Agendi mäng. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üks kohake meil sinu jaoks tõesti on, Nat, juhul kui sa oled nõus selle vastu võtma.”

      Nõus? Moira, ma olen nõus nagu ei keegi teine maa peal. Kuid ainult ettevaatlikult, sest ma usun, et tean, mida sa mulle pakud – ja kahtlus muutub kindluseks, kui Moira asub ette kandma lasteversiooni praegusest Vene ohust.

      „Ma ei pea sulle ütlemagi, et Moskva Keskus kurnab meid siin Londonis täiesti ära, nii nagu ta kurnab ära ka kõik teised, Nat.”

      Tõsi, Moira, seda ei pea mulle tõesti ütlemagi. Ma olen peakontorile juba aastaid sedasama rääkinud.

      „Nad on õelamad kui kunagi varem, jultunumad, topivad oma nina igale poole ja neid on rohkem. Kas sa ütleksid, et nii on õiglane öelda?”

      Ütleksin, Moira, ütleksin tõesti. Loe kas või minu missioonilõpu ettekannet päikeselisest Eestist.

      „Ja pärast seda, kui me hakkasime nende seaduslikke spioone karjakaupa välja viskama” – sellega mõeldi diplomaatilise kattevarjuga spioone, see tähendab minusuguseid –, „on nad ujutanud meie kaldad üle ebaseaduslikega,” jätkab Moira nördinult, „kes, nagu sa ilmselt nõus oled, on sellest liigist kõige tülikamad, ja keda on kõige raskem välja nuuskida. Sul on küsimus.”

      Teeme proovi. Katsetada ju ikka võib. Kaotada pole midagi.

      „Noh, enne kui sa oma jutuga kaugemale jõuad, Moira…”

      „Jah?”

      „Mulle tuli lihtsalt pähe, et Vene osakonnas võib minu jaoks vaba koht olla. Neil on täiskomplekt parimat sorti noori ametnikke, seda me teame kõik. Aga mis oleks, kui suunata sinna üks kogenud abiline mujalt, minusugune karastunud inimene, kes räägib vene keelt sama hästi nagu emakeelt, võib lennata paugupealt kuhu vaja ja võtta esimesena vastu kõik võimalikud vene ülejooksikud ja agendid, kes ilmuvad välja mõnes esinduses, kus keegi ei räägi sõnagi vene keelt?”

      Moira raputab juba pead.

      „Ei mängi välja, kahju küll, Nat. Ma pakkusin sind Brynile. Ta on kõigutamatu.”

      Teenistuses on ainult üks Bryn – Bryn Sykes-Jordan, kui anda talle tema täielik nimi, mis kõnekeeles lühendatakse Bryn Jordaniks, eluaegne Vene osakonna valitseja ja minu kunagine osakonnaülem Moskvas.

      „Mispärast siis välja ei mängi?” ei jäta ma järele.

      „Sa tead väga hästi, mispärast. Sellepärast, et Vene osakonna keskmine vanus on kolmkümmend kolm, isegi kui Bryn kaasa arvata. Enamikul on doktorikraad, kõigil on värske lähenemine, kõigil on suurepärased arvutioskused. Kuigi sa oled igas mõttes täiuslik, ei vasta sina päriselt nendele nõudmistele. Eks ole ju tõsi, Nat?”

      „Ja ega Bryn juhtumisi ise siin kandis pole?” küsin ma, haarates viimasest õlekõrrest.

      „Bryn Jordan on just praegusel hetkel Washingtonis ja kaelani töösse mattunud, teeb seda, mida ainult Bryn suudab teha, et päästa meie üle kivide ja kändude käiv eriline suhe president Trumpi luureringkondadega Brexiti-järgses olukorras, ja teda ei tohi mingil tingimusel segada, tänan väga, teda ei tohi segada isegi mitte sina, kellele ta saadab oma sõbralikud tervitused ja kaastundeavaldused. Selge?”

      „Selge.”

      „Aga,” jätkab Moira elavnedes, „on üks töö, milleks sa kvalifitseerud silmapaistvalt. Sa oled lausa ülekvalifitseeritud.”

      Läheb lahti. Õudusunenäoline pakkumine, mida oli algusest peale oodata.

      „Anna andeks, Moira,” pistan ma vahele. „Kui see on väljaõppeosakonnas, siis ma panen spioonimantli varna. Väga lahke muidugi, väga hoolitsev ja nii edasi.”

      Paistab, et ma solvasin teda, niisiis palun ma uuesti vabandust ja ütlen, et ma ei taha väljaõppeosakonna suurepäraseid mehi ja naisi maha teha, aga ikkagi, tänan, ei, mille peale Moira näole venib ootamatult sõbralik, kuid pisut haletsev naeratus.

      „Tegelikult see pole väljaõppeosakonnas, Nat, kuigi sa saaksid kindlasti ka seal väga hästi hakkama. Dom tahab väga sinuga paar sõna juttu ajada. Või peaksin ma talle ütlema, et sa riputad oma mantli varna?”

       „Dom?”

      „Dominic Trench, Londoni keskbüroo hiljuti kohale määratud juht. Kunagi oli ta Budapestis sinu osakonna ülem. Ta ütleb, et te saite kole hästi läbi. Kindlasti saate nüüd ka. Miks sa mind niimoodi vaatad?”

      „Kas sa tahad tõsiselt öelda, et Dom Trench on Londoni keskuse juht?”

      „Ma ei valetaks ju sulle, Nat.”

      „Millal see juhtus?”

      „Kuu aega tagasi. Kuni sina Tallinnas uinusid, ilma et oleksid meie uudiskirju lugenud. Dom võtab su vastu homme hommikul täpselt kell kümme. Kontrolli enne Vivilt üle.”

      „Vivilt?”

      „Viv on tema assistent.”

      „Muidugi.”

      3

      „Nat! Kui oivaline sa välja näed! Meremees on tõesti koju jõudnud! Sa paistad terve nagu purikas ja oma vanusest poole noorem!” hüüab Dominic Trench, kargab oma direktorilaua tagant püsti ja haarab mu käe kahe pihu vahele. „Kõik kindlasti tänu raskele tööle jõusaalis. Pruega kõik korras?”

      „Võitlusvormis, Dom, aitäh küsimast. Ja Rachelil?”

      „Imeline. Ma olen kõige õnnelikum mees maamunal. Sa pead Racheliga kohtuma, Nat. Sina ja Prue, te peate mõlemad temaga kohtuma. Teeme õhtusöögi, kõik neljakesi. Rachel meeldib sulle kindlasti väga.”

      Rachel. Kõrgaadlik, võim tooride parteis, teine naine, hiljutine liit.

      „Ja lapsed?” küsin ma ettevaatlikult. Neid oli olnud kaks, Domi toreda esimese naisega.

      „Lihtsalt oivaline. Sarah’l läheb South Hampsteadis suurepäraselt. Ta sihib selgelt Oxfordi.”

      „Ja Sammy?”

      „Temal on segane periood. Varsti ta kindlasti ärkab ja läheb õe jälgedes.”

      „Ja Tabbyl, kui tohib küsida?” Tabitha oli Domi esimene naine ja – selleks ajaks, kui nad lahku läksid – närviline inimvare.

      „Tal läheb imeliselt. Meie teada pole tal veel ühtegi uut meest sihikul, kuid lootus ei kao ju kunagi.”

      Mina usun, et meie kõigi elus on mõni Dom, mees – tundub, et alati on tegu meesterahvaga –, kes tõmbab su kõrvale, määrab sind oma ainsaks sõbraks maailmas, kostitab sind üksikasjadega oma eraelu kohta, mida sa parema meelega kuulda ei tahaks, küsib sinult nõu ja kui sa seda ei anna, vannub, et teeb kõik nii, nagu sa ütlesid, järgmisel hommikul aga kõnnib sinust mööda nagu tühjast kohast. Viis aastat tagasi Budapestis hakkas ta saama kolmekümneseks СКАЧАТЬ