid, kui pikk peaks see olema? See peab olema korrelatsioonis lipumasti kõrgusega. Kas on tegemist suvilaga? Või eramajaga?“

      „Taluga.“

      „Taluga, ah soo. Ja te ei tea täpset kõrgust? Kas see läheb kingiks ehk?“

      „Ei, talu on minu oma. Ja ma olen üritanud kõrgust hinnata, silmaga, aga...“

      „Tavaliselt on neliteist või kuusteist meetrit. Suurtes taludes ka kaheksateist.“

      „Ei, suurtalu see pole,“ ütles ta ja naeratas. „Kohe kindlasti mitte.“

      „No ma arvan, et siis on see kas neliteist või kuusteist,“ ütles müüja ja naeratas vastu, koputades rääkimise ajal rütmiliselt pastakaga vastu lauda. „Siis on teil vaja nelja või nelja ja poole meetrist vimplit.“

      „Neli ja pool meetrit on kohutavalt palju, ehk ma võtan selle neljameetrise. Kui kaua see kestab, kui see lehvib seal kogu aeg, välja arvatud lipupäevadel?“

      „Paar aastat, maks, sõltub ilmast.“

      „See hakkab Bynesetis lehvima.“

      „Mnjaa, seal on ikka ilma tunda.“

      „Seal ei saja just eriti palju…“

      „Pigem kulutavad lippu ja vimplit päike ja tuul. Aga siis jääb neli meetrit,“ ütles müüja ja pööras end, et võtta seinalt alla üks pakk, enne kui ta hakkas maksekorraldust arvutisse sisestama. Arvuti oli vanaaegse klaasriiulitega leti peal, kõik klaasriiulid kuni põrandani välja olid täis lante ja muid kalastamisega seotud vidinaid.

      „Ja see on ikka kvaliteetne asi?“

      „Absoluutselt. Oslo Lipuvabriku töö. Ehtne värk ikka. Nüüd võite oma kaardi sisse lükata.“

      „Ja mul on tšekki ka vaja.“

      Maksjaks oli tegelikult vanaisa. Ta tahtis ise maksta. Nii uue lipumasti, lipu kui vimpli eest. Ja ta nõudis kviitungeid näha, et tüdruk ei saaks jätta talle muljet, et asjad maksid vähem, kui nad tegelikult maksid.

      Anna avas ainult natukese ühte silma, kui Torunn autosse istus ja vimpli puuri peale viskas. See oli kenasti pakitud läbipaistvasse kotti, rahvusvärvid särasid tugevalt ja selgelt läbi plasti. Ringikujulise kleepsu peal, all paremas nurgas, oli väikeses kirjas tekst: Me oleme tähistanud olulisi hetki norralaste elus alates 1903. aastast.

      Ta hingas sügavalt sisse, leidis mööduvate autode rivis hetkeks tekkinud vaba koha ja andis gaasi.

      „MA SAIN ESIMESE lapselapselapse,“ hüüdis Olaug pika hommikusöögilaua otsast. „Ja ma saan teda varsti arvutis näha!“

      „Arvutis?“ küsis Petra, üks vanematest hooldajatest, ning asetas suure vaagna tomati- ja kurgiviiludega keset hommikusöögilauda.

      Kurk ja tomat, mõtles Tormod, alati üks ja sama hunnik köögivilju, mida vaat et mitte keegi ei võtnud. Miks nad selle lauale panid, kui see alati peaaegu puutumatuna tagasi kööki viidi? Nüüd asetses see tema ja Lillian Albertseni vahel ning varjas leivakorvi.

      Vanad inimesed ei armasta juurvilja, igal juhul mitte toidu kaunistusena; kõik teavad ju, et vanad eelistavad magusat. Ja hooldajate lõigatud kurgiviilud on liiga paksud. Nii on neil vaid vee mekk man. Ja kui jahvatada ka mõned soolaterad tomativiiludele, siis immitseb varsti ka nendest vett välja, mida selle veehulgaga hommikusöögilauas peale hakata, nad tahavad ju kõhud täis süüa.

      Anna oli alati juustuhöövliga kurki viilutanud. Kuid seda polnud ta teinud mitte maitse pärast, pigem kokkuhoidlikkusest. Ta polnud peale Tallaki surma teinud midagi armastusest või hoolitsusest. Sellegipoolest maitsesid Anna juustuhöövlist tulnud kurgilaastud palju paremini kui need paksud pakud, mida nad siin serveerisid. Seda oleks naisel hea teada olnud, et tema püüdlused СКАЧАТЬ