Montecristo. Martin Suter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käes klaas hulga rohelise kraami ja vähese vedelikuga ning ta pingutas, et oma kõrgetel kontsadel tasakaalu säilitada. „Ma tunnen sind,” ütles ta ja pani klaasi Jonase värske õlle kõrvale.

      Aeg-ajalt tuli ette, et keegi tundis ta ära, sest vahel monteeris ta ennast küsimuste esitajana mõnes intervjuus sisse. Selleks, et vestlus mõjuks loomulikumalt ja ka selleks, et end natuke ekraanil nähtavaks teha. See muutis kergemaks lähenemise poolprominentidele ja oli abiks ka teatud õhtustes olukordades nagu näiteks nüüd.

      Kuigi praegu polnud sugugi selline õhtu.

      Naine oli kena – pisut sageli nähtud moel. Ta oli liiga tugevasti meigitud ja ilmselt kohtumiseks huuled veel kord üle värvinud. „Sa oled Highlife’ist,” märkis ta. „Eks ju?”

      Jonas raputas pead ja rüüpas suure lonksu õlut, justkui andes naisele märku, et ta ei taha siia kauaks jääda.

      „Aga ma olen sind Highlife’is näinud. Sa oled reporter.”

      „Võimalik, ma vahel teen neile midagi,” vastas Jonas, võttis järgmise mehise sõõmu ja vaatas kelnerit otsides ringi.

      Naine vaatas talle otsa ja küsis: „Kas sul on kiire?”

      „Pisut.”

      Naine noogutas irooniliselt. „Lihtsalt oli veel hädasti üht õlut vaja. Teame-teame.”

      Kelner tuli ja asetas oma raske tengelpunga lauale. „Kas arvestan kokku?”

      „Selleks ei tunne me teineteist veel piisavalt kaua,” ütles Jonas.

      „Minul oleks küll aega olnud,” mossitas naine.

      Jonas otsis rahakotist kuut franki, leidis ainult veidi peenraha ja kahesajase. „Sorry, kahjuks pean sellega maksma.”

      „Pole viga, mul pärast kassat tehes vähem lugeda,” vastas kelner ja andis talle vahetusraha.

      Naine, klaas tühi, vaatas pealt, kuidas kupüürid ühest käest teise liikusid. „Mõnel on aega, teistel on raha.”

      Jonas hakkas tahtmatult naerma. Ta osutas naise klaasile ja ütles: „Ja veel üks selline, mis see oli?”

      „Mojito,” vastas naine. „Aga sa pead seltsiks jooma.”

      Jonas ootas, kuni naisele jook toodi, tõstis tervituseks oma viimase lonksu õlut ja soovis siis head ööd.

      „Kahju,” lausus naine ja hakkas endale uut seltskonda otsima.

      *

      Korterini oli veel napilt kümne minuti tee. Föön oli muutunud tormiks, nii et ettevaatusest vältis Jonas kõnniteesid otse majade ees. Tuul kolistas ja nagistas rõdudel, tuhises allee raagus puudes ja laksutas lahti jäänud aknaluukidega.

      Rofflerstraße 73 oli kolmekümnendatel ehitatud neljakorruseline telliskivihoone. Majaukseni pääses läbi kitsa hooletusse jäetud eesaia. Ust ääristasid kummalgi pool neli inetut hilisemal ajal paigaldatud alumiiniumist kirjakasti. Jonas võttis oma posti ja läks kolmandale korrusele.

      Korteri leidmine oli olnud üks neist kordadest, mil teleekraanil figureerimine kasulikuks osutus. Selle esitlusel olid huvilised trepil sabas seisnud, kuna kättesaadava hinnaga kõrgete lagedega korterid vanades majades olid siinkandis haruldus. Vanem naine haldusfirmast oli ta ära tundnud. Naine polnud küll midagi öelnud, kuid Jonas Brand juba adus seda, kui ta kellelegi televiisorist tuttav ette tuli.

      Igatahes oli teda hulgale paaridele ja perekondadele eelistatud, kuigi ta polnud ankeedis teinud saladust sellest, et oli lahutatud ja üksik.

      Selleks, et kolme tuppa ja avarasse esikusse elu tuua, oli ta neid möbleerinud ja dekoreerinud kõigega, mis kätte sattus. Temast sai linna taaskasutuspoodide, täikade ja vanakraamikaupmeeste püsikunde.

      Jonas kogus asju ilma mingi valikuta, ostis idamaist kraami, sõjatrofeesid, portselani, kunstkäsitööd, tekstiili, plakateid, nipsasjakesi, fotosid, neerulaudu, terastorumööblit, kristall-lühtreid, lihtsalt kõike, mis talle mingil põhjusel meeldis või märkimisväärne tundus.

      Sellest süsteemitust kogumisõhinast tekkis korterisse mingi muuseumilaadne õdusus, mis tema endaga õieti ei sobinud, kuna tema stiil oli põhimõtteliselt pigem lihtne ja askeetlik. Vahel aga oli tal tunne, et ta hakkas oma ümbruskonnaga kohanduma.

      Ta riputas mantli puidust põrandanagisse, mis nägi välja nii, nagu oleks viiekümnendatel aastatel kuskil õpetajate toas seisnud, läks elutuppa ja alustas oma valgustustseremooniat. Ruumis polnud keskset valgusallikat, oli vaid hulk laua- ja seinalampe, põrandalampe, punktvalgusteid ja põrandasse süvistatud valgusteid. Valgust andsid ka ühe tantsulokaali neoonreklaam „Chérie” ja helendav Michelini-mehike.

      Jonas lülitas kõik sisse, tegi endale rohelist teed ja pani ühe sandlipuuviiruki põlema.

      Kord oli ta linnas ringi käies sattunud väikesele kummaliste viirukihoidjate kogule. Nümfid piklike tiikide ääres, mis olid tuhatoosideks, justkui päevitama istunud luukered, kelle silmakoobastesse sai viirukipulki pista, või draakonid, kellele neid odana kurku torgati. Ta oli kogu tervenisti väga soodsa hinnaga ära ostnud ja müüja kinkis veel juurde peotäie karbikesi erilõhnaliste viirukipulkadega. Mis tekitas temas kahtluse, kas hind ikka oli nii soodne olnud. Sel moel sai ta viirukitest nii-öelda maitse suhu.

      Ta võttis istet nahkses tugitoolis, mille kulunud kohad oli ta katnud kanga’ga. Tansaaniast pärit mustrilisel kandelinal oli kollasel taustal roheline palm ja neli kookospähklit ning kiri: Naogopa simba na meno yake siogopi mtu kwa maneno yake. See oli suahiili keeles ja tähendas: Mind hirmutab lõvi oma tugevate hammastega, aga mitte mees oma sõnadega.

      Jonas võttis puldi, lülitas muusikakeskuse sisse ja ehmus. Täisvõimsusel tungis vaikusesse kitarri eelmäng Bob Dylani laulule „Man in the Long Black Coat”.

      Helitugevus oli pärit ühest nendest sentimentaalsetest õhtutest, milliseid tal vahel ette tuli ja mis mandusid liigsesse alkoholi ja liiga valjusse muusikasse. Neid esines harva ja etteaimamatult, need olid seotud üksiku inimese üksildusega ja ausalt öeldes ta isegi nautis neid veidike.

      Ta vähendas helitugevust, tõusis ja pani mängima muusika, mis sobis paremini ta meeleoluga. Ta ei olnud kurb. Kui, siis õige veidi selle üle, et Marina polnud teda enda juurde kutsunud.

      See naine oli meelitanud temast välja asju, mida ta peaaegu mitte kellelegi polnud jutustanud. Väga harva juhtus, et ta iseendast rääkis. Ja siis oli tal hiljem alati paha tunne, just nagu pärast alkoholiohtrat ja ebamääraste mälestustega õhtut.

      Seekord aga polnud jäänud mingit ebameeldivat järelmaitset. Ta oli end algusest peale hästi tundnud ja näis täiesti normaalne iseendast jutustada.

      Oli tunne, nagu oleks ta Marinaga juba aastaid tuttav. Midagi sellist polnud ta iial enne kogenud ja veel nüüdki, üksi oma korteris, oli ta sellest elevil.

      Ta läks kööki ja tegi endale veel ühe tassi teed. Kuulates veekeetja valjenevat kohinat, langes ta pilk proua Knezevici, Horvaatiast pärit koristaja vihikule. See lebas espressomasina peal, kohas, kus see ei saanud jääda Jonasel mingil juhul märkamata. Mis tähendas, et raha, mida ta iga kord vihiku vahele pistis, oli ära tarvitatud. Või isegi, et naine oli pidanud juba midagi СКАЧАТЬ