Õun ja vihm. Sarah Crossan
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Õun ja vihm - Sarah Crossan страница 3

Название: Õun ja vihm

Автор: Sarah Crossan

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги для детей: прочее

Серия:

isbn: 9789985343425

isbn:

СКАЧАТЬ pudingi eemale. Mul pole enam vähimatki isu. Ma vihkan jõule. Trishi vihkan ka. „Ma ei tunne end hästi. Kas ma võin ära minna?”

      Isa ohkab. „Minu meelest pole sul häda midagi,” ütleb ta. Isa püüab autoriteetselt käituda, kuid kuna tal on ühest paugutajast pärit kuldne torbikmüts peas, muigan tahtmatult. „Apollinia, on tähtis, et sa õpiksid püsivust. Sa ei saa kasvada inimeseks, kes loobub kohe, kui tüdimus tekib või asi raskeks läheb. Sa ju ei taha selline inimene olla, eks ole?” Isa häälest kostab pinget ja ma nuputan, kas ta mõtleb ehk mu ema ja selle peale, kuidas ema ta maha jättis, kui oma raseduse avastas, ja kuidas ema plehku pani, kui mõistis, et titte ei saa käekotis kaasa tassida nagu chihuahua’t.

      Küllap on isa suurimaks õudusunenäoks, et ma kasvan samasuguseks kui mu ema.

      Memm tõuseb ja kallab isale punast veini juurde. „Miks me ei võiks nüüd kingitused lahti teha ja sel teemal mõni teine kord rääkida?” Memmele ei meeldi, kui jõulude ajal näägeldakse. Tema tahab rahu ja rõõmu.

      Isa silmitseb mind pikalt. Ta ei lausu sõnagi. Miski mu näos paistab olevat ta ära lummanud.

      „Chris?” kõnetab Trish teda, müksab siis isa ja too võpatab.

      „Me räägime sellest veel,” ütleb isa mulle.

      „Kingitused!” kuulutab Memm ja me läheme tema järel elutuppa kunstkuuse juurde, kus paar väikest kurva moega karbikest ootavad lahtipakkimist.

      Memmelt saan uue pinali ja raamatupoe kinkekaardi ning isalt ja Trishilt Argose kinkekaardi. Ma ei kujuta ette, mida võiksin Argosest osta, kuid tänan sellegipoolest, istun seejärel televiisori ette, tõstan jalad üle Derry ning jään ootama, et jõulud juba läbi saaksid.

      Televiisorist tuleb parajasti „EastEnders” ja seda märgates vahetab Memm kiiresti kanalit. „Bernie, kas sina ei vaatagi seebikaid?” küsib Trish. Memme nimi on Bernadette. Trish on minu teada ainus inimene, kes Memme Bernieks kutsub.

      Memm osutab minu poole. „Pole eakohane,” kostab ta.

      „Ega ma mingi titt ole,” ütlen mina.

      „Sa pole veel ka täiskasvanu. Kui täiskasvanuks saad, vaatad, mida tahad,” teatab Memm.

      Trish teeskleb, et hammustab pöidlaotsa. „Oih. Loodetavasti ei astunud ma nüüd konnasilma peale,” sõnab ta. Kui mul vaid julgust jätkuks, annaksin talle kõrvakiilu.

      „„Chitty Chitty Bang Bang” käib praegu,” leiab Memm ja hakkab pulti otsima.

      Thrish aitab tal otsida ja tõmbab siis vaikselt kopsud õhku täis. „Oh, ma oleksin äärepealt unustanud. Üks kingitus on veel,” lausub ta. Trish ulatab mulle pakikese. Isa hakkab põskede sisekülgi nätsutama.

      Tõmban paela lahti. Pakis on valge T-särk. „Aitäh,” pomisen paberit päriselt ära võtmata.

      „Sa ei teinud seda korralikult lahti,” manitseb Memm.

      „Sa ei lugenud kirja,” lisab Trish.

      Raputan särgi sirgeks. Sel on uhkelt vonklevate tähtedega kiri Suur õde. Pöördun isa otsa vaatama. Ta lõua ümbrus punetab. Memm vahib Trishi ammuli sui.

      „Te saate lapse või?” küsin.

      „Mis tore uudis,” ütleb Memm. Ta ruttab isa juurde ja suudleb teda nagu oma poega, kusjuures inimesed peavadki neid koos nähes isa Memme pojaks. Kuid tegelikult ta pole seda. Isal lihtsalt ei vedanud, sest ta käis mu emaga, kuni too rasedaks jäi, ja Memmel on temast alati kahju olnud, just nagu isal oleks lapsukese tekkimise juures vähem süüd kui emal. Nõnda ei saanudki ema ülikooli minna, kuid isa istus kuu enne minu sündi Liverpooli rongile ning veetis järgmised kolm aastat majandust õppides ja purjutades. Ema jäi Brampton-on-Sea’sse, aga selleks ajaks, kui isa ülikoolist tagasi jõudis, oli ema siit sääred teinud. Emal sai kõrini mähkmete vahetamisest ja ootamisest, et isast talle mingit abi oleks.

      Ja küllap oli tal ka minust kõrini, mõtlen.

      Keeran T-särgi kokku ja topin selle Derry käppade alla.

      „Me saime alles paar nädalat tagasi teada,” seletab Trish. Ta nägu särab uhkusest.

      Isa näeb väheke õnnetu välja.

      „Küllap olete vaimustuses,” sõnab Memm. Ta naeratab nii laialt, et see on ilmselt valus.

      „Me oleme üliõnnelikud,” kostab Trish. Ta suudleb isa kirglikult huultele otse Memme ja minu silma all. Mulle tõuseb keedukreemimaitseline okse kurku.

      Memm naerab närviliselt. „Pean oma kudumismustrid välja otsima,” ütleb ta.

      „Bernie, oota sellega, kuni teada saame, kes meil sünnib. Ma vihkan, kui titele kollased riided selga pannakse,” kuulutab Trish, ehkki ta ise sundis oma totakas pulmas pruutneitsisid terve päeva kollaseid kleite kandma.

      Võtan Derry kaelarihmast kinni ja talutan ta toast välja. „Minu meelest tahab ta pissile,” ütlen, kuid keegi ei pane seda tähele.

      Kui Derry on oma asjaga ühele poole saanud, viin ta kööki ja tõmban ukse kinni. Istun tagatrepile. Maapind on jääkirmes. Õhk on külmunud udust paks ja hägune.

      „Sa saad niiviisi hemorroidid,” ütleb võõras hääl. Tõstan pilgu, kuid väljas on liiga pime, et midagi näha. Tõusen püsti, endal vaataja ees hirm nahas, ja näen siis tagumise tara juures poissi. „Hemorroidid on vastik värk. Ehkki ma päris hästi ei tea, mida need endast kujutavad.”

      „Miks sa minu aias oled?” küsin.

      „Sest ma räägin sinuga,” vastab poiss. „Plangus on suur auk. Keegi võiks selle ära parandada.”

      „Ma tean, et seal on auk, aga siiani pole keegi seda väravana kasutanud.” Ma tulin õue, et üksi olla. Mul pole üldse suhtlemistuju. „Sa oled ilma loata eravalduses,” ütlen poisile.

      „Sul on õigus. Kutsuge keegi politsei!” hõikab ta.

      Poiss astub üle Memme lillepeenarde ja kõnnib läbi meie aia. Tal on seljas hiigelsuure konnaga džemper ning jalas väga suured rohelised kummikud. Ta põsed ja laup on mingi sõjamaalingut meenutava musta värviga kokku määritud.

      „Sõtta lähed või?” küsin.

      „Võib ka nii öelda. Isa unustas poes käia. Ilmselt sööme jõuluks spagette ja riisipudingit. Ema on sigatige, nii et ma passin parem väljas, kuni torm vaibub.”

      Ma teadsin küll, et mõni nädal tagasi kolis meie maja taga asuvasse elamusse uus perekond. Maja oli väga kaua tühjana seisnud, nii et arvasin juba, et see jääbki nõnda, kuni ämblikud, hiired ja kodutud seda oma koduks hakkavad pidama.

      „Minu meelest su majas kummitab,” ütlen talle. Õelutsen, kuid ei tea ise ka, miks täpselt.

      „Jaa, seal kummitab täiega. Ma kuulen öösiti guulide sosinat. Aga kuna see hoiab vargad eemale, siis ma ei muretse.”

      Silmitsen kuuketast.

      „Miks СКАЧАТЬ