Cthulhu kutse. H. P. Lovecraft

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimesest madalamal, kuid kahtlemata olid kõik need koljud ikkagi inimeste omad. Osa oli ka kaugemale arenenud, kuid väga vähesed kuulusid mõistusega olenditele. Kõik kondid olid kaetud hambajälgedega, mis pärinesid suuremalt jaolt rottidelt, kuid mõned ka poolinimeste karja liikmetelt. Nendega segamini vedeles loendamatu hulk peeni luid, mis kuulusid rottidele – iidsele legendile lõpu teinud surmatoova armee langenud sõduritele.

      Ma imestan seniajani, kuidas me sel hirmsate avastuste päeval ellu jäime ja mõistuse säilitasime. Ei Hoffmann ega Huysmans poleks suutnud välja mõelda nii metsikult uskumatut, pööraselt eemaletõukavat ja gootipäraselt groteskset vaatepilti kui see hämar grott, millest me nüüd seitsmekesi läbi vaarusime, iga mees komistamas üha uutele ja uutele avastustele, püüdes seejuures iga hinna eest hoiduda mõtlemast sündmustele, mis pidid siinsamas aset leidma kolmsada (või tuhat? Kaks tuhat? Kümme tuhat?) aastat tagasi. See oli põrgu eeskoda ja vaene Thornton minestas uuesti, kui Trask talle seletas, et ilmselt olid mõnede skelettide omanikud viimase paarikümne põlvkonna vältel läbi teinud taandarengu neljajalgseteks.

      Kui asusime hoonete rususid üle vaatama, järgnes üks õudus teisele. Nii neljajalgseid kui osa kahejalgseid olendeid oli hoitud kivist sulgudes, kust neil õnnestus arvatavasti näljahädas või hirmust rottide ees välja tungida. Neid arvutuid karju oli nuumatud koredate juurviljadega, mille mürgiseks siloks muutunud jäänused avastasime sügavate kivikaevude põhjas, mis olid vanemad kui Rooma riik. Nüüd ma taipasin, miks mu esivanematel olid nii suured aiad – taeva pärast, kui ma vaid suudaksin seda jälle unustada! Mis otstarbel neid karju kasvatati, on küsimatagi selge.

      Elektrilamp käes, kirjeldas Rooma kabeli varemete vahel seisev Sir William meile valjusti kõige šokeerivamat rituaali, mida ma eales kuulnud olen. Ta jutustas meile ka senitundmatu veeuputuseelse kultuse järgijate söögisedelist, mille Kybele preestrid olid avastanud ja üle võtnud. Norrys, kes oli harjunud kaevikute õudustega, ei suutnud pärast Inglise puitkojast väljumist end enam sirgu ajada. Nagu ta arvas, asusid seal köök ja lihuniku töökoda, kuid tuttavate tarbeasjade nägemine sellises kohas ja tuttavad graffiti’d seinal, millest viimased olid kirja pandud aastal 1610, olid talle liiga rängaks katsumuseks. Mina ei suutnudki siseneda hoonesse, milles deemoneid väärivate roogade valmistamine oli lõppenud üksnes minu esivanema Walter de la Poeri pistoda läbi.

      Ometi julgesin käia madalas saksi hoones, mille tammine uks oli maha langenud. Avastasin sealt kümme roostes trellidega kivikongi, mille asukad pidid kuuluma mõistusega olendite hulka. Ühe luukere nimetissõrmes märkasin omaenda suguvõsa vapiga sõrmust. Sir William leidis Rooma kabeli alt võlvkeldri veelgi vanemate vangikongidega, mis olid tühjad. Kongide all asus madal koobas, kus olid kastid korralikult rittalaotud inimluudega, millest osa kandis ühe ja sama jubeda sisuga kirjamärke ladina, kreeka ja früügia keeles.

      Vahepeal oli doktor Trask lahti kaevanud ühe eelajaloolise hauakääpa ja toonud päevavalgele mitu koljut, mis sarnanesid inimese omadega niisama vähe nagu gorilla kolp. Ka need olid kaetud arusaamatute piltkirjamärkidega. Minu kass jalutas häirimatult kõigi nende õuduste keskel. Hetkeks nägin teda peletislikult troonimas ühe kondikuhja tipus ja ma arutlesin endamisi, mis liiki saladused võiksid küll peidus olla tema kollaste silmade taga.

      Kui olime saanud põgusa ettekujutuse hämaralt valgustatud ala õudustest, mida mu korduvad unenäod nii võikalt ette kuulutasid, suundusime uurima seda näiliselt põhjatut kottpimedat sügavikku, kuhu kaljupinnalt ei suutnud tungida ükski päikesekiir. Me ei saa iialgi teada, millised ennenägematud manalamaailmad haigutavad selle lühikese vahemiku taga, mille meie läbisime, sest oli otsustatud, et seesugused saladused pole inimeste jaoks. Me polnud veel kuigi kaugele jõudnud, kui meie elektrilampide ees avanes arvutu hulk kaevusid, kus rotid olid kunagi pidutsenud; ootamatu toidunap­pus oli ajendanud ablast näriliste armeed esmalt ründama näljast nõrkenud olendite karju ja seejärel abikloostrist välja tungima selle unustamatu hävitusorgia saatel, mida siinsed talupojad ei suuda ealeski unustada.

      Jumal! Need mustavad raipekaevud, täis puruksnäritud konte ja lõhkilöödud kolpasid! Need luupainajalikud sügavikud olid lugematute patuste sajandite jooksul täitunud pitekantroopuste, keltide, roomlaste ja inglaste luudega. Mõned kaevud olid juba ääreni täis ja keegi poleks osanud öelda, kui sügavad need kunagi võisid olla; teised paistsid meie lampide valgel põhjatutena ning neid täitsid vaid nimetud pettekujutlused. Ma mõtlesin, mis võis saada nendest õnnetutest rottidest, kes oma retkedel siia õudsesse Tartarosesse juhtusid pimedas lõksu langema?

      Korraks libises mu jalg haigutava sügaviku serva lähedal ning mind valdas joovastav hirm. Jäin vist tükiks ajaks sellisesse seisundisse, sest toibudes nägin meie seltskonnast ainult kapten Norryse tüsedat kogu. Ja siis kostis tintjast, mõõtmatust kaugusest heli, mida ma arvasin tundvat. Nägin oma musta kõutsi nagu mõnd tiivulist Egiptuse jumalat endast mööda, otse teadmatuse kuristikku sööstmas. Ega minagi temast maha jäänud, sest juba järgmisel hetkel kuulsin põrgulike rottide tontlikku krabinat, kes kavatsesid mind juhtida nende haigutavate sügavike kaudu otse maakera keskpunkti, kus Nyarlathotep, see hull näota jumal, pimeduses ulub, saadetuna kahest kuju ja mõistuseta flöödimängijast.

      Mu lamp kustus, kuid ma jooksin ikka edasi. Kuulsin ulgeid ja karjeid, mida summutas aeglaselt valjenev õel, kurjakuulutav krabin. See tõusis tasakesi, nii nagu jäik, pundunud laip tõuseb õlija jõe pinnale, mis lõputute oonükssildade alt musta roiskuva mere poole voolab.

      Põrkusin millegi otsa: see oli pehme ja ümar. Küllap need olid rotid, kleepuv, limane, ablas sõjasalk, kes pidutseb nii surnute kui elavate kulul… Miks ei peaks rotid õgima üht de la Poeri, kui too sööb keelatud vilja?… Sõda õgis mu poja, olgu nad kõik neetud… ja jänkide tuli õgis nii Carfaxi, vanaisa Delapore’i kui tema saladuse…

      Ei, ei, ma kinnitan teile, mina ei ole too deemonlik seakarjus hämaras grotis! Sellel lodeval käsnakasvanud elukal ei olnud Edward Norryse nägu! Kes ütleb, et minagi olen de la Poeride soost? Tema jäi ellu, aga minu poeg hukkus! Kas tõesti peab mingi Norrys pärima de la Poeride maa? See on voodoo, ma ju ütlesin teile… see täpiline madu… Ole sa neetud, Thornton, ma õpetan sulle, kuidas minestada minu suguvõsa tegude pärast!… See on veri, närukael, kas tead, kuidas see maitseb… wolde ye swynke me thilke wys?… Magna Mater! Magna Mater! … Atys … Dia ad aghaidh’s ad aodaun … agus bas dunach ort! Dhonas’s dholas ort, agus leat-sa! … Ungl … unl … rrlh … chchch …

      Nad väidavad, et mina olevat neid sõnu korranud, kui nad leidsid mu kolm tundi hiljem pimedas kapten Norryse pooleldi õgitud laiba kohal kükitamas. Mu oma kass olevat mu kõri rebinud ja küünistanud. Nüüdseks on nad Exham Priory õhku lasknud, Nigger-Mani ära võtnud ning sulgenud mu trellitatud kongi Hanwellis, sosistades ise omavahel kartlikult minu pärilikkusest ja üleelatud õudustest. Thorntonit hoitakse naaberkongis, kuid nad ei luba mul temaga rääkida. Niisamuti püüavad nad kõike abikloostris juhtunut maha vaikida. Iga kord, kui ma küsin midagi vaese Norryse kohta, süüdistatakse mind kohutavas kuriteos, kuid nad peavad aru saama, et see polnud minu süü. Need olid rotid, krabinal sibavad rotid, kelle sagin ei lase mul sõba silmale saada; deemonlikud rotid, kes jooksevad ka selle kongi polsterdatud seinte taga ja kutsuvad mind veel suuremate õuduste juurde kui need, mida ma iganes olen kogenud; rotid, keda teised kunagi ei kuule, rotid müüri taga.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно СКАЧАТЬ