Asi on abielus. Debbie Macomber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ edasi liikuda, vanapoiss. Mary Lynn on seda teinud.”

      Steve tõusis järsult toolilt. “Kas sa ei peaks tagasi tööle minema?”

      “Olgu, tabasin vist närvi. Pole põhjust mul pead otsast hammustada.” Todd kiirustas tagasi poodi ja Steve neelas ärrituse alla. Neetud, ta armastas ikka veel Mary Lynni. Keegi polnud hoiatanud, kui valus võib see lahutusevärk olla.

      Nad olid olnud abielus kaksteist aastat ja oma rumaluses oli Steve uskunud, et nad on õnnelikud. Siis ühel päeval oli Mary Lynn hakanud täiesti ootamatult nutma. Kui mees püüdis uurida, mis lahti on, ei osanud naine vastata talle muud kui ainult, et ta on õnnetu. Nad olid abiellunud liiga noorelt, naine oli jäänud ilma kogu lustist ja muretutest noorusaastatest ning siin ta nüüd oli, seotud abikaasa, laste ja kohustustega. Steve püüdis naise muret mõista, kuid kõik, mida ta tegi või ütles, ajas olukorra ainult hullemaks. Ainus, millest ta selgelt aru sai, oli naise väide, et tal pole kunagi olnud oma magamistuba. Tuli välja, et see oli naisele olulisem, kui Steve taipas, sest varsti pärast seda palus ta mehel nende ühisest magamistoast välja kolida.

      Steve oli tema palvele vastu tulnud, kindlalt uskudes, et naine ei mõtle seda tõsiselt. Ta oli vabatahtlikult majast välja kolinud, mõeldes, et see võiks aidata naisel “iseennast leida”, mida naine ilmselt ei saanud tema juuresolekul teha. Naisel oli vaja leida kontakt oma “sisemise lapsega”, saada “väge” või mingit muud sellist jama. Olgu, ehk ei olnud ta kõige tundelisem mees maailmas. Mary Lynni oli ärritanud tema seisukoht, et naine vaatab liiga palju päevaseid jutusaateid. Siis, umbes kuu pärast tema lahkumist, oli Mary Lynn šokeerinud teda lahutuse palumisega. Enne, kui Steve oleks üldse aru saanud, mis toimus, olid nad mõlemad endale advokaadi palganud ja seisid kohtunikulaua ees.

      Selleks ajaks olid kired lõkkele löönud, lisaks veel juristid asjasse segatud ning tema ja Mary Lynn olid teineteise vastu vaenulikumad kui kunagi varem. Võttis rohkem kui aasta, et isegi alustada juristide ja kohtunike laastamistöö tagajärgede likvideerimist. Teda ajas hulluks perest lahus elamine. Ta tahtis oma naist tagasi.

      Vaatamata Toddi sõnadele kavatses Steve paluda Mary Lynnil Danielle’i asendada. Ainult niikaua, kuni palkab uue sekretäri. Ainult niikaua, kui ta veenab naist, et lahus elamine on täielik hullumeelsus.

      Olles endaga rahul, sirutas Steve käe telefonitoru järele. Mary Lynn vastas pärast kolmandat helinat. “Halloo,” pomises ta uniselt.

      Naine polnud kunagi olnud hommikuinimene. “Hei, Steve siin!”

      “Steve. Püha taevas, mis kell on?”

      “Üheksa.”

      “Juba?”

      Mees kuulis, kuidas linad sahisesid, kui Mary Lynn end istuli ajas. Abielu ajal oli Steve armastanud naist hommikuti äratada, hoides tema pehmet, sooja ja naiselikku eksootiliste lillede järgi lõhnavat keha enda kaisus. Nende armatsemine oli kõige parem olnud hommikuti.

      “Mis lahti?” küsis naine ja haigutas häälekalt.

      “Ei midagi. Nojah, mu sekretär lahkus töölt.”

      Mary Lynn jäi väga vaikseks ja mees võis tema pahameelt läbi telefoniliini peaaegu kuulda. “Ma ei trüki, Steve, sa tead seda.”

      Pärast kõiki koosoldud aastaid suutis Mary Lynn lugeda teda nagu raamatut. Steve tundis selle üle mingit äraspidist uhkust. “Mul on vaja kedagi ainult mõneks päevaks, kuni palkan uue sekretäri.”

      “Miks sa ajutist töötajat ei võta?”

      “Muidugi võin ma agentuuri helistada ja nad saadavad kellegi, aga annaksin selle raha parema meelega sulle.”

      “Mul on kool. Mul ei ole kerge igal pärastlõunal loengutes käia ning samal ajal laste ja maja eest hoolitseda.”

      “Ma saan sellest aru, aga mulle oleks suureks abiks, kui sa tuleksid kasvõi paariks päevaks ja ainult hommikuti. Rohkemat ma ei palugi.” Kuna naise hariduse eest maksmine oli osa kohtuotsusest, oli ta naise tegemistega hästi kursis.

      “Sa ütled alati nii!” nähvas naine.

      “Kuidas?” Vestlus hakkas kiirelt võtma sama tooni nagu nende vaidlused enne lahutust. Steve tegi või ütles midagi, mis naist ärritas, kuid poleks isegi oma elu päästmiseks osanud arvata, mis see oli.

      “Sa ütled, et saad aru, kui tihe graafik mul on. Aga sa ei saa.”

      “Saan küll, ausalt.”

      “Kui saaksid, poleks sa minu abi palunud, et saaksid rahulikult uut sekretäri otsida. Ma tunnen sind, Steve Marris. Kahest päevast saab kaks nädalat ja ma ei jõua oma kooliasjadega järje peal püsida. Just seda tahad sa tegelikult, kas siis teadlikult või mitte. Sa püüad minu kooliskäimist saboteerida.”

      Steve neelas vastuargumendi alla. “Ma saan aru, kui olulised sinu loengud on,” ütles ta. Ja ta saigi. Ta ei saanud aru ainult sellest, kuidas naise hariduse omandamine takistas neil abielus olemast. Pealegi ei osanud ta arvata, mida naine oma kunstiajaloo haridusega peale hakata kavatseb. Ilmselt saada tööd mõnes muuseumis, kui neil on mingit tööd pakkuda. Aga kahtlemata ei saanud ta seda naisega jutuks võtta.

      “Kas ikka saad, Steve?”

      “Jah,” vastas mees, võideldes endaga, et näidata üles austust naise püüdluste vastu. “Ma lihtsalt mõtlesin, et kuna sinu loengud algavad alles kella ühest, oled äkki valmis mind aitama, aga kui sa ei saa, siis ei saa.”

      Naine kõhkles ja Steve valmistus viimaseks hoobiks.

      “Ma vajan sind ainult paariks tunniks hommikuti. Ja nagu ma ütlesin, kui sa ei saa, pole sellest midagi. Ei mingit vimma.”

      “Kas sa üldse kujutad ette, kui palju lugemist ja ülesandeid mul on?”

      “Sul on õigus, ma poleks pidanud üldse küsima. Ma usun, et sellega on alati probleeme olnud, eks ole ju?”

      “Jah,” nõustus naine teravalt. Vaikis siis viivu ja ohkas. “Ma usun, et võin paariks päevaks tulla, aga mitte kauemaks. Ma tahan, et see oleks täiesti selge. Kaks päeva ja mitte minutitki kauem, said aru?”

      “Täiesti.” Steve tahtis üles hüpata ja kannad õhus kokku lüüa. Mary Lynnile helistamine oli olnud suurepärane mõte. Ta oli kindel, et suudab lühikese ajaga naise seda teist kutti unustama panna.

      “Ma loodan, et sa ei oota mind sinna enne kella kaheksat?”

      Steve jättis naise küsimuse tähelepanuta. “Kas sul on see roosa öösärk seljas?”

      “Steve!”

      “On või?” Mehe hääl muutus kähedaks, kuigi ta püüdis seda normaalsena hoida. Mõned nende parimad seksikorrad olid olnud pärast lahutust. See oli hullumeelne. Mary Lynn ei tahtnud teda oma majja, kuid soovis endiselt oma voodisse. Mitte et ta selle üle kaevelnud oleks.

      “Jah, mul on sinu lemmiköösärk seljas,” sosistas naine madalal ja seksikal häälel.

      Mehe silmad vajusid aeglaselt kinni. “Ma tulen sinna.”

      “Steve, ei. Ma ei saa. Me ei saa.”

      “Miks СКАЧАТЬ