Nagu vits vette. Lee Child

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ reisija oli umbes minuvanune mees. Ta oli sättinud end neljakümne viie kraadi all üle kaheinimeseistme diagonaalselt minu oma vastas, võttes enda alla kogu vahekäigu. Tema riietus oli lohakas, kuid mitte odav. Puuvillased igapäevapüksid, golfisärk. Mees oli ärkvel. Ta oli pilguga kinni milleski, mis asus tema ees. Silmade fookus muutus kogu aeg puhuti teravnedes, otsekui mõtleks ta pingsalt ja arutleks omaette. Need silmad meenutasid mulle pesapalluri silmi. Neis oli tark, kaval ja arvestav pilk.

      Ent mind huvitas hoopis neljas reisija.

       Kui märkad midagi, reageeri.

      Naine istus vagunis paremal pool, üksinda ühel kaugemal asuval kaheksa inimese istmel, väsinud lääneaafriklanna ja pesapalluri silmadega mehe vastasküljel ning umbes nende kahe vahepeal. Ta oli valge nahaga ja arvatavasti neljakümnendates eluaastates. Lihtsa olekuga. Tema tumedad juuksed olid korralikus, kuid maitsetus soengus, samas liiga ühtlaselt tumedad, et olla loomulikud. Ta oli riietatud üleni musta. Ma nägin teda üpris hästi. Mu lähim kaasreisija, mees vaguni paremal küljel, oli endiselt ettepoole kummargil ning tänu V-kujulisele tühikule tema kummis selja ja vaguni seina vahel küündis mu pilk naiseni takistusteta, kui mitte arvestada roostevabast terasest tugivarbade metsa.

      Vaade polnud ideaalne, ent sellest piisas, et panna mu peas helisema kõik üheteistkümnepunktise nimekirjaga seonduvad häirekellad. Selle nimekirja ridu tähistavad punased nupud lõid üksteise järel helendama nagu kirsid Las Vegase mänguautomaadi ekraanil.

      Kui uskuda Iisraeli vastuluureteenistust, siis vaatasin ma enesetapupommmarit.

      KAKS

      Ma lasksin sel mõttel kohe minna. Ja mitte rassitunnuste pärast. Valged naised on hulludeks tegudeks sama võimelised kui kõik teised. Lasksin sel mõttel minna, sest taktika seisukohast polnud see mõistlik. Ajastus oli vale. New Yorgi metroo võinuks olla enesetapupommarite jaoks suurepärane sihtmärk. Rong number 6 sobinuks terroriteoks sama hästi kui ükskõik milline teine ja isegi paremini kui enamik ülejäänutest. See peatub Grand Great Terminalis. Kell kaheksa hommikul, kell kuus õhtul, rong on rahvast täis, nelikümmend istujat, 148 seisjat, tuleb vaid oodata, kuni uksed inimestest tulvil platvormidele avatakse, ja siis nupule vajutada. Sadakond surnut, paarsada raskelt vigastatut, paanika, purustatud vaksalirajatised, võib-olla ka tulekahju, ja tähtis transpordisõlm on mitmeks päevaks või koguni nädalaks suletud ja võib juhtuda, et usaldus selle vastu ei taastu enam kunagi. Üsna köitev stsenaarium inimeste jaoks, kelle ajud töötavad viisil, millest me päriselt aru ei saa.

      Siiski mitte kell kaks öösel.

      Ja mitte vagunis, kus sõidab ainult kuus inimest. Mitte siis, kui Grand Central Stationi platvormidel liigub tuules üksnes prügi ja maas vedelevad tühjad papptopsid ning pinkidel konutab paar kodutut vanameest.

      Rong seisatas Astor Place’i peatuses. Uksed avanesid sisinal. Peale ei tulnud kedagi. Mahaminejaid polnud samuti. Uksed sulgusid tümpsuga, mootorid hakkasid undama ja rong sõitis edasi.

      Nimekirja nupud mu peas helendasid endiselt. Esimene punkt klappis sajaprotsendiliselt: ebasobiv riietus. Praegusel ajal on pommivööd sama keerulise ehitusega kui pesapallikindad. Võtke meeter korda seitsekümmend viis sentimeetrit suur tükk tugevat kangast, voltige see keskelt pikuti kokku ja te saate katkematu tasku, mille sügavus on kolmkümmend sentimeetrit. Siduge tasku pommarile ümber ja õmmelge tagant kokku. Tõmblukud ja trukid võivad kahtlust äratada. Laduge kogu tasku dünamiidipulki täis, kinnitage nende külge juhtmed, toppige tühimikesse naelu või terasest kuule, õmmelge pealmised servad kokku ja lisage tugevad õlapaelad, mis võtavad raskuse enda peale. Kokkuvõttes lihtne, kui samas ka kogukas. Ainus praktiline viis pommivööd varjata on kanda mitu numbrit suuremat rõivaeset, näiteks polsterdatud kasukat. See ei sobi mitte kuidagi Lähis-Itta ja mõjub New Yorgis usutavalt ainult kolmel kuul kaheteistkümnest.

      Ent praegu oli september ja ilm kuum nagu suvel, metroos aga lisandus sellele veel kümme kraadi. Minul oli seljas T-särk. Reisija number neli kandis North Face’i musta läikivat tepitud kilejoppi, mis oli talle pisut suur ning mille lukk oli lõuani kinni tõmmatud.

       Kui märkad midagi, reageeri.

      Ma võtsin ette üheteistkümnepunktise nimekirja teise punkti. Seda ei saanud kohe rakendada. Teine punkt kõlab: robotlik kõnnak. Torkab kergesti silma kontrollpunktis või rahvarohkel turuplatsil või mõne kiriku või mošee juures, kuid seda on võimatu tuvastada kahtlusaluse puhul, kes istub ühistranspordivahendis. Pommarid ei kõnni roboti kombel mitte sellepärast, et nad on eelseisvast märtrisurmast ekstaasis, vaid põhjusel, et nad kannavad endaga kaasas kahtkümmet lisakilo ja pommivöö rohmakad nahkrihmad soonivad neile õlgadesse. Lisaks on nad uimastite mõju all. Niipalju siis märtrisurma võlust. Enamik pommareist on hirmunud tobud, kes hoiavad igemete ja põse vahel väikest tooroopiumipasta tükki. Me teame seda sellepärast, et dünamiidivööd tekitavad plahvatades iseloomuliku sõõrikukujulise lööklaine, mis rebib keha nanosekundi jooksul pooleks ja kisub pea täiesti tervena otsast. Inimese pea pole keha külge kruvitud. See asub oma kohal tänu raskusjõule, teatud määral on toeks nahk ja lihased ning kõõlused ja sidemed, kuid need nõrgad bioloogilised ankrud ei saa vastu jõhkra keemilise plahvatuse jõule. Mu Iisraeli õpetaja rääkis mulle, et kõige lihtsam viis, kuidas kindlaks teha, et vabas õhus toimunud plahvatuse põhjustas enesetapupommar, mitte autopomm või pakkpomm, on uurida kahekümne viie kuni kahekümne seitsme meetri raadiuses plahvatuskoha ümbrust, otsimaks inimpead, mis võib olla seal kuskil kummalisel kombel terve ja kahjustamata, nii et isegi oopiumikuulike on veel põses.

      Rong jäi seisma Union Square’i peatuses. Peale ei tulnud kedagi. Ka mahaminejaid polnud. Platvormilt uhkas vagunisse kuuma õhku, mis muutis sisekonditsioneeri pingutused mõneks ajaks mõttetuks. Siis sulgusid uksed taas ja rong sõitis edasi.

      Punktid kolmest kuueni on variatsioonid üsna subjektiivsel teemal: ärritunud olek, higistamine, näolihaste tõmblused ja närviline käitumine. Kuigi higistamist võib minu arvates põhjustada nii keha ülekuumenemine kui ka närvid, sest riietus on ebasobiv, lisaks dünamiit. Dünamiit pole muud kui nitroglütseriiniga läbi immutatud puidumass, mis on pressitud nuiakujulisteks pulgakesteks. Puidumass on hea soojusisolaator. Nii et higistamine sõltub ümbritsevast temperatuurist. Kuid ärritunud olek, näotõmblused ja närviline käitumine on tähtsad näitajad. Enesetapupommarid elavad läbi oma elu viimaseid veidraid hetki, nad on hirmul, kardavad valu ja on uimastitest juhmid. Lühidalt öeldes talitavad nad irratsionaalselt. Uskudes või pooleldi uskudes või ka mitte uskudes paradiisi ja piimajõgedesse ja meepottidesse ning lopsaka rohuga karjamaadesse ja neitsitesse, olles ideoloogilise surve all või täites oma ülemuste või perekonna soovi, on nad äkki olukorras, kust pole tagasiteed. Vapper jutt salakohtumistel on üks asi. Tegu ise on midagi muud. Sellest ka allasurutud paanika koos selle nähtavate tunnustega.

      Reisijal number neli avaldusid need kõik. Ta nägi välja täpselt nagu naine, kes suundub oma elu lõpetama sama kindlalt ja pöördumatult, nagu meie rong oli teel lõpp-peatusse.

      Niisiis seitsmes punkt: hingamine.

      Naine hingeldas, vaikselt ja kontrollitult. Sisse, välja, sisse, välja. See oli nagu võte, mida sünnitajad kasutavad valu vähendamiseks, või nagu mingi kohutava vapustuse tagajärg või viimane meeleheitlik tõke, et mitte ängist, hirmust ja õudusest karjuma hakata.

      Sisse, välja, sisse, välja.

      Kaheksas punkt: enesetapupommarid, kes valmistuvad tegutsema, vaatavad ainiti enda ette. Keegi ei tea, miks see nii on, kuid videotõendid ja ellu jäänud pealtnägijate tunnistused on selles osas ühel meelel. Pommarid vaatavad ainiti enda ette. Võib-olla СКАЧАТЬ