Cthulhu kutse. H. P. Lovecraft

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ootasin ja vana moosekandi palavikuliselt kirjutatud lehed üha kuhjusid, nägin ma, kuidas Zann võpatas otsekui jubeda vapustuse aimdusest. Ta vaatas ettetõmmatud kardinatega akna poole ja kuulatas judisedes. Siis tundus mulle peaaegu, et ma kuulsin ka ise heli, kuid see polnud õudne heli, vaid pigem harukordselt madal ja lõputult kauge muusikanoot, mis andis märku mängijast mõnes naabermajas või eluasemes teispool kõrget müüri, millest ma polnud kordagi saanud üle vaadata. Sellel oli Zannile kohutav mõju, sest, pliiatsi käest pillanud, tõusis ta üht­äkki püsti, haaras oma pilli ja hakkas rebestama ööd kõige pöörasema mänguga, mida ma olin eales tema poogna alt kuulnud.

      Oleks kasutu kirjeldada Erich Zanni mängu tol jubedal ööl. See oli õudsem kõigest, mida ma olin iganes kuulma juhtunud, sest nüüd võisin ma näha tema näoilmet ja taibata, et sedapuhku oli ajendiks paljas hirm. Ta üritas lärmi teha, midagi eemale tõrjuda või summutada – mida, ei suutnud ma kujutleda, ehkki ma tundsin, et see pidi olema õudustäratav. Mäng muutus fantastiliseks, joovastunuks ja hüsteeriliseks, kuid säilitas ometi viimseni ülima geniaalsuse tunnused, mida see vanamees valdas. Ma tundsin meloodia ära – see oli teatrites menukas pöörane ungari tants – ja jäin hetkeks mõtlema, et see oli esimene kord, mil ma üldse kuulsin, kuidas Zann mõne teise helilooja teost mängis.

      Meeleheitliku gamba kiunumine ja vingumine paisus üha valjemaks ja valjemaks, pöörasemaks ja pöörasemaks. Mängija nõretas jubedalt higistades ja väänles nagu ahv, vaadates ühtesoodu meeletult ettetõmmatud kardinatega akna poole. Ma võisin tema metsikutes viisides peaaegu näha, kuidas varjutaolised saatürid ja bakhanaalid tantsisid ja tiirlesid hullunult läbi sügavike täis pulbitsevaid pilvi ja suitsu ja äikest. Ja siis tundus mulle, et ma kuulsin üht kiledamat, püsivamat nooti, mis ei kostnud gambast, üht tasast, kaalutletut, sihikindlat, pilkavat nooti kaugelt taamalt läänest.

      Sel silmapilgul hakkas aknaluuk lõgisema ulguvas öötuules, mis oli väljas tõusnud otsekui vastuseks metsikule mängule sees. Zanni kriiskav muusikariist ületas nüüd iseennast, tuues kuuldavale helisid, mille kohta ma poleks kunagi arvanud, et üks gamba võib neid tekitada. Lahtipääsenud luuk lõgises valjemini ja hakkas vastu akent taguma. Siis purunes klaas lakkamatute hoopide käes kildudeks ja sisse sööstis jäine tuul, pannes küünlad hubisema ja krabistades paberilehti laual, kus Zann oli alustanud oma õudse saladuse üleskirjutamist. Ma vaatasin Zannile otsa ja nägin, et ta polnud teadvuslikus olekus. Tema sinised silmad olid punnis, klaasistunud ja tuhmid ja meeletu mäng oli muutunud sõgedaks mehaaniliseks seletamatuks orgiaks, mida ükski sulg ei suuda isegi kirjeldada.

      Äkiline iil, tugevam kui eelmised, haaras käsikirja ja kandis selle akna suunas. Ma järgnesin lendavatele lehtedele meeleheitlikult, kuid need olid kadunud, enne kui ma purustatud ruutudeni jõudsin. Siis meenus mulle mu ammune soov vaadata välja sellest aknast, ainsast aknast Rue d’Auseilil, kust võis näha müüritagust nõlva ja taamal laiuvat linna. Oli väga pime, kuid linna tuled põlesid alati ja ma lootsin neid seal keset vihma ja tuult näha. Kui ma sellest kõige kõrgemast aknast välja vaatasin, sellal kui küünlad hubisesid ja hullunud gamba oma öötuulega ulgus, ei näinud ma ometi all laiumas mingit linna ja meeldejäänud tänavatel ei kumanud ühtki sõbralikku tuld, vaid seal oli ainult otsatu ruumi pimedus; ettekujutamatu ruumi, mis oli tulvil liikumist ja muusikat ja millel polnud maa peal midagi sarnast. Ja kui ma õudusest haaratuna seal seisin ja vaatasin, puhus tuul surnuks mõlemad küünlad igivanas kõrge viiluga katusekambris, jättes mind metsikusse ja läbitungimatusse pimedusse, kus minu ees olid kaos ja põrgulik segadus ja mu taga tolle öö peale ulguva gamba saatanlik hullus.

      Omamata midagi, millega tuld läita, taarusin ma pimeduses tagasi, põrkasin vastu lauda, lükkasin ümber tooli ja leidsin viimaks käsikaudu tee kohani, kus pimedus kiljus vapustavast muusikast. Ma võisin vähemalt üritada päästa ennast ja Erich Zanni, olid siis jõud mu vastas millised tahes. Korraks tundus mulle, et mind riivas midagi jäist ja ma karjatasin, kuid minu karjet polnud üle tolle jubeda gamba kuulda. Ühtäkki tabas pimedusest mind hullunult saagiv poogen ja ma mõistsin, et olin mängija ligiduses. Ma kobasin ettepoole, puudutasin Zanni tooli korjut ja leidsin siis ta õla ning raputasin seda, katsudes teda mõistusele tuua.

      Ta ei reageerinud, kuid ometi kiunus gamba vaibumatult edasi. Ma tõstsin oma käe tema pea juurde, mille mehaanilise noogutamise ma suutsin lõpetada, ja karjusin talle kõrva, et peame pagema öö tundmatute olevuste eest. Kuid ta ei vastanud mulle ega kahandanud oma kirjeldamatu muusika raevukust, ja samal ajal näis, nagu oleksid tuulehood pimeduses ja kaoses läbi terve katusekambri tantsinud. Kui mu käsi tema kõrva puudutas, hakkasin ma judisema, kuigi teadmata, miks – teadmata miks, kuni ma katsusin liikumatut nägu; jääkülma, jäigastunud, hingetut nägu, mille klaasistunud silmad jõlllitasid mõttetult tühjusse. Ja siis, läbi mingi ime, leidnud ukse ja suure puuriivi, sööstsin ma pööraselt eemale tolle neetud gamba koletislikust ulgumisest, mille raevukus aina suurenes, kui ma minema tormasin.

      Hüpates, lenneldes, lennates alla mööda neid lõputuid treppe läbi pimeda maja; tormates arutult välja kitsastele, järskudele ja igivanadele tänavatele täis astmeid ja röötsakil maju; klobistades astmetest alla ja üle munakivide alumiste tänavate ja kanjoniseintega lehkava jõe poole; ähkides üle suure tumeda silla laiematele, viisakamatele tänavatele ja bulvaritele – kõik need kohutavad muljed saadavad mind üha. Ja ma mäletan, et tuult ei olnud ja kuu paistis ja kõik linna tuled vilkusid.

      Vaatamata minu kõige hoolikamatele otsingutele ja uuringutele ei ole ma sellest saadik suutnud Rue d’Auseili leida. Kuid mul pole sellest päriselt kahju – ei sellest ega ettekujutamatutes sügavikes kaotsi läinud tihedalt täiskirjutatud lehtedest, mis ainsana oleksid võinud seletada Erich Zanni muusikat.

      Koer

      Mu vaevatud kõrvus kõlab katkematult painajalik vurin ja laperdamine ning justkui mõne tohutu koera kauge, ähmane haukumine. See pole uni – kardan, et isegi mitte hullumeelsus – sest juhtunud on liiga palju, et sääraseid halastavaid kahtlusi õigustada. St. Johnist on järel moonutatud laip – vaid mina tean, kuidas see juhtus, ning kuna ma tean, lasen ma kohe enda ajud välja, et ka mind nii ei moonutataks. Tontlike ulmade valguseta, lõputa koridoridest tuleb see must vormitu Nemesis, kes mind enesehävitusele kihutab.

      Andku taevas meile andeks me rumalus ja ebaterve huvi, mis meid mõlemaid nõnda koletu lõpuni viis! Väsinud banaalsest igapäevaelust, mis isegi armastuse ja seiklemise rõõmud peagi tüütavaks muudab, järgisime mina ja St. John entusiastlikult iga kunsti- ja intellektuaalset voolu, mis meile meie hävitavast tülpimusest leevendust tõotas. Meie päralt olid sümbolistide mõistatused ja prerafaeliitide ekstaas, ent iga uus mõte kaotas oma meelelahutusliku värskuse ja võlu liiga ruttu. Ainult dekadentide morn filosoofia suutis meid köita, ja seegi oli küllalt kange vaid siis, kui me oma süüvimiste sügavust ja diaboolsust järk-järgult suurendasime. Baudelaire’i ja Huysmans’i põnevus sai peagi otsa, kuni viimaks jäid meile ainult otsesemat sorti stiimulid ebaloomulike isiklike kogemuste ja seikluste näol. See kohutav emotsionaalne vajadus juhtiski meid lõpuks põlastusväärsele teele, millest ma isegi oma praeguses hirmus vaid häbi ja argusega räägin. Selleks oli inimliku jultumuse koledaim äärmus – jäle harrastus nimega hauarüüstamine.

      Ma ei saa avaldada meie šokeerivate ekspeditsioonide üksikasju ega isegi osaliselt üles loetleda hirmsamaid trofeesid, mis kaunistasid meie nimetut muuseumi suures kivimajas, kus me üksi ja teenriteta elasime. Meie muuseum oli mõeldamatu, pühadustteotav paik, kuhu me olime saatanliku maitse ja neurootilise virtuoossusega loonud oma kalestunud meelte erutamiseks õuduse ja lagunemise maailma. See asus salajases toas kaugel maa all, kus tohutud basaldist ja oonüksist tahutud tiivulised deemonid sülgasid laiade irvitavate mokkade vahelt veidrat rohelist ja oranži valgust ning kus varjatud pneumaatilistest torudest puhuv õhk pani paksude mustade kardinate vahele põimitud punastest surilinadest vanikud kaleidoskoopilises surmatantsus laperdama. Neist torudest tuli tellimise peale aroome, mida me oma tujudes enim ihkasime – vahel kahvatute matuseliiliate СКАЧАТЬ