Tingimustega abielu. Esimene raamat. Debbie Macomber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli see lausa paganama hea mõte. Nii sai ta jutu sujuvalt Billile viia. Viimane asi, mida ta tahtis, oli see, et Jamie arvaks, nagu oleks tema kogu asja taga.

      Kinno minek oli tõepoolest geniaalne nüke, leidis Rich, kui nad sinna sõitsid. Ta oli alati Jamie seltskonda nautinud ja nüüd veel rohkemgi. Õhtu koos naisega oli kui pääsetee mängudest ja teesklemisest, mis kellegi uuega kohtama minnes kaasnesid, ja just seda ta oma närvide rahustuseks vajaski. Richile ei meeldinud sellest rääkida, eriti veel oma perele, kuid Pamela oli talle kõvasti haiget teinud. Ta ei usaldanud enam oma otsustusvõimet naiste osas. Oojaa, ta käis küll kohtingutel. Sageli. Kuid ta oli kõikidest nendest mängudest väsinud. Pamela polnud murdnud üksnes ta südant, vaid teinud midagi palju hullemat. Ta oli pannud mehe endas kahtlema.

      Rich peatus Seattle’i äärelinna kobarkinos, mis jäi Jamie kodu lähedale. Ta ostis neile piletid, kuid naine nõudis, et tema maksab popkorni ja šokolaadirosinate eest.

      Just siis, kui ta hakkas leidma, kui tore oli koos olla naisega, kes ei muretse pidevalt oma kaalu pärast, kummardas Jamie talle lähemale ja sosistas: „Sa sõid minust rohkem rosinaid.“

      „Kas tahad, et ostan juurde?“

      „Ei. Lihtsalt pea meeles, et jääd mulle võlgu.“

      Richil kulus mitu minutit taipamaks, et muigas, ehkki selleks polnud põhjust, eriti veel kuna tegemist oli tõsise filmiga.

      „Me ei tee seda piisavalt sageli,“ sõnas ta, kui nad kaks tundi hiljem kinost lahkusid. Ta mõtles seda tõsiselt. Viimased paar kuud polnud tal eriti kiire olnud, kuid ta polnud Jamiega ühenduse võtmisele mõelnud. Nüüd imestas ta, miks.

      „Ei, ei tee,“ nõustus naine, nööpides oma mantlit kinni. Ta kandis teksapükse ja heleroosat kampsunit. See värv sobis talle. Rich hakkas seda juba ütlema, kui talle meenus oma ootamatu külakäigu põhjus.

      „Kuidas oleks ühe kohviga?“ pakkus ta, võttes naise käevangu. Kinokompleksis asus ka kohvik ning ta juhatas Jamie sinna.

      Ta ootas, kuni nad olid laua äärde istunud ja menüüd vaadanud, enne kui Billi teema tõstatas. „Mul on üks töökaaslane, kellega sa võiksid kohtuda.“

      Jamie ei tõstnud menüült pilku. „Kes?“

      „Bill Hastings. Ta meeldiks sulle.“

      „On ta pikk, tõmmu ja nägus?“

      „Jah. Ei ja ei.“

      „Tundub minu maitse järgi mees olevat,“ naljatas Jamie, pannes menüü käest. Ettekandja valas neile kohvi ning Jamie ei koonerdanud koorega. „Nii palju kui kuulnud olen, tasub nägusatest meestest eemale hoida.“

      „Või nii?“ Rich aimas juba, mis edasi tuleb. Ta polnud ennast täis mees, kuid teadis, et oli silmale meeldiv vaadata – tõsiasi, mis polnud talle märkamatuks jäänud juba varastel teismeliseaastatel. Ta polnud kunagi naiste tähelepanust puudust tundnud, mõnikord oli see meeldiv, mõnikord mitte.

      „Jah,“ lausus Jamie. „Nägusaid mehi ei saa usaldada.“

      „Kes seda ütleb?“ nõudis Rich, teeseldes vihapurset.

      „Kõik,“ vastas Jamie silmagi pilgutamata. „Nad on nii iseendale pühendunud. Või vähemalt nii olen ma kuulnud.“

      Rich kihistas naerda ja viipas ettekandjale, tellides endale lihaga salati. Ta tundis üle mitme nädala, et tahab korralikult süüa. Ta ei kurtnud ka siis, kui Jamie näppas temalt oliive ja väitis, et see oli vähim, mida Rich teha sai pärast seda, kui sõi ära suurema osa šokolaadirosinatest.

      TEISIPÄEVA hommikul marssis Bill Richi kabinetti, võttis tooli ja istus sellele. Ta kulm oli kortsus. „Sellest ei tulnud midagi.“

      Rich üritas välja nuputada, millisest projektist Bill räägib, kuid mitte midagi ei tulnud pähe. Nad mõlemad kuulusid inseneride osakonda firmas, mis pakkus teenust Boeingule. Rich oli end vabatahtlikuna välja pakkunud, teades, et see tähendas palju ületunde. Ta vajas praegu väljakutseid, nii oma karjääris kui ka elus.

      „Mida sa silmas pead?“ küsis ta Billilt.

      „Ta ütles mulle ära.“

      Bill ei saanud ju ometi Jamiest rääkida. Rich oli talle teed sillutanud! Tal oli vähemalt kolmel korral õnnestunud Billi nime vestluses ära mainida. Sellest piisas, et Jamies uudishimu tekitada, kuid mitte äratada temas kahtlust, nagu oleks Rich üritanud neid kokku sokutada.

      „Ta ütles sulle ära?“ kordas ta, suutmata seda uskuda. „Nähtavasti ei üritanud sa piisavalt.“

      „Kui ma oleksin veel rohkem üritanud, oleks mind vahistatud,“ pomises Bill.

      „Mida paganat sa talle ütlesid?“

      „Mitte midagi. Ma helistasin talle laupäeva pärastlõunal, täpselt, nagu sa soovitasid. Mainisin kohe sinu nime ja ütlesin talle, et oleme mitu aastat koos töötanud. Tahtsin, et ta tunneks end minuga vesteldes mugavalt.“ Bill kõhkles, nagu üritaks ta isegi veel mõista, mis valesti läks.

      „Ja edasi?“ Rich tundis, kuidas hakkas kannatust kaotama. Ta oli riskinud oma venna viha alla sattumisega, andes piletid ära, ega kavatsenud nüüd Billil nii lihtsalt pääseda lasta.

      „Ongi kõik. Mitte midagi ei juhtunud. Me rääkisime vist kümme või viisteist minutit ja sul on õigus – ta tundub tore olevat. Mida rohkem me rääkisime, seda enam taipasin, et mul poleks temaga tutvumise vastu midagi. Ta ütles, et koostasite aastaraamatut... Ta rääkis mulle isegi paar saladust su imeliste jalgpalluripäevade kohta.“

      „Miks, pagana pihta, te üldse minust pidite rääkima?“ nõudis Rich.

      „Ma otsisin ühiseid teemasid.“

      Rich kattis oma suu käega, et ärritust varjata. „Jätka!“

      „Polegi eriti midagi muud rääkida. Pärast mõneminutilist lobisemist kutsusin ma ta õhtusöögile. Ausalt, Rich, minus tekkis juba soov temaga kokku saada. Olin täitsa jahmunud, kui ta sellest keeldus.“

      „Mida ta ütles?“

      „Mitte midagi erilist,“ tunnistas Bill, kulmukortsutus süvenemas. „Lihtsalt seda, et on kohtamas käimisest loobunud ja ehkki ta on kindel, et olen tore mees, pole ta huvitatud.“

      „Sa ju ei andnud kohe alla, mis?“

      „Pagana pihta, ei! Ma saatsin talle esmaspäeva hommikul tosin roosi, lootes, et see veenab ta ehk ümber. Punased roosid, kallid. Ma ei ostnud neid toidupoest. Need olid lillepoe roosid, parimad.“

      „Ja edasi?“

      „Ka see ei aidanud. Ta helistas ja tänas mind, kuid ütles, et pole ikkagi huvitatud. Lisas veel, et tunneb end halvasti, kuna kulutasin lillede saatmisele raha.“

      Rich pomises endale nina alla. Bill oli naise jonnakust näinud. Rich teadis omast käest, et kui Jamie oli juba otsusele jõudnud, siis ei muutnud seda miski. Ei lilled, vaidlemine ega miski muu.

      Bill ohkas kurvalt. „Sa ei taha ju ometi neid СКАЧАТЬ