Enne lõppu. Jana Maasik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Välismaa variante ei pea ta samuti vist võimalikuks.

      Mu mõtted katkestab Sergo. „Alicia Keegel, pange endale ometigi midagi selga! Õues on siiski jahe, ja klassiruumid … Selles asjas pole isegi erakonda astumisest kasu.“ Ta teeb grimassi, mida Ruuf nii osavalt jäljendab. „Lühidalt, ma tahtsin öelda, et pole mingit vajadust end sel viisil paljastada.“

      Alicia hakkab mu kõrval pisarad kurgus seljakotist kampsunit otsima. Sergo küsib: „Kuhu ma jäingi?“ Mul on ammu järg käest läinud, aga LJ esimesest pingist vastab: „Paremäärmuslased.“ Sergo noogutab asjalikult ja jätkab: „Ärge mitte kunagi alahinnake inimlikku lollust. Ükski meie erakondadest ei tee seda. Enamik inimesi ei taha tõde, nad vajavad lihtsalt jõulist ja lihtsakoelist kinnitust, et see, millesse nad usuvad, ongi tõde.“

      Alicia nuuskab nutuselt nina ja klõpsib laua all telefoniekraanile järgmist lauset.

      „Alicia Keegel!“ krääksatab Sergo sellise häälega, nagu oleks olukord nüüd juba küll üle mõistuse. „Käed laua peale!“

      Teoreetiliselt on meil telefonide kasutamine tundide ajal keelatud, aga kedagi see tavaliselt ei huvita.

      „Tooge see telefon siia minu lauale.“

      Pärast üht samasugust tundi, kui mina kahe sain ja terve klass läbi sõimati, selgitas Harriet mulle, et maailm on sergosid täis. „Nad ei ole rahul sellega, kes nad on ja mida nad on saavutanud. Lepi sellega, sa ei suuda neid muuta.“

      Alicia lukustab käigu pealt telefoni ning läheneb õpetaja lauale. Sergo jälgib teda heledate puhmaskulmude alt, veab suu viltu ja trummeldab näpuotstega lauaplaadil. Seejärel küsib ta hajameelselt Alicia iPhone'i silmitsedes: „Kuhu ma jäin?“

      LJ ütleb: „Lollid.“

      Viisteist sekundit enne kellahelinat teatab Sergo: „Leheküljed kakskümmend neli kuni kolmkümmend lugege läbi, konspekteerige ja õppige selgeks. Järgmises tunnis teeme töö.“

      • • •

      Pikal vahetunnil haagib Alicia end mu käevangu ja teeb ettepaneku pirukaga piirduda. Järjekorras seisavad meie ees Eekloo ja Tammetasku, mõlemad erutatud ja endast ära. Eekloo ütleb: „Sa oled mind ikka alati hästi mõistnud. Vaata, ma olen siin koolis töötanud varsti kakskümmend aastat. Kahetuhande esimesel oli mu palk …“

      Tammetasku silmitseb teda poolpahaselt: „Kahetuhande esimesel? Arusaadav ju, sul polnud siis veel üldse kogemusi. Pane tähele, eile rääkis Heidi, et üks tema klassi radiaatoritest tilgub …“

      „Ma õppisin Tartus, mitte mingis …“ ei lase Eekloo end radiaatori teemast eksitada.

      „Kuulge, ütlesin ma Ojatagusele, Heidi Bret ostis oma klassi ise plastmassämbri, et vesi põrandale ei tilguks, ja tead, mida Ojatagune vastas?“

      „Kiitusega diplom, cum laude. Mu lõputöö sai maksimumpunktid. Lõpetades olid mul kõik teed …“

      „Jah, muidugi. Ojatagune ütles ka, et hariduse tase sõltub märksa enam õpetajate kvaliteedist kui tilkuvatest radiaatoritest. Tõtt-öelda, mina isiklikult ei ole …“

      „Ma täitsin kõik tingimused! Meie kursusel oli veel vaid üks üliõpilane, kelle keskmine hinne oli minu omast kõrgem.“

      „Lihtsalt õudne, häbi hakkab,“ märgib Tammetasku seepeale nördinult. Ta pilk on kinnitatud kolmele võimalikule pirukavariandile, ükski neist pole kuigi isuäratav.

      „Neli koma kaheksa! Neli koma kaheksa. Ilmaril oli ainult pool punkti kõrgem tulemus. Ta oli sel ajal ilus tumeda peaga poiss, kõik tüdrukud vaatasid teda, praegu töötab ta haridusministeeriumis. Võib-olla sa oled temast isegi kuulnud.“

      „Tead, minu kannatusel on ka piirid!“ sekkub ärritunud Tammetasku. „Viimane kord, kui ma siia järjekorda seisma jään. Mõni siin purjetab alati kõigist mööda, ja siis räägib veel õpilaste austamisest. Tule, lähme ka! Tule nüüd!“

      Alicia haigutab mu kõrval, mina naeran vaikselt ja ütlen: „Sa oled mind ikka alati hästi mõistnud.“

      Kui me oleme oma pirukad kätte saanud, küsin Alicialt: „Kuidas see vahetusõpilaste asi on edenenud?“

      „Ma arvan, et ma saan. Seal ei ole tegelikult teist variantigi. See oleks lihtsalt ebaõiglane, kui ma ei saaks. Kuule, see küll apelsinimahl pole! Maitse. Rohkem nagu segumahl pooleks veega.“

      Ma mõtlen Harrieti peale. Sellest, kuidas tema pirukat sõi, täis suuga rääkis ja naeris. Sellest, kuidas ta vaatas. See oli tegelikult harjumatu. Ta vaatas just nii, nagu teda tegelikult ka huvitaks. Ja siis oli tal komme sind puudutada, haarata sust kinni ja mõni sekund hoida. Alguses oli see võõrastav, hiljem harjusin ma muidugi ära. Ta tuli meie klassi kaheksandas, neljandal veerandil. Oli Lossi tund. Peel seisis Harrieti ja Lossi vahel ilmega, nagu kuuluks kogu au selle tüdruku maaletoomise eest temale. Meid oli juba varem hoiatatud, et tuleb uus tüdruk, välismaa koolist, valdab vabalt mitut võõrkeelt. Kujutasin ette püstise ninaga hellitatud nohikut, aga Harriet polnud selline. Tal olid muidugi ägedad riided, aga üks ta saapanöör oli lahti, ta juuksed olid lühemad kui Richardil, kel on paari sentimeetri pikkune siil, ta naeratas uljalt nagu mõni poiss pärast pahandust, vaatas klassis ringi ja leidis siis minu. Seejärel ei jäänud ta enam Peeli ülepaisutatud tervituskõnet kuulama, vaid looberdas otsejoones minu kõrvale. „Harriet,“ ütles ta ja viskas koti keset lauda, nii et mu keemiaõpik kolaki põrandale lendas. Tema sukeldus kohe raamatule järele ja nügis minu ees istuva Mõmmibeebi peaaegu oma toolilt maha. Peel püüdis samal ajal pidulikkust säilitada ja jätkata, mõned naersid, sõnad nagu „diplomaatide laste kool“, „riigi esindamine“ ja veel midagi säärast jõudsid olenemata ehmatusest mu kuulmekilele. Harriet meeldis mulle ‒ kohe. Temas polnud raasugi ülbust. Vaatasin ta erksaid siniseid silmi, nende kohal kaarduvaid tugevaid kulme, suud, mida võis jäädagi vaatama ja mõelda, et see on kõige ilusam suu, mida sa kunagi näinud oled. Ta pikki ja kõhnasid jalgu katsid täpilised sukad, mis tipnesid rohmakate saabastega. Seljas oli tal kitsas nahkseelik ja kampsun, mis kippus kas üle ühe või teise õla vajuma. Peel ütles mahakäinud pidulikkudega: „Ma olen päris kindel, et te võtate ta endi sekka … tähendab, et te võtate ta hästi vastu,“ ja kadus minema. Harriet sosistas: „Mis su nimi on?“ Mina sosistasin: „Katrina.“

      „Tead, mul on päriselt ka selline tunne, et ma meeldin talle,“ segab Alicia mu ajarännakut.

      „Kellele?“

      „Sa ei saanud aru siis, kellest ma rääkisin või?“ küsib Alicia ja silmitseb mind viivu justkui poolearulist. „Andrele muidugi!“

       Andrele muidugi!

       Katrina, teeskle, et sa ei hooli.

       Teeskle!

      Hammustan suure ampsu ja küsin kahe neelatuse vahel: „Andrele?“ See ei kõlanud nii üllatunud-reipalt, kui ma oleksin soovinud. „Miks sa nii arvad?“

      Nüüd on Alicia käsutuses kogu mu tähelepanu. Õnneks pole tal kunagi midagi selle vastu, et oma lemmikteemat mitu korda ette kanda. „Tead, ta vaatab mind nii imelikult. Täitsa nagu mu sisse kohe.“

      Noogutan. СКАЧАТЬ