Siiditeed. Peter Frankopan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ autori suhtes.¹⁸⁹ Traditsioonilise legendi järgi võttis Tiridat III ristiusu vastu pärast seda, kui ta oli muudetud seaks ja oli ekselnud ihualasti väljadel, kuni püha Gregorius, kelle Tiridat oli varem Armeenia jumalanna kummardamisest keeldumise eest madusid täis auku heitnud, ta terveks ravis. Gregoriuse ravi tulemusena kukkusid Tiridatil eest kärss, kihvad ja pealt seanahk, misjärel ristis Gregorius tänuliku monarhi Eufrati jões.¹⁹⁰

      Tiridat III polnud ainus riigipea, kes samal perioodil kristluse vastu võttis – 4. sajandi alguses pöördus ristiusku ka üks Rooma mõjukamaid isikuid, Constantinus. Otsustav hetk saabus 312. aastal ägeda kodusõja ajal, kui Constantinus asus Itaalia keskosas Mulviuse sillal võitlusesse oma rivaali Maxentiusega. Legendi järgi oli Constantinus vaadanud vahetult enne lahingut üles taevasse ja näinud seal päikese kohal “ristikujulist valgust” koos kreekakeelsete sõnadega, mis kuulutasid, et “selle märgi all saadab sind võit”. Sõnade täielik tähendus sai talle selgeks pärast unenägu, milles talle ilmutas end Jeesus Kristus, kes ütles, et ristimärk aitab tal kõik vaenlased alistada. Vähemalt meeldis juhtunut mõnele just niimoodi kirjeldada.¹⁹¹

      Kristlikud allikad näitavad halastamatu selgusega, millise piiramatu entusiasmiga asus keiser kristlust kõigi teiste usundite arvelt jõustama. Tänu ühe kirjamehe ülestähendustele teame näiteks, et uut Konstantinoopolit “ei risustanud altarid, Kreeka templid ega paganlikud ohverdused”, vaid seda rikastasid “hiilgavad palvekojad, milles Jumal lubas keisri jõupingutusi õnnistada”.¹⁹² Ühe teise kirjamehe sõnul lasi keiser sulgeda kuulsad kultuskeskused ning keelustas Rooma usundi üheks alustalaks olnud oraaklid ja ennustamise. Ebaseaduslikuks kuulutati ka traditsiooniline ametlikele toimingutele eelnenud ohverdamine, paganlikud skulptuurid hävitati ja nende püstitamine keelati.¹⁹³ Omakasupüüdlike autorite narratiivis, milles Constantinust kujutati uue usu sihikindla kuulutajana, ei jäetud ruumi teisitimõtlemisele.

      Tegelikult olid Constantinuse usuvahetuse motiivid palju keerukamad, kui tema eluajal või vahetult pärast seda kirja pandud allikad seda ehk näidata sooviksid. Esiteks kujutas kristluse vastuvõtmine kavalat poliitilist sammu, kuna see oli selleks ajaks jõudnud sõjaväelaste hulgas laialt levida. Teiseks viitavad impeeriumi eri paigust leitud monumendid, mündid ja raidkirjad, millel kujutatakse Constantinust Võitmatu Päikese (Sol Invictus) kultuse tugeva toetajana, et tema ilmutus oli ehk mõnevõrra tagasihoidlikum, kui hingestatud kiidukõned seda näidata püüdsid. Vastupidistest väidetest hoolimata ei muutunud impeeriumi eluolu üleöö ning nii Roomas, Konstantinoopolis kui ka mujal jätkati traditsiooniliste uskumuste järgimist veel kaua pärast keisri ilmutust ja tema uue usu entusiastlikku kuulutustööd.¹⁹⁴

      Constantinuse otsus kristlust toetama asuda tähendas Rooma impeeriumi jaoks siiski suuri muudatusi. Vaid kümmekond aastat varem Diocletianuse valitsusajal haripunkti jõudnud tagakiusamine lõpetati. Gladiaatorite võitlused, mis olid pikka aega olnud Rooma meelelahutuse raudvaraks, likvideeriti kristlaste vastumeelsuse tõttu, kuna nad ei soovinud näha midagi, mis inimeste õigust elule sellisel kombel devalveeris. “Verised etendused pole meile meeltmööda,” kirjutatakse 325. aastal vastu võetud seaduses, mis lisati hiljem keiserliku seadusandluse kogumikku. “Keelame [seetõttu] täielikult gladiaatorite olemasolu.” Need, kes olid varem kuritegude sooritamise või usust taganemisest keeldumise eest võitlusareenile saadetud, saadeti edaspidi “teenima kaevandustesse, et nad saaksid oma kuritegude eest karistatud ilma verd valamata”.¹⁹⁵

      Kõikjal impeeriumis asuti kristlust heldekäeliselt toetama ning väljavalituks osutunud Jeruusalemmas alustati ulatuslike ehitustöödega, millega kaasnesid külluslikud annetused. Kui Rooma ja Konstantinoopol olid impeeriumi halduskeskusteks, siis pidi Jeruusalemmast saama selle vaimne süda. Terved linnaosad lammutati maatasa ja paganlike templite alt välja kaevatud pinnas viidi võimalikult kaugele, “määrdunud nagu see saatana kummardamisest oli”. Väljakaevamised paljastasid ühe püha paiga teise järel, sealhulgas ka hauakoopa, kus oli lebanud Jeesuse surnukeha – koobas renoveeriti ja see “ärkas taas ellu, nagu meie Päästja”.¹⁹⁶

      Constantinus juhtis ehitustöid ise, otsustades, milliseid materjale tuleb Püha Haua ümber kerkiva kiriku ehitamisel kasutada. Keiser oli nõus jätma kangavaliku ja seinte kaunistamise väljavalitud alluva hooleks, kuid tahtis sõnaõigust, millist marmorit ja milliseid sambaid kiriku ehitamisel kasutatakse. “Sooviksin kuulda teie arvamust,” kirjutas ta Jeruusalemma piiskopile Makariosele, “kas lagi peaks olema kaetud tahvlitega või kaunistatud mõnes muus stiilis. Kui see on kaetud tahvlitega, siis saaks seda ehk kaunistada ka kullaga.” Ta lisas, et sellised otsused nõudsid tema isiklikku heakskiitu.¹⁹⁷

      Constantinuse tähelepanuväärne usuvahetus märkis Rooma impeeriumi ajaloos uue peatüki algust. Ehkki kristlust ei kuulutatud riigiusuks, lõi piirangute ja karistuste kadumine uuele usule tee valla. See oli hea uudis kristlastele ja kristlusele läänes, kuid katastroof kristlusele idas. Kuigi Constantinus näis esiti tagasihoidliku usujüngrina, hakkas ta peagi üha enam kõneainet tekitama, paisates käibele ilmselgete paganlike sümbolitega münte ja püstitades enda auks oma uude linna ausamba, millel oli teda kujutatud Helios-Apollonina.¹⁹⁸ Õige pea hakkas ta end esitlema kõikide kristlaste kaitsjana, ükskõik kus nad elasid – kasvõi väljaspool Rooma impeeriumi.

      Pärast 330. aastat hakkasid levima kuuldused, et Constantinus teeb ettevalmistusi Pärsia ründamiseks, kasutades ära võimalust, mille oli loonud Pärsia šahhi rahulolematu vend, kes oli tulnud Rooma keiserlikust õukonnast varjupaika otsima. Pärsia närvid olid ilmselt viimseni pingul, kui Constantinuselt saabus kiri, milles teatati, kui hea meel tal on, et “Pärsia parimad provintsid on tulvil neid mehi, kelle nimel räägin praegu ainult mina – pean silmas kristlasi”. Tal oli Pärsia valitsejale Šapur II-le selge sõnum: “Usaldan need inimesed teie kaitse alla … hoidke neid oma tavapärase inimlikkuse ja lahkusega, sest selle usu tõendi abil kindlustate mõõtmatu kasu nii endale kui meile.”¹⁹⁹ See võis olla mõeldud lahke nõuandena, kuid kõlas ähvardusena, kuna alles hiljuti oli Rooma idapiir lükatud kaugele Pärsia aladele, kus asuti vallutuste kindlustamiseks viivitamatult rajama kaitseehitisi ja teid.²⁰⁰

      Kui ka ühe teise väärtusliku kaubandusliku ja strateegilise positsiooniga kuningriigi – Gruusia – valitseja koges ilmutust, mis oli Constantinuse ilmutusest vaid pisut vähem värvikas (kuningas nägi pärast jahi ajal sõna otseses mõttes pimedusse langemist päästvat valgust), muutus Pärsia ärevus paanikaks.²⁰¹ Kuna Constantinus oli väed Doonau piirialadelt eemale kutsunud, otsustas Šapur II Kaukaasia üllatusrünnaku kasuks, heites troonilt ühe kohaliku valitseja ja pannes tema asemel ametisse endale lojaalse mehe. Constantinus vastas rünnakule kohe ja jõuliselt: ta kutsus kokku tohutu armee ja käskis oma piiskoppidel eelseisva sõjaretkega ühineda, lastes lisaks valmistada koopia tabernaaklist – kogudusetelgist, milles oli hoitud seaduselaegast. Seejärel kuulutas ta, et soovib Pärsiat karistuseks rünnata ja lasta end ristida Jordani jões.²⁰²

      Constantinuse ambitsioonidel polnud piire. Ta lasi juba enne rünnakut vermida münte, millel andis oma poolvenna pojale uue kuningliku tiitli: Pärsia valitseja.²⁰³ Idas elavate kristlaste seas levis kiiresti elevus, mille jäädvustas Mosuli lähistel asuva kuulsa mungakloostri juhi Afrahati kiri: “Hea põli on tulnud Jumala rahva juurde.” See oli hetk, mida ta oli oodanud: maa peal pidi lõplikult sündima Kristuse kuningriik. “Võite kindlad olla,” lõpetas ta, “et metsaline tapetakse ettemääratud ajal.”²⁰⁴

      Pärslastele langes ägedaks vastupanuks ettevalmistusi tehes osaks aga tohutu õnn: Constantinus haigestus ja suri enne, kui tema väed jõudsid teele asuda. Šapur II valas kogu oma raevu Constantinuse agressiooni eest välja kohalike kristlaste peale. Šahh, keda õhutasid tagant zoroastrismi preestrid, “janunes pühakute vere järele”.²⁰⁵ Märtreid langes kümnetes: ühes 5. sajandi algusest pärinevas Edessast leitud käsikirjas räägitakse vähemalt kuueteistkümne piiskopi ja viiekümne preestri hukkamisest.²⁰⁶ Kristlasi hakati nüüd pidama СКАЧАТЬ