Nõid annab nõu. Loodusravi ja traditsioonilised loitsud. Pille Pettai

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ arvan, et kohtusin Isand Surma endaga. Mu hinge tuli suur rahu. Korjasin ülaseid, hinges ülev tunne ja teadmine, et need ilusad lilled panen vanaisale kaasa tema viimsele teekonnale. Selle ilusa teadmise kõrvalt kadus igasugune hirm ja kahtlus. Surma ja suremist pole ma pärast seda enam kunagi kartnud. Kui nii võib öelda, siis tajusin neil hetkedel vanaisa lahkumist ja teadsin kindlalt, et see pole sugugi kole, vaid hoopis vabanemise teekond…

      Lilled pihus, läksin vanatädi juurde ja ütlesin, et vanaisa on nüüd surnud. Õige sõnumitooja tuli alles tükk aega hiljem ja muidugi vaadati mind imelikult: ma lihtsalt ei saanud ju veel sellest surmast teada. Aga ma teadsin.

      Hiljem matustel ei saanud ma aru, miks kõik nutavad. Luusisin mööda surnuaeda ja kõnelesin nendega, kes puhkasid nimetutes haudades. Vanaisaga oli kõik korras, aga ühe väikese haua peal pidin küll nutujoru ajama: seal oli väike tüdruk, kes igatses oma ema järele, aga ei teadnud temast midagi… Sõjaaegne haud, kurb lugu. Käisin seal hiljem alati, kui surnuaeda sattusin, koristasin ja lohutasin, nagu oskasin.

      Tol ajal ei olnud kombeks lastele ülearu palju rääkida, aga oma kuue aasta vanuses sain ma ühtäkki toimuvast aru sama selgelt kui praegugi. Teadsin, mis toimub leinajate hinges, ja tundsin häbi, et ei suutnud kaasa nutta – sest leinanutuks ei olnud vähimatki põhjust. Leinajad nutavad ju iseenda pärast. Kui nad teaksid, kui helge on pilt ees, siis nad pigem rõõmustaksid lahkunu pärast.

      * * *

      Minult küsitakse tihti, kas ma näen küsijas pärilikke maagivõimeid või kas oleksin nõus teda või toda õpilaseks võtma. Ei näe ja ei ole! Kui kellelegi on antud vägi, siis see ka avaldub õigel ajal. Enamasti siis, kui peamine eluülesanne on täidetud: lapsed suureks kasvatatud, elutarkust kogutud. Aga õpetada seda teed ei saa. Saab koguda teadmisi teistelt teadjatelt, saab end ise arendada. Aga väge ennast kuskilt õppida ei ole võimalik. See kas on või seda ei ole. Ei saa jõuga vallutada väravaid, mis avanevad vaid kindlal ajal ja kindlale inimesele. See tee ja see võti antakse, mitte ei võeta.

      Eestlased on nõiarahvas, tugevad tajud on väga paljudel. Kellest aga ka tegelikkuses teadja saab, see on Saatuse otsustada. Siin kehtib vaid üks reegel: pole vaja vägisi võtta seda, mille üle veel mõeldakse, kas anda või mitte. Ning pole see ka mingi õnn, mida ihata. Nõia tee on okkaline.

      Ma ei taha sugugi öelda, et pole vaja tegeleda maagiaga. Tahan öelda seda, et igaks asjaks on oma aeg ja see aeg ei olene meist endast. Õppida ja areneda võib aga alati. Ning õppida ei tasu mitte arvukatest meediaväljaannetest, vaid pigem süveneda ajalooürikutesse, rahvapärimustesse. Raamatuid kirjutavad inimesed ja inimene on teatavasti ekslik. See tõde, see särk, mida pakutakse välja igaühele, ei pruugi teile paras olla. Igaühel tuleks leida enda oma, teha see valmis, alustades kanga loomisest. Et iga niit selles oleks tuttav ja autentne.

      Nii et ehk võiks selle peatüki lõpp minna hoopis ringiga tagasi selle suure küsimuse juurde: kuidas hoida ja vastutada? Kõigepealt sellega, kes me ise oleme: kui vastutustundlikud, kui ausad…

      Nõiandus on tänapäeval pealtnäha glamuurne ala, mis mõndagi ahvatleb kuulsuse ja raha lõhnaga. Kus aga algab meelelahutus, seal lõpeb vägi. Nõid ei saa eales olla meelelahutaja. See on põhjus, miks meie Pillega hoidume igasugusest reklaamist ja ka suhtlusest. Meil on oma asi ajada. See asi ei ole kuulsuse teenimine.

      Ja ometi me kirjutasime selle raamatu?…

      Aga nii kord on, et me kõik sõltume sellest informatsioonist, mis meieni jõuab. Et aidata terveneda, tuleb kõigepealt anda arusaamine. Et anda arusaamine, tuleb rääkida, rääkida, rääkida… Lihtsatest asjadest. Et meile tuleks meelde, kus on meie juured, et me mäletaks, et kõik ongi imelihtne, kui me ise seda keeruliseks ei aja.

      Kindlasti on ka siin raamatus vasturääkivusi. Sest mitte keegi ei tea kõike. Me vaid arvame oma suurelisuses, et teame. Mis aga on see „kõik“, sellest pole kellelgi aimu, igaühele antakse oma teadmiste-killuke ja nii me elu jooksul püüame neist kildudest terviklikku pilti laduda. Ehk pole aga suurt pilti meile üldse nii kiirelt vaja? Meile on antud see, mida vajame. Suurt pilti näeme alles siis, kui oma väike mosaiik on lõpetatud.

      See raamatuke ei pretendeeri tõe kuulutamisele – sest seda suurt ja ainuõiget tõde polegi olemas. Soovime vaid olla abiliseks erinevate elujuhtumite puhul, anda nõu, suunata mõtteid radadele, mis meie meelest on olulised.

      „KAITSE“ – MIS SEE ON?

      Püüame selles raamatus anda lihtsaid ja arusaadavaid vaatenurki meid ümbritsevatele salapärastele ilmingutele. Kõike seda saab muidugi tõlgendada ka keerulisemalt ja teaduslikumalt (ka maagia on teadus!), aga jääme siin selle kõige maisema variandi juurde, fikseerime, kuidas maagia toimib praktilises elus.

      Igal inimesel on tema isiklik kaitse juba sündides kaasas, aga see ei käi sugugi mitte tiibade sahinal, sõna „kaitseingel“ on pigem metafoor. Teatavasti on inglid inimsilmale nähtamatud ning kui me väidame, et nägime inglit, siis tegelikult me ei tea, keda või mida me nägime. Enamasti oleme harjunud nimetama ingliks lahkunud lähedase hinge, kes meid kaitsmas on, aga lahkunud hing ei ole kaugeltki mitte ingel.

      Nii et alustame sellest teadmisest, et „kaitseingel“ on kokkuleppeline märksõna, mis sümboliseerib kõiki meid kaitsvaid jõude. Need jõud võivad olla väga erinevad. Kõigepealt neli elementi: tuli, vesi, maa ja õhk, päris paljudel inimestel on kaitseks üks neist elementidest. Kui inimese kaitseks on tuli, siis sobivad talle tulega seotud rituaalid, veekaitse puhul veerituaalid, maakaitse puhul on abi maast, õhukaitse puhul tuulest.

      Vahel on kaitseks kilbid – see on väga tugev kaitseliik. Kilp on jõud, mis asub teid ähvardava õnnetuse ette: vahel, kui olete ohtlikus olukorras, puhkemas on tüli, juhtumas õnnetus, läheb ootamatult see kõik teist mööda – sest teid kaitses kilp. Mitte ingel ei pannud kätt vahele, vaid tekkis energia, mis ohu kõrvale viis. Vahel on see kilp tagasipõrkega ja hoobi saab hoopis see, kes teadlikult tahtis teile halba teha.

      Kuidas kilp tekib ja mis see täpsemalt on, seda ma seletada ei oska. Igasuguse kaitse saab inimene kaasa juba sündides, elu jooksul võib see täieneda mõne surnu või kunstlikult loodud kaitsega. Ning me ei peagi seda mehhanismi peensusteni teadma. Piisab teadmisest, et see on olemas ja oleme tänulikud võimaluse üle seda vajadusel parandada.

      Aga kõige sagedasem variant on muidugi surnute ja suguvõsa kaitse. See ei tähenda kaugeltki mitte seda, et surnute hinged kuskil teie läheduses hõljuvad, vaid see on energia, millel on mälu ja soov teid kaitsta. See on sageli kombineeritud mingi teise jõuga ja läbi selle saab kasutada kilpi, tulemüüri või mingit muud vahendit. Huvitav, millegipärast on nii, et kõige tugevamad kaitsjad on just need, kes eluajal meist eriti ei hoolinud või hoopis maha jätsid. Teispoolsuses on teistsugused arusaamad ja lahkunu näeb suures plaanis enda poolt tehtut. Küllap sellepärast on just paljud hoolimatud vanemad oma hüljatud laste kindlad kaitsjad.

      Enamasti on selline kaitse suguvõsasisene ja kaitsja teie veresugulane. Aga vahel on ta ka endine abikaasa või keegi kunagine sõber, hingesugulane. Kaitsjaks olemine ei tähenda kaugeltki mitte, et lahkunu hing oleks kuhugi kinni jäänud. Hingedel on alati vaba liikumise võimalus ning jutt, et nad „kinni võivad jääda“, on alusetu. Kinni jäävad hoopis lahendamata probleemid.

      Mõnel inimesel on kaitse otse jumalatelt. See on võimas kaitse, mis iseenesest välistab kõik halva. Sellistel inimestel on elu tavaliselt lihtne, muresid ja õnnetusi juhtub neil harva ja kõigest СКАЧАТЬ