Ohtlikud mängud. Mary Burton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teed talle teene. Nad pole enam endised, kui on kord tänaval töötanud.“

      Kevin mühatas otsustavalt ja nöör soonis sügavamale tüdruku ihusse, purustades tema hingetoru. Vicky selg kaardus, tema sõrmed küünistasid mehe käsivarsi. Kaelaveenid paisusid, süda peksles rinnus ja hapnikuvaeguses kopsud kõrvetasid.

      Ta oleks palunud, anunud või oma keha ja hinge elu vastu vahetanud, ent Kevini peegelpilt ütles, et sõnadest poleks kasu.

      Vanamees võttis Vicky käe ja hoidis seda lõdvalt peos. Tema pilgus oli masendus. Kui tüdruku nägemine hägustus, taipas ta, et vanamees tahtis ise teda tappa, aga ei suutnud. Vanus või haigus oli temalt võimekuse võtnud.

      Vanamees suudles pehmelt tema käeselga ja ütles pigem iseendale: „Sina oled minu õnnejumalanna moodi.“

      Ta sureb, sest on kellegi teise moodi?

      Vicky maailm pimenes ja silmad vajusid kinni. Tema keha vajus lõdvalt maha ja Kevin nuttis. Üks tema pisar pudenes tüdruku põsele. Siis neelas sügavik Vicky endasse.

      Clay Bowman seisis väikese kivimaja ees ja nägi sissesõiduteel Riley Tatumi patrullautot. Maja oli pime, aga hõbedane kuu heitis piisavalt valgust ja ta sai nii mõndagi teada naise kohta, kes oli suure osa päevast metsas kurjategija jälgi ajanud. Muru oli niidetud ja põõsad pügatud, ent kolm kobaras lillepotti maja küljel olid tühjad, andes mõista, et lilli polnud naisel õnnestunud kasvatada. Bowman polnud kunagi kujutlenud seda naist lillede või köögiviljaaia eest hoolitsemas. Kodused toimetused polnud tema jaoks.

      Sissesõiduteel seisis ka teine auto, mis sundis meest arutlema, kas see kuulub Rileyle või elab ta kellegagi koos. Kui ta püüdis naise imagot silme ette manada, kujutles ta teda alati vallalisena, aga selline naine ei jää kauaks üksi. Kui Bowman temaga metsas rääkis, tundus, et Riley tundis ta ära, aga olukord polnud mineviku jaoks ruumi jätnud. See polnud ka oluline. Bowmanil oli kord olnud võimalus Rileyt armastada ja ta oli selle kasutamata jätnud.

      Tema eilne ülesanne oli naist metsas jälitada. Kaitsta. Ja ta oli seda teinud, rõõmustades, et oli aidanud kurjategija vahistada, mis oli tema kehale andnud hädavajaliku adrenaliiniannuse. Selgus, et erus olemine talle ei sobi. Laisad päevad verandal, vana maja remontimine, päikeseloojangute nautimine – see kõik kõlas hästi, kui Bowman oli kuulunud FBI pantvangide päästmise üksusesse, matkanud metsas, kandnud kaasas neljakümne viie kilost seljakotti ja ajanud põgenikke taga. Kui ta ametimärgi ära andis, arvas ta, et on võmmide ja pättide teema enda jaoks ammendanud.

      Ent kolm nädalat rahu ja vaikust oli tema piiriks. Kui Shield Security talle tööd pakkus, haaras ta kohe võimalusest kinni.

      Ta oli tagasi. Mida kuradit ta siis Riley majas ees passib nagu mingi vaimuhaige jälitaja?

      Bowman pöördus lahkuma, ent siis süttis majas valgus ja ta tõmbus varju. Ta vaatas kella – kolm öösel. Aknast möödus naise siluett ja ta tundis ära Riley pika saleda kogu.

      Naine läks kööki, seljas jooksusärk ja jalas jooksupüksid. Ta lülitas kohvimasina sisse ja tõmbas sõrmedega läbi oma pikkade tumedate juuste, painutades selga veidi tahapoole, et need hobusesabasse kinnitas. Mõni minut hiljem rüüpas ta kohvi, nõjatus vastu kappi ja vaatas öhe. Bowman taganes veel sammukese.

      Ta oli Rileyga kohtunud viis aastat tagasi. See oli olnud pool aastat pärast tema abikaasa surma, kui ta õpetas Quanticos rühmale politseinikele otsimis- ja päästmisoskusi. Riley oli olnud üks parimaid õpilasi ja Bowman oli teda tähele pannud juba esimesel päeval. Ta märkas ka, et naine vaatab vargsi tema poole. Riley küsis mitu korda koolituse kohta ning mehel oli olnud keeruline kiskuda pilku tema T-särgi all kerkivatelt-langevatelt rindadelt.

      Ent nad hoidsid koolituse viimase päevani teineteisest eemale. Siis tuli Riley tema motellituppa, suudles teda ning nad jõudsid voodisse, kiskusid teineteisel riided seljast ja käitusid, nagu oleksid nad kurjast vaimust vaevatud. Ta vajus naise sisse, nautides seda tunnet. Naine oli nii kirglik.

      Bowman mäletas ikka veel, kuidas ta ärkas Riley kõrval, tundes esimest korda pärast Kareni diagnoosi end õnnelikuna. Samas tundis ta ka süümepiinu. Ta tundis, et murrab truudust surnud naisele, kes oli armastanud teda tingimusteta.

      Kui Riley veidi hiljem ärkas, seisis Bowman riietatuna oma niru motellitoa akna all. Naine astus mehe taha ja surus täidlased rinnad vastu tema selga. Tema keha reageeris kohe ning ta tahtis Riley vastu nõjatuda, nautida naise puudutust ja voodisse tagasi minna, ent süütunne uhkas temast läbi, kui ta vaatas oma sõrmusesõrme, millel olid veel näha kerged päevitusjooned kümme aastat sõrmes olnud abielusõrmusest.

      Riley armastamise asemel oli ta naise tervist ja elurõõmu põlgama hakanud. Riley oli täis elu ja Karen oli surnud. Ja nende koos veedetud tundide ajaks oli Bowman unustanud Kareni ning mõelnud vaid endale ja Rileyle. Kuidas ta võis nii kergesti unustada armastatud naisest jäänud kallid mälestused?

      Suutmata Rileyle otsa vaadata, käskis ta naisel ära minna, öeldes, et peab tööd tegema. Bowman oli tajunud naist läbistanud pinget ja hämmingut. Riley oli hetke paigal seisnud, nagu lootes, et kuulis valesti.

      „Oled kindel?“ sosistas ta.

      „Jah.“

      Naine eemaldus, tajudes sõnade varjus teravust. Vaikides oli ta võtnud oma riided. Bowman kuulis, kuidas ta teksad oma pikkade jalgade peale sikutas ning pluusi ja saapaid otsis.

      „Ma ei tea, miks, aga ma arvasin, et see on midagi enamat kui juhuseks.“ Ametliku hääletooni all oli kuulda nukrust. „Arvasin, et meie vahel on midagi,“ sõnas Riley selge talitsetud häälega.

      Bowman julges nüüd tema poole vaadata ja nägi naise silmis läikimas valu. „Ma ei suuda.“

      Riley ei palunud, anunud ega üritanud teda veenda. Ta kehitas õlgu ja tõmbas saapad jalga. „Olgu.“

      See oli viimane kord, kui mees teda nägi enne eilset mägedes.

      Bowman polnud kindel, miks ta Riley maja juurde tuli. Pärast tema viie aasta tagust käitumist Quanticos ei vajanud naine abi. Rileyl oli oma maja, kuradima hea töökoht ja elu. Naine oli oma elu korda saanud paremini kui Bowman.

      Ja ometi seal ta nüüd varjudes seisis ja ihaldas midagi, mille oli kunagi hoolimatult kõrvale heitnud.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

СКАЧАТЬ